reede, 5. august 2022

Lühike aruanne

Käisin peol.
Täpselt ei oska öelda, mislaadi - noh, üritus inimese kodus ja igasuguses vanuses inimesed õues-aias. Sai suitsu teha, kitarrimängu kuulata, vestelda, nii et polnudki igav, olid mõned kenad noored mehed ja ma jõin ennast nii purju, nagu vähemalt 10 aastat joonud pole.
Võimalik, et ka rohkem.
Sul on vaja teatud kindlat meelelaadi (või pead olema natuke juhm; pidasin neid kaua aega üheks ja samaks, aga tegelt nõnda pole), et juua edasi, kui on tegelt tunne, et mulle aitab. 
Sul on vaja keha, mis ei suhtu eriti entusastlikult toitu, kui on liiga huvitav, et saaks ikka korralikult tühja kõhu peale juua. (Ja sa pead olema unustanud, et kui palju juua, peaks ka sööma - või siis seda veel mitte praktikas õppinud olema.)
Aga isegi kui ma mõtlesin: "Olgu, ma olen kaks klaasi veini joonud, aga seda naturaalset siidrit, mis ma tõin, pole veel puutunudki - no ... riskin, sest naturaalne kuiv siider hea!" ja see oli korralik shampapudeli suurune pudel, kuidagi ma NII purju end ikkagi ei joonud, et paha hakkaks.
Ei, ma ei üritanudki siidripudelit tühjaks juua, ega ma loll ole =D
Ok, kaks korda tuvastasin enda puhul ootamatu kõveriti käimise, aga mul ju käib ikka vahel pea ringi, pole hullu. 
Ühe korra ütlesin asja, mida poleks ilmselt kainena öelnud. Jälle - olin sellest teadlik ja vabandasin ette, et nüüd tuleb purjus inimese möla. 
Aga kui ma olin magama läinud, üles ärganud, sest pissihäda, ja triivisin kempsu ning kukkusin sinna ümber, olin päris kindel, et vist sai liiga palju.

Kuigi mul nüüd on kuidagi veidralt uhke olla. Nagu oleksin midagi hästi teinud. Et mõtlesin küll, et kui normaalne oleksin, ma rohkem ei jooks - kuid jõin edasi. 
No ... väga halb ei olnud.
Kuigi ma jälle ei saanud öösel magada, enne kui olin perenaise varudest ühe banaani ja pihutäie peekonikuubikuid nahka pannud. Ent see oli tavaline nälja-unetus. "EIDEKE! Ei põõna siin! Meil on vaja toitu otsida!!!"
Muus osas magasin täiesti talutavalt.

Järgmisel päeval oli veidi habras olemine, ent ei midagi hullu. Istusin rongijaama kõrval varjus, lugesin raamatut ("miscreant"?  "recalcitrant"?), ent no see habras olemine ei kippunud üle minema, mineraalvesi või mitte mineraalvesi. Süda natuke läikis. Käed värisesid (mul värisevad alati, kui väsinud ja kurnatud). Kuskilt ajupõhjast ujus välja teadmine, et alkoholimürgituse järgsel päeval tuleb korralikult sooja toitu süüa. 
Rongini oli veel 11 minutit, kuid ma kulutasin üsna muretult seda nappima kippuvat aega, juurdlemaks, kas ma ikka tahan ja mida ma ikka tahan ja värki. Mingil hetkel läkksin kohvikusse sisse ja tellisin päevaprae kaasa. 
Mõned minutid oodake, paneme valmis. 
Ootasin. Raadios mängis "Wake up, little Suzie, wake up!" Koht oli kena, mulle eriti meeldis, et neil oli raamaturiiul, kus mõned Gerald Durrelli teosed, Austini "Emma" ja ülejäänud raamatud, mida kokku umbes kümme, ka sellised, et täitsa oleks võinud neid lehitseda, kui aega üle oleks olnud.

Lootsin, et mõned minutid saavad ruttu läbi. Mu äratuskell helises (olin ta pannud märkima aega 5 minutit enne rongi tulekut.)
Teised inimesed tulid ja tellisid kohvi. Kaasa. Üks must, teine piimaga. 
Mõtsin, et teenindatakse nemad ära, siis saan mina oma prae, aga vaikselt mõtlesin ka, et krt, kas ma ootan ära - tahaks Tallinnasse tagasi, uus rong tuleb võibolla kolme tunni pärast ... no aga KOHE ju saan?
Õues hõikas rongivile. Tõusin püsti ja läksin ette ruumi vaatama. Jep, rong oli ette sõitnud. Minu arust kolm minutit liiga vara, ent kell kohviku seinal näitas kaks minutit hilisemat aega kui mu telefoni oma. Võtsin vastu kurbliku otsuse, et jään rongist maha, aga parajasti tuli tagaruumist ettekandja, kuuma toidu karp käes ja ulatas selle mulle.
Võtsin karbi ja sprintsin perroonile. Kui olin sinna juba jõudnud, andis rong lahkumisvilet, kuid ma jooksin oma toidukarbiga otsustavalt edasi ning tõesti - jõudsin tagumiste usteni, vajutasin need avatuks, olin sees koos oma strooganoviga ja rong hakkas tasakesi Tallinna poole liikuma. 
Suur võit. Ressursinaiivsus tõi olulise rõõmu ja elevuse. 
Ostsin pileti, istusin ja hakkasin sööma. 
Lugesin ja sõin, sõin ja lugesin. 
Hakkas küll parem. Lausa nii hea, et mingil ajal jäin tunnikeseks magama. 
Võibolla on mu enesega rahulolu ka sellest, mhmh. 

