Maha äng!

Palaviku ja armastusega

2012-01-30T21:08:00.006+02:00

Viimse jaksuriisme peal toimimine pani jälle organismile litaka kirja.
Nuuskan ja nuuskan ja nuuskan, pea on paks ja uimane.
Aga noh, semester lõpetatud ja keskmine hinne vist 4,666666 ja veel lõputult kuusi - ning näe, olen siiski enam-vähem elus.

Et ma olen kõik oma tähtsad asjad ära kirjutanud juba ja rohkem mõtteid maha äng teemadel ei ole, hakkan vanu otsast üle kordama.
Nt tuleb vahel endale meenutada, kuidas nii kurb ja õudne ja masendav kui see ka ei ole, teist inimest, kes ise ei taha aidatud olla, ei ole võimalik aidata. Sa võid kõrvalt vaadata, kuidas isennast saboteeritakse, käed rüpes ja hambad huules, aga midagi teha ei saa.
Mida enam seletad, et "nii ei ole sul ju hea," seda jonnakamalt tahab inimene omaenda rada käia. Ja õigustada oma õnnetu-olemist on imelihtne! Lõpuks on läbi aegade sellele pühendunud isegi terved kunstivoolud!

Iseend tsiteerides: "Oleks hea, kui saaks abiks olla, aga paraku - oma elu juhtima hakkamine on midagi sellist, mille osas ei saa teisi inimesi aidata. Seda saabki ainult ise teha ning ükski seletamine ega õpetamine ei aita. Ainult lükkab edasi seda piinavmagusat hetke, mil ise otsustamine kui printsiip viimaks inimese ajju kohale jõuab.
/Uskuge mind, mina tean. Mul on piiiikalt kogemusi sellega, kuidas igasugused lahked hinged on mind aidata püüdnud."

Seekord on küll paljud inimesed võtnud ette end natuke teistmoodi karistada kui lihtsa minnalaskmisega. Aga need ei ole vähem vaevalised rajad.
Vahel mõtlen, et oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, küll oleks siis kõik õnnelikud. A tegelikult nii ikka ei saa. Juhtida saab ennast ja ainult ennast ja nii ongi. Teistele saab ainult leebelt naeratada ja nendega väga väga lahke olla. Tassike teed ja tükk šokolaadikooki, see on umbes nagu ainus abi, mida sihipäraselt õnnetule anda saab.

Ja siis veel imestatakse, et miks ma ei taha see päris sõber olla ja ikka uhkesti tõde näkku öelda.
Sellest ei ole ju kasu! Krdi mõttetu! Ainult meil mõlemal on mõneks ajaks sitt olla.

...täna polegi veel midagi kirjutanud...

2012-01-24T21:12:00.005+02:00

Et mu kirjanduslik karjäär tasakesi järgmise avaldumise suunas nihkub, siis siin on enesereklaami mõttes "Joosta oma varju eest" kohta kirjutatud avalikult kättesaadavad arvamused-arvustused.

Kui keegi mõnda veel teab, võib kommentaaridesse lingi jätta.

* Alustame trükiajakirjandusega. See arvustus ei ole küll kõige informatiivsem, aga kuna keegi arvustamise eest autorile ka raha maksis, tundub nagu rohkem päris: Margit Adorf Eesti Päevalehes

* Loomulikult tuleb linkida BAASi. Seal kirjutavad esiteks paljud inimesed ja teiseks need, kes päriselt ka raamatuid loevad, mitte ainult vahel ei sattu mõnda kätte võtma.
Nad on jõhkralt subjektiivsed, aga just see ongi BAASi arvustuste juures kõige lahedam.

* Ja et topelt ei kärise, siis näitan ära ka ka kogumiku üldarvustused BAASis.

* Loteriis on kogumiku üldarvustus, kus mind ka natuke puudutakse.

* Ja egotripi raames lingin ka veel intervjuusid Sirbis ja Poognas.

Kes see seda koera saba ikka kergitab, kui mitte ta ise!

Kuna jaanuaris juba on liiga palju liiga tobedaid postitusi, võin ju vabalt ühe juurde kirjutada

2012-01-23T16:15:00.007+02:00

Hetkel piirduvad mu kõige keerulisemad ja häirivamad probleemid jätkuvalt teemaga kuidas siis olla inimene teiste inimeste seas?
Seda enam hindan kõiki neid hingelisi, kellega koos ma ei tunne, et peaksin olema õigem, parem, kohasem isik, et olla... nojah, päris inimene.

See film, on ju, mida me kõik oleme nagunii näinud - as good as it gets.
Seal on see ülim kompliment. ("Sa paned mind tahtma olla parem inimene/mees!"- oleneb, kuidas tõlkida.)

Minu ülima tunnustuse piiri lähedane kompliment on täpselt vastupidine: "Sinuga koos on mul nii lihtne olla, et ei tahagi midagi endas parandada ega muuta!"

Muidugi, v-o ma lihtsalt olengi nii hea inimene juba :P

Kristallselge

2012-01-21T22:07:00.004+02:00

Võib-olla....
Võib-olla...
Võib-olla on vahel vaja nii jõledaid nädalaid, nagu seesinane oli, nii jõledaid kogemusi, nagu mu praktika on, nii näljast, vihast ja üksildast tunnet - et nende järel saaks tulla nii võrratuid päevi nagu tänane.

Ma tänan teid väga!

Agoonilised valikud

2012-01-18T15:36:00.022+02:00

Sissejuhatus:
Selles raamatus, mida ma mõni post tagasi soovitasin, on üks peatükk pühendatud sellele, kuidas me kuidagi ei taha valikuvõimalusi kaotada.

Isegi kui osad valikud on selgelt kehvemad kui teised.
Ikkagi meeldib meile see, kui ka need kehvemad võimalused avatuks jäävad.
Isegi kui võimalikud valikud tuleksid mõne aja pärast tagasi, mis siis, et me nad mõneks ajaks kõrvale jätame.
Ikkagi ei taha me näha neid kadumas, ka ajutiselt mitte.

Inimloomuses on tahta hoida valikuvõimalust avatutena.
Mis mõttes ma sõnastan liiga veendumult? Ta tegi selle tõestamiseks katseid, pagan võtaks! See on tõestatud informatsioon!
(Sisestaksin leebet sarkasmi märkiva emotika, aga ei tea, kuidas see välja peaks nägema.)

Sissejuhatuse lõpp.

Veel veidi enne seda postitust kirjutasin ma sihukese jutu siiasamma avalikku võrgupäevikusse. Et kuidas ma tahaks kõike, aga ei jaksa.
Aga teen ikka.
Sest tahan.
Kuigi ei jaksa.
Jne.

Kui need kaks mõtet kokku panna, on tulemuseks: minu täiesti tavaline ja üldinimlik probleem on selles, et ma ei suuda valida.
Kõike ei jaksa. Aga panna kirjutamine teadlikult kõrvale, kuni koolis käin, ei ole otsus, mida ma suudaksin rahuliku südamega vastu võtta.

Ega ma ei suuda praegusel perioodil ka kirjutada, muidugi. Ei rahuliku ega rahutu südamega. Ma suudan sel teemal suure eduga põdeda ja valuleda, aga mitte enamat.
Lisaks puuduvale ajale on probleem ka see, et pühendumust pole.
Kuni ma mõtlesin, et kirjutada kirjutada kirjutada on ainus, mida ma tahan, suutsin end toore jõuga risti läbi raskete hetkede ja talumatu ideedepuuduse litsuda.

Nüüd, mil ma tahan veel midagi osata, on kuskil ajusopis pidevalt vabandus olemas: "Jah, ma ei suuda ainsatki elavat rida ekraanile võluda, aga vähemalt olen 4 tundi loengutes olelenud ja teinud ära ülehomse koduse töö. Olen niigi suurepärane!"
Või mis siis, kui ma tegin seda kõike eile? Või eelmisel nädalal? Suurepärane olen ikka! vabandusena toimib väga hästi!
Milleks näha siis vaeva mingite tegelastega, kelle saatused tunduvad nii võimatult keerukad käte vahele võtta ja valmis muljuda? See on ju raske töö!

Ajab lihtsalt meeleheitele! MisMÕTTES ma... ei suuda korraga kõike?!

1. teema lõpp

***

Teema nr 2

Samal moel nagu kahe karjääri väravaid, ei jaksa ma hästi avatuna hoida ka kõiki oma inimsuhete-uksi.
(Kuigi veidi vähem ja kõrgema kvaliteediga suhteid oleks ju parem variant?
Või kas oleks?
Ma ei tea.)

Raamatus (tollessamas, eks ole) oli veel peatükke.
Üks neist rääkis sotsiaalsete suhete maailmast ja rahamaailmast ning nende eraldatusest. Täiesti geniaalselt lihtsat juttu rääkis sellest.
Kõike ei jaksa refereerida, aga üks näide oli, kuidas mingid blablabla piirkonna kõrgepalgalised juristid, kui neile tehti ettepanek anda õigusabi mingitele XXX vaestele väga väikese raha eest tunnis, ei tahtnud seda teha.
Mitte ükski ei tahtnud.

Aga kui neil paluti seda teha tasuta, olid peaaegu kõik meelsasti valmis.

Sest rahasuhted ja sotsiaalsed suhted on nii hirmus erinevad asjad! Neid ei saa omavahel segada, ilma et sotsiaalne pool kaotajaks jääks.
Neid ei anna ka eriti ühendada. Ikka jääb sotsiaalne kaotajaks.
Sotsiaalne suhe inimeste vahel on võimas ja habras ühtaegu ning... Pagan, lugege seda raamatut: see on nii lihtne ja põnev!

Aga minul, kui minu kui põhiteema juurde tagasi tulla, on ju see - sotsiaalse suhtlemise puue, noh.
Põhimõtteliselt tähendab see, et mina ei suuda oma sotsiaalseid suhteid loomulikul, naturaalsel, iseeneslikul viisil mõista ja mõtestada.

Nii et ma püüan neid kuidagi mõistuslikult omavahel paika panna. Teha nt kindlaks, kuhu peaks kuuluma mu lojaalsus, kui tekivad vastuolud inimeste vahel. (Ma ei tea, kas see on mu vaimne vastureaktsioon hirmus paljude inimeste sõnadele, kes viimasel ajal on mu ümber rääkinud lojaalsusest kui olulisest voorusest, aga ma ei tunneta ise ennast lojaalse inimesena. Mul on pigem kalduvus jahedale objektiivsusele.) Või mõista hoolika lahterdamise abil, kes mina ise olen oma suhete vahel erinevates rollides ning missugusena ma oma inimsuhteid ideaalis näeksin ja...

Aga selline mõtestamine tundub pool aega nii neetult lootusetu!
"Irratsionaalne inimene" andis mulle tõuke mõistmaks, miks.

Teate, juba ammu aega olen ma üritanud luua mingit arusaadavat suhete kohtlemise süsteemi võttes ekvivalendiks palgasuhteid: suhe, mis pakub mulle naudingut, kuulub hoidmisele.
Suhe, mille naudingubilanss on negatiivne, kuulub ignoreerimisele, kuni välja sureb.

Aga niisugune süsteem, nagu selgub, on põhjani vigane. Hoopis olulisem peaks olema see "sõpratuntaksehädas"-värk, mida ma olen tuhat korda kuulnud, aga mitte kunagi kuulanud.

Sotsiaalne suhe ei ole palgasuhe ja teda ei saa samadel alustel hinnata.
See on midagi väga muud.
Mul on kulunud 32 aastat (peaaegu täpselt), et endale ära sõnastada, et mitte ainult mina ei pea saama oma sõbrale loota, kui ma olen hädas, minu asi on ka sõbrale toeks olla, kui tema hädas on.
Huvitav, ah?
Seni kulges mu bilansipõhine pikaajalist lojaalsust arvestav sõprade-klassifikatsioon mööda rida "kui mul oli siuke ja siuke pask parasjagu kõrvuni, mida tema minu jaoks siis tegi?"
Sain aru küll, et see ei ole täiuslik, kõiki-mõjusid-arvestav-süsteem, aga...

Eh.

(Nõrga vabandusena võib esile tuua, et ma pole kunagi arvestust pidanud, kui palju mina midagi tegin, kui keegi mu lähedastest ise sõnniku sisse sattus.
See ei ole minu jaoks küsimus olnud.
Jäi arvestusest üldse välja.
Kui keegi küsikski takkajärgi mingisugust bilansihinnangut, ma ei oskaks seda anda.
Aga küllap oleks bilanss absoluutväärtustes minu kahjuks. Teate küll, see, kellele on palju antud...
Ja mulle on antud.)
(Või siis ma olen võtnud? Sest kui järele mõelda, siis olen endale sageli lubanud asju, mida normaalsed inimesed endale oma sotsiaalsetes suhetes ei luba.
Nagu ma teen ka nt seda postitust kirjutades. Sest keegi saab lugedes kindlasti haiget. Ja mulle tundub tähtsam öelda, mis mul öelda on, kui nende tundeid hoida.
Millal ütles keegi mulle midagi nii otsest, et see mu vaimu ümbritsevast käsivarrepaksusest soomurüüst läbi tunginuks ja ootamatult valus ning isiklik olnuks? Sügisel?
Ja enne seda - suvel ehk?)
Teema juurde tagasi:
Muidugi, ega abi andmine ole alati eriline ohver. Ei minu, ei kellegi teise poolt.
Seni, kuni sõber veel nii suures hädas pole, et täiega ebamugav selts olla, on hädasolijaga sõbrustamine täiesti lihtne. Olla inimesega inimene pole mingi pingutus, kuni suhte naudingubilanss ikka veel positiivne on!

Aga kui on juba negatiivne, siis... nojah, ma olen sellest ka juba kirjutanud tegelikult (seal allpool, kui kerida natuke, on boldis kiri "andmine ei ole miski, mis saab ühel hetkel tehtud" - see on see õige koht).
Aga ma ei suutnud isegi pärast tolle postituse tegemist seal kirjeldatud teadmist päriselt endasse sisse võtta. Vähemalt mitte sõpruse olemuse kontekstis.
Ei taibanud päriselt, et sõber tuleks olla ka siis, kui tegelikult tahaks kõva häälega lõugama pista, persse saata ja v-o ka vastu kõrvu anda.
Või siis kui oled nii väsinud - nii väsinud, et tahaksid roomata oma urgu ja sinna surra - aga tema tahab sinu tähelepanu.

Olgu. Kõlab kaunilt.
Ole sõber! Kui juba oled, siis ole!

Kuid ma ei saa ka täpselt aru, kus see tasakaalupunkt peaks olema? Kuskil ju peaks?
Sest sõprus ei ole ka mingi masohhismiparaad mu teada? Kui minul endal on halb, kui palju teiste jama ma pean ära kannatama, et sotsiaalselt õiget asja teha, ausate reeglite järgi mängida?

Nii, ja kui palgasuhete süsteem sotsiaalsete puhul ei toimi, mis siis toimib?

Sisetunne?

Aga mu sisetunne on ju nii sõltuv sellest, kuidas on enesetunne!
Enesetunne omakorda sõltub miljonist pisiasjast, alates unevajaduse kaetusest kuni viimati loetud raamatuni välja. (Praegusel hetkel nt tahaks 90% sostiaalsetes suhetest maha tõmmata ja "olgu, minge elage hästi!" öelda, sest ma olen tõesti tõesti tõesti läbi sellest praktikast ja sellele eelnenud hullumeelsest nädalast.)

Ei. Sisetunne ei ole pädev.
Kui aus olla, siis sisetunne on miski, mida ma üldse ei usalda. Sest minu sisetunne on (otse öeldes) lollakas.
Enamik elus kokku keeratud sitta sai sisetunde nõuandel valmis meisterdatud.
Enamik häid asju on mõistusliku lähenemise viljad.
Kui minu sisetunne oleks inimene, ma ei tahaks teda tunda. Ta ei ole absoluutselt usaldusväärne.

***

Veel kord teema juurde tagasi e. kokkuvõte:
Mulle ei meeldi lasta inimestel olla sulguvad uksed, valimata jäetud ja möödunud variandid.
Kellelegi ei meeldi. See on inimloomuse osa.
Veel vähem meeldib mulle aga teadmine, et ma ei suuda välja valida, millised inimesed teoreetiliselt üldse võiks uste taha või ette jätta.

Lojaalsus ei ole minu tugevamaid külgi, nii et üldiselt kipun ma arvama, et just see inimene, kellega mul viimati kõige toredam oli, on mu suur lemmik ja väärtus elus. Mõni väga üksik persoon on tõesti eluajalukku nii palju häid hetki pakkunud, et ei kipu mälust paari eemaloldud kuu või aasta jooksul kaugenema, aga tõesti, see on selline väga üksik juhtum.
Enamasti on nii et... mis silmist, see südamest. (Või vastupidi. Kes rohkem südames, seda ma üritan ikka vahel näha ka.)

Ainult et... ma ise ju tean, et mul on selline tendets kergemeelsusele sõprussuhetes.
Tean, et mu sisetunne on lollakas ja teda ei saa usaldada.

Aga mille pagana järgi siis valima peaks?
Ja ma ei tahagi ju üldse valida!
Ja… oh, persse küll, kurat-raisk, ma ei jaksa enam kõiki neid valikuid avatuna hoida, aga - midagi välja valida ka ei suuda.

Ärge tehke asju, mis ei pane te hinge helama!

2012-01-17T19:02:00.003+02:00

Tunnen omal nahal, kuidas mõttetu töö tapab.

Isegi kui ta ei ole ebameeldiv. Isegi kui ma väga hindan teisi inimesi, kes seda teha suudavad. Isegi kui mulle tegelikult isegi meeldiks seda tööd osata ja hästi osata.

Aga see ei ole minu kirg. Mitte natukenegi.

Ei tule nagu ette, et sel pöörasel eelmisel nädalal oleks olnud ühtegi päeva, mil väsimus, tüdimus ja huvitus must niimoodi elumahlu välja imenuks kui täna.

Emake maa, kuidas ma küll selle praktika lõppu ootan!

Garderoobis

2012-01-13T13:29:00.006+02:00

Võtame kappidest välisriided ja kisume neid kergelt niiskeid nartse endale kiiruga ülle.
Pärast koolipäeva lõppu pole suurt kellelgi soovi Tervishoiukõrgkooli majas veel pikemalt kükitada.
Mul on mantel juba seljas. Selle revääril kallilt sõbralt kingiks saadud öökullikujuline helkurpross.

Kursuseõde (eriti sümpaatne selline) kummardub prossile lähemale. Silmitseb seda huviga. Kommenteerib: "Lahe..."
Mina (esmalt uhkusega, siis vabandavalt): "See on helkur. Kuigi väga vales kohas."
Kursuseõde (eriti sümpaatne selline) ajab end sirgu ja noogutab mõistvalt: "No muidugi. Sitta neist jalgadest, peamine, et rinnad alles jäävad!"

Hormooniori

2012-01-12T19:57:00.008+02:00

Nädala ärkamislogi:
5.55.
6.55.
6.00.
5.04.
Homseks on planeeritud midagi 5:30 kandis.

Seni olen hommikute ebainimlikust varajusest hoolimata ära teinud kõik asjad, mida kool on mult küsinud (ja nende nimi on Leegion!), kõik kiired asjad, mida kirjastaja on mult küsinud ja kõik asjad, mida hädasti laste jaoks vaja on olnud. Pesu on pestud, nõud ka, iga päev tehakse sooja süüa ja kass on ka söönud + tema liivakast igaõhtuse koriluse mõjul puhas püsinud.

Elan nagu vikerkaare harjal: väsimuskaifi katkematu magus joobumus tuikab arterites ja luudes ning pea on täis lakkamatuid hiilgavaid ideid. Oleks ainult hetke ja jaksu neid üles tähendada ajaks, kui mõtete reaalsuseks tegemiseks ka mahti on!
Nii hea on olla. Nii kurnatud on olla.
Kolm eriti põnevat plogipostimõtet on ka, aga no... ei ole aega ega jõudu (vaimset)!

Kere korjab närviliselt vedelikku sisse.
Treenimiseks lihtsalt ei ole aega. Ega jõudu (vaimset).
Kuna aga nädala algul oli ilm esialgu erakordselt ilus, käisin palju jala (ja mitte paljajalu) selgest õuesolemise rõõmust. Siis läks ilm nii erakordselt jäledaks, nagu ta praegu on, ma olin sunnitud palju jala (ja õnneks mitte paljajalu) käima ning iga samm luges umbes kahe eest (sest tasakaalu hoidmiseks kulub võimsalt lihastööd ja kehatemperatuuri jaoks kaloreid).
Loodan, et nädala lõpuks olen niisiis ikka veel inimese (ja mitte mammuti kaalus) ja siis on mul viimaks mahti ka sihipäraselt sporti teha, nii et hullkiire elu ei riku ehk mu väärtuslikku korpust ära ning tulen seekord pesumasinast elusalt läbi.

Mul ei ole üldse aega ning olen viimseni kurnatud, sest olen enda jälle efektselt nurka mänginud, jättes kõigi asjade tegemise ja probleemide lahendamise kõige viimasele hetkele.
Aga ma tegin seda pooleldi teadlikult ning täiesti meelega.

Kohe selgitan miks.
(Mõte pole minu oma vaid on pärit päris pädevalt inimeselt, kes on mulle perekondlikult lähedane. Mina ainult vahendan.)

Mõiste, mis seesugust käitumist iseloomustab, on "ressursinaiivsus".

Sa ei jäta endale piisavalt aega, et vajalikku kohta õigeks ajaks kohale jõuda või vajalikud tööd rahulikult ära teha, sest ideaalsete tingimuste tekkimisel või joostes jõuab ju kiiremini ka. (Üldiselt ideaalseid tingimusi ei teki ning jääd lihtsalt hiljaks.)
Sa ei jäta endale varuraha ootamatute kulutuste puhuks, sest loodad, et neid ehk ei teki. (Üldiselt tekib. Vähemalt kord kahe kuu jooksul ikka, enamasti sagedamini. Nt täna tekkis.)
Sa magad täpselt nii vähe, sööd täpselt nii ebatervislikult, treenid täpselt nii ebapiisavalt, et tunduks, et on mingi võimalus see koormus enam-vähem tervena üle elada, kui kõik klapib ja keha täiega koostööd teeb. (Kuigi tavaliselt ei tee.)

See piiri peal pingutamine on ideeliselt üsna hirmus kogemus ja kellelegi teisele ma seesugust eluviisi ei soovitaks, nagu ma ise endale valinud olen.

Mina aga olen ta valinud seetõttu, et õnnetuseks meie keha premeerib seda mängu ressurssidega täiesti sadistlikult ning organismi edasise tegevuse jätkusuutlikkuse peale mõtlemata.
Premeerib rikkalikult.
Kui see piiripealne, viimase ressursiraasu serva peal jätkub-ei jätku balanseerimine läbi läheb, ujutab keha su kergenduse, rahulolu ja õnnehoromoonidega üle. Jess! Ma võitsin!-emotsioon tuleb juba pisiasjadest, mis muidu ei annaks mingit mainimisväärselt tunnetavat tagasisidet.

Pädev lähedane inimene tõi nt näite, kuidas üheksakümnendate alguses bensiinikriisi ajal, kui inimestel polnud raha ka eriti, sai omamoodi hasartmänguks sõita tanklasse viimase kütusetilgaga. Jõuad kohale või ei jõua? Kui jõudsid, sai bensiini võtmisest kaif.
Kui ei jõudnud - noh, siis lükkasid.
Autot.
Ka nii saab omamoodi huvitavad hormoonid keres käima.

Ja mina olen täielik hormooniori. Mis iganes annab hormoonikaifi, ma olen kohe järjekorra alguses jalalt jalale keksimas, käsi pikal, silmad põlemas: "Andke veel, andke veel, nii äge ju!"
(Siinkohal tervitaksin ihusõpra, erinevaid komplimenteerivaid meessoost sõpru ja kõiki inimesi, keda ma olen painanud "Aga teeme midagi koos!" jutuga. Ja kõiki neid, kellega koos me oleme asju teinud loomulikult ka.)

Ma tean, kuidas panna oma keha naudinguid tootma. Ja see oskus meeldib mulle väga.

Jama on ainult siis, kui vahel ei viitsi mehhanismi käigus hoida.
Niimoodi "üleval", pilvepiiri peal jooksma programmeeritud organism läheb alla kukkudes kergesti rikki ning kurvaks. Siis on raske.

Aga oi, siin üleval on ikkagi tore olla! =)

Geenides

2012-01-11T20:30:00.004+02:00

Seal oli üks poiss Markus.
Ta oli väga hea.

Ta oli nii hea, et päkapikud
tõid talle kogu aeg
kingitusi.

Isegi terve suve läbi tõid.
Sest ta oli nii-nii-nii-nii hea!

(Poeglapse looming)

Seekord 10 korda kuulsamaks ei saa...

2012-01-10T12:22:00.003+02:00

...aga see ei tee mind millegipärast üldse kurvaks. V-o seepärast, et mõningad juba pakkusid, et võin minna käsikirjaga nende ukse taha, kui Tänapäev seda tahtma ei peaks.
Nagu... elu on kaunis ja ma sain täna hommikul valmis terve referaadi!

Vanemluse proovikivi nr ... (kujuta siia ette mingi hästi suur arv)

2012-01-09T06:33:00.005+02:00

Sa rabeled konkreetselt terve päeva teiste (eriti tema) vajaduste heaks ja jätad enda jaoks vajalikud asjad tegemata, sest ei ole aega, ei jaksa ka.
No hea küll, plaan on, et õpid siis hommikul, nii kella viie-kuue ajal.

Õhtul kell pool 11, kui oled (oma kella viiesele ärkamisele mõeldes) 4 korda malbelt öelnud, et nüüd läheme magama, vaatad lastetuppa sisse. See näeb välja nagu oleks sealt maavärin üle käinud - sinu poolt varem magamiseks valmis seatud voodid on täis kooli- ja mänguasju, neist esimeste kohta oled 2 tundi tagasi öelnud, et tuleb kotti kokku panna, teiste väljavõtmisese peale nii hilja õhtul ei ole sa üldse tulnudki.

Väljakutse on sel hetkel end mitte hulluks vihastada.

Mina ei saanud hakkama.

Ja mis kasu sellest oli? Mitte mingit. Ega ma ei saanud paremini magada, kui teises toas keegi tund aega voodis nuuksus, kui siis, kui ma nt ta asjad ise kotti surunuks, kadunud õppevahendid üles otsinuks, puuduvad paberid ise ümber pannuks.
Mitte et mul oleks udust aimugi, kus need kadunud asjad olla võivad või miks neid varem üles ei otsitud või...

Ma ei saa selle vanemdamisega ikka üldse hakkama enam.

Kui hea raamat!

2012-01-07T21:16:00.009+02:00

Lugesin raamatut.

Taevalikult tore on avastada, et mõni teadlane maailmas on ka viitsinud huvitavate asjadega tegeleda!
Minu lemmikosa raamatust oli küll eessõna, aga kõik muu on ka magus ja vallatu.

Ja ärge hakake tooma ägedaid füüsika-avastusi kohe näiteks selle kohta, et teised teadlased ju kaaaa jne.
Mulle füüsika meeldib küll, aga üldiselt ei sega laialt levinud vale arusaamine füüsikast minu igapäevast elu nii jubedamalt väga, kui inimeste jubedamalt põhjalikult vale arusaamine inimmõtlemisest.
***
Kui seda lugu hoolega kuulata, siis peale tümpsu algust esimesed sõnad on: "Oo, kandilised pudelid! Viime siit keegi lattu!"

Edasi on natuke keerulisem, aga kui veel eesti keelt kuulete, andke teada!
***

Teeme järeljõulupiparkooke, sest umbes poolteist kilo minu suurepärast isetehtud tainast on veel üle (kokku tegin teist umbes 16 kilo, nii et ka kinkimisi arvestades ikkagi üüratu kogus ja pole mingi ime, et osa üle jäi).
Poeglaps kriiskas, et tema tahab rullida, rullida, rullida ka. Üldse käis mingi õudne rahmeldamine ja tüli.
(Meil on üks hästi suur kuuske kujutav vorm, mida ma tavaliselt ei luba kasutada, sest 30 cm-ne kuuskpiparkook kipub katki minema alailma. Aga täna lubasin ja lapsed läksid kaklema, kes mitu kuuske teha saab.
Küsimusele ei tundunud olevat kõiki osapooli rahuldavat lahendust.)

Poeglaps (nutab ja röögib): Mina ei ole niimoodi nõus!!! Te olete nii halvad minu vastuuuuu!!!
Tütarlaps (jahu laiali puistades tasaselt): "Kas nii palju jahuga saab [Poeglapse nimi] ka rullida?"
Mina (vihaselt): "Põhimõtteliselt saaks, aga ta ei taha ju rullida, ta tahab ainult karjuda ja jonnida!"
Poeglaps (nutuseguselt röökides): "Ma karjun ja jonnin ja rullin!!!!"

Ja siis: mina ja Tütarlaps purskame naerma.
Poeglaps (kriiskab): "See ei ole naljakas!!!"

Tõsineme püüdlikult.
Poeglaps asub vaiksel nohinal rullima.
Idüll.

Ninjad nii naljalt välja ei sure!

2012-01-05T16:12:00.009+02:00

Märkamatu algus

"Tead, Jaapanis on suur sõda." Poeglaps vaatab mind suurte tõsiste silmadega. "Neid ründavad gorillad."
Mina: teen ebamäärast häält, mis pole ei nõustumine ega vastuvaidlemine, ja pesen nõusid edasi.

Mõni päev hiljem

Poeglaps: Emme, Jaapanis on juba neil väga raske seal. Surma on saanud kolm tuhat jaapanlast ja kümme gorillat.
Mina: Njaa... Aga gorillad ongi väljasuremisele lähemal. Nii et mõnes mõttes on see isegi õiglane!

Poeglaps noogutab.

Vähemalt nädal hiljem

Poeglaps: Jaapanlastel on seal üks vibu ja mõõgaga tüdruk. Ta on üksi juba viiskümmend kuus gorillat ära tapnud!
Mina (väga rahulolev naissoo suurepärase esindatuse üle võitluses): Oo! See on üks väga võimekas võitleja-tüdruk siis!
Poeglaps: Aga kahjