tag:blogger.com,1999:blog-8064438115777027902.post2699246248439824692..comments2024-03-26T22:58:37.189+02:00Comments on Maha äng!: Vaba aegväga väga nainehttp://www.blogger.com/profile/13091250497403818537noreply@blogger.comBlogger5125tag:blogger.com,1999:blog-8064438115777027902.post-37712168311145845072015-05-28T09:52:31.016+03:002015-05-28T09:52:31.016+03:00Mul on ravimid selle väljavilksatava koonu mittemä...Mul on ravimid selle väljavilksatava koonu mittemärkamiseks. <br />Psühhiaatri sõnul on nad terveks aastaks. Vbla õpin masendust mitte märkama ka vabal ajal selle aja jooksul. <br />Vbla ei õpi ka.väga väga nainehttps://www.blogger.com/profile/13091250497403818537noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8064438115777027902.post-5882502546463011842015-05-27T17:43:57.732+03:002015-05-27T17:43:57.732+03:00"Hakata" käib ikka minul ka tavaliselt ü..."Hakata" käib ikka minul ka tavaliselt ühe "k"-ga. :)<br /><br />Aga täpsustuseks veel seda, et see koon seal põõsas on tglt iseenda peegelpilt. Ja enesehinnang on see, mis sellele peegelpildile vahel vuntse ja vahel sabu ja sarvi ja mürgihambaid külge kleebib. Mul teeb ta nägu pähe ja kleebib blonde lokke üliharva, aga tundub, et mõnedel kogu aeg või üsna tihti vähemalt. Ma olen suht kindel, et see puutagune "peegelduskoll" on meist igaühel, kes just päris vaimunõder või analüüsivõimetu ei ole. Ja vbl on nendel ka.<br /><br />Ja vaba aeg on minu arust see kaltsukene, mis selle põõsapeegli pealt tolmu ja udu pühib. Kui on kogu aeg tormamist, siis on ka tolm pühkimata ja ei märka, kas koll on üldse olemas ning on tal vinnid või on puuderkreem näkku mätsitud. Aga kui tuleb vaba hetk, siis see tõmbab kohe peegli klaariks. :P k.k.p-snoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8064438115777027902.post-13440910652972548142015-05-27T11:26:44.490+03:002015-05-27T11:26:44.490+03:00Kusjuures vbl on üles-allatel ning endale kohustus...Kusjuures vbl on üles-allatel ning endale kohustuste seadmistel seos.<br /><br />Mina olen märganud, et allalangused (ok, mul üleskiikumisi ei esine, s.t natuke esineb neid igaühel, sest ega keegi ei saa kogu aeg ühe ja sama meeleoluga olla) on seotud ka vähese aktiivsusega. Ja lisaks sellele seosele, et mõõnaperiood tekitab suutmatust ja viitsimatust olla aktiivne, on ka vastupidine nähe. Aktiivne enese rakendamine erinevatesse tegevustesse ei lase mõõnal laekuda. Piisab molutama jäämisest ja puu taga hiiliv masekas võib hakkata koonu välja torkama. S.t mina võin hakata seda väljavilksatavat koonu märkama. :P<br /><br />Nii et kui sa suudad olla inaktiivne ja põdemata mittemidagi teha (vs mittemillegi aktiivsele tegemisele = asendustegevuste leidmine :) ), siis mulle tundub see päris hea, isegi kui oli vaja kõmakas vastu pead saada selleks. :P Mitte et ma nüüd seda kõmakat hankima läheksin...aga kas sul on kahju või? Tõesti on või? :O k.k.p-snoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8064438115777027902.post-63053719789895471842015-05-27T09:21:37.295+03:002015-05-27T09:21:37.295+03:00Ma mõtlesin eile vastata, aga ei suutnud. S.t. ma ...Ma mõtlesin eile vastata, aga ei suutnud. S.t. ma teadsin küll, mida tahan öelda, aga ei suutnud formuleerida, sest olin lõunaunest hoolimata kuidagi hirmus väsinud.<br />Varahommikune väljaminek läheb nende asjade kilda, mis ekstra väsitavad selgesti.<br /><br />Tähendab, kui ma oleksin loomuomaselt selline usin, ilmselt ei peaks seda üldse mainimisväärseks. Sest miks ja kuidas muuta seda, mis on loomulik, eks ole. Mul pole erilist entusiasmi muuta ka seda üles-alla käimist, kuigi see, kes arvas (vt. nt. Spike'i seeriate lõpus), et parem valu kui tuimus, ei olnud ilmselt valuga kokku puutunud piisavalt. Aga ma olen sellega kogu elu harjunud ja see, et üks "alla" oli pikaajaline ja tõi kaasa suht fundamentaalsed tulemused, on hädavaevu mingi argument.<br />Aga tubliks ja usinaks olen ma end harjutanud, et loomuomasest laiskusest üle saada, ja see tegelikult ajab mu segadusse. Et mis mõttes ei pea midagi, mingeid vabandusi ei ole vaja, kui ise seatud kohustused täitmata jäävad, kogu aeg VÕIKSKI reaalselt olla vaba. Mu oskus vabandusi leida (ajukahjustus, mhmh, on jumala hea ikka, mis siis, et tõsi) või ka muidu põhjusi asju edasi lükata, korraga üldse ei loe ja sellest pole vaja seega ka üle olla - aga ma olen ikka. Sellest üle. <br />Ja SEE on imelik. väga väga nainehttps://www.blogger.com/profile/13091250497403818537noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8064438115777027902.post-77822993841311521822015-05-26T16:47:46.487+03:002015-05-26T16:47:46.487+03:00"Kuid paneb ka mõtlema, kas ma üldse teismood..."Kuid paneb ka mõtlema, kas ma üldse teismoodi oskan, kui kohustusi luues ja siis end nendest välja võideldes." Miks sa peaksidki oskama elada kellegi teisena kui iseendana? :)<br /><br />Hea on küll osata paigutada end teiste inimeste vaatepunkti ja vahel sealt vaadata ning maailma hinnata, kuid üldse ei ole vaja elada kellegi teisena. Kui su pärismina põhjustab sinus rahulolematust, siis on eneseteraapiana palju kasulikum leida need punktid, millega sa oled rahul ja arendada neid ning kui ei ole just otseselt mõrtsuklikke või hävituslikke kalduvusi, siis need omadused, mis iseendale väga ei meeldi, lihtsalt enda poolt ignomisele suunata. Vahel muidugi tõusevad pinnale, aga vahel on neid ikka lihtsam üle elada, kui pidevalt ennast mitte aktsepteerida. ;) <br /><br />Kerge öelda, raske teha! :P k.k.p-snoreply@blogger.com