Või  sellest, kui hea oli koju jõuda. 
Selgelt on vaja käia seiklemas ja teha igasuguseid napakaid asju, et oleks see kojujõudmise magusus - kui kogu aeg kodus olla, pole mingit: "Jee, turvapaigani venitasin välja, nüüd puhkan!" -rõõmu. 
Aga nüüd on. 
Ja väljas nii soe, et muidugi ujuma, kuna esimene väsimus on välja magatud. 

5 kommentaari:

  1. Sõnastasin põhimõtte - ja sellega saabus ka mõistmine, miks mu tunnetus oma elu osas on "jube läbikukkumine".
    Teen valesti ja halvasti, aga kõik lõppeb hästi = tohutu vabanemistunne ja rõõm, see on edu!
    Teen õigesti ja hästi, aga tulemus pole hiilgav või on lausa nõrk ja ei saa hakkama jms: absoluutne masendus ja jõuetus, millelgi pole mõtet, miks ma üldse hästi tegin??? Oleksin parem võinud halvasti teha, siis oleks vähemalt edu koral "WOOHOO!" ja ebaedu = nojah, aga ma tegingi halvasti.
    Ja nii ongi. Olen nii ilus ja hea kui oskan, aga ei mingit pikemat suhet, ei mingit uut last, ei midagi. Mõned raamatud on ilmunud, aga keegi ei rabele vaimustusest, et mul on uus valmis, ei mingit avalduvat kirge, et ma nii tore ja hea olen, ainult "tee veel tööd, siis vbla saab natuke asja ka".
    (Ja suur aitäh, Evelyn, julgustamast!)
    Aga venitan tellimisega, ootan viimse hetkeni ja siis jõuan ikkagi koos tellitud toiduga rongi peale: WOOHOO; I ROCK!!!!

    VastaKustuta
  2. Olen natuke pettunud, et keegi midagi ei ütle.
    Ei öelda ebameeldivaid asju, mis on hea, aga ei öelda ka
    * Ma saan sust nüüd palju paremini aru - tõesti, kui sul ei ole eriti rõõmu tööd nõudva eesmärgi täitmisest ja kui täitmisest midagi puudu jääb, tuleb masendus, on see päris krdi kurb seis.
    Mina küll rõõmustasin, kui kooli lõpetasin, praegu rõõmustan suure projekti töö juures valmis saamise üle vms, aga kui asjad, mis nõuavad tööd, ei anna eduelamust, ainult ebaeduelamuse, kui välja ei tule, on vist neetult jube.
    * Minu meelest sa oled oma ebaedukas elus nii palju saavutanud, palju rohkem, kui mõnigi oma edukas elus, võid enda üle uhke olla!
    * Aga miks sa üldse teed asju, kui nad ei anna sulle eduelamust?
    (Vastus: sest ilma oleks enesetunne veel hullem. MIDAGI annab välja viidud prügikott ka. Lihtsalt väga vähe.)
    * Sa oled krdi vapper, et teed asju, ilma et neist eriti kasu saaksid. Lihtsalt nürist visadusest "aga äkki läheb kuidagi paremaks, kuidagi võiks ju minna." Su võime ennast sundida on suisa hirmuäratav.

    Aga tegelt ikkagi - hämmastav, kui TÄPSED on lapsepõlve-mõttemängud-unistamised.
    S.t. ma teadsin, mida ma tahan, tegelt juba siis, kui ma teadlikult endast veel midagi ei teadnud.
    Ma ei unistanud KUNAGI, et teen seda ja seda ja seda ja siis olen ... olümpiavõitja iluuisutamises vms. Treenin hästi palju, siis tuleb saavutus.
    Ma unistasin ainult sellest, kuidas ma imeliselt maagiliselt iseennastki üllatades korraga avastan, et suudan oma kätest taimi kasvatada, kiiresti, või et suudan korraga lennata või et ma tegelt olen kogu aeg suutnud ravida kõiki hädasid, haavu ja haigusi inimeste sees, aint ei ole kunagi õieti proovinud ja seepärast keegi veel ei tea seda, mina ise kaasa arvatud.
    Lotovõidust unelesin ka, ent mitte iial sellest, et teen kompanii, see saab edukaks ja mina palju raha - krt, kui asja nimel juba tööd teha ja pingutada, ei ole tulem IIAL seda väärt ju? Juba definitsiooni järgi! ÕNN on see, mis ootamatult pähe lajatab, kui sa selle nimel pingutad, ei ole tegu mitte õnne, vaid töötasuga.
    Ja kui seda ei tule - enamik visalt treenivaid inimesi ei saa ikkagi olümpiavõitjateks - on täiesti raisatud pingutus ju?!
    Ma teadsin seda juba koolieelikuna.
    Hiljem olen ainult väga segaduses olnud teemal "unistused võivad täituda, kui nende nimel tööd teha". Nagu ... mina olen: "Aga ... siis need ei ole ju unistused? Siis ma teen millegi nimel tööd ja olen ääretult PETTUNUD, kui "unistus" ei täitu??? Millest te räägite???"

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ok, "teadsin seda" = õnn on ootamatu. Õnnelik saab olla, kui läheb ootamatult hästi.
      Mitte midagi teemal "kompaniid" või "töötasud". Neist asjust ma nõukogude aja lapsena ei mõelnud.

      Kustuta
    2. mumst kommentaaride arv ei kajasta postituse kvaliteeti vaid vastuolulisust. nii remargi korras, kõik on hästi

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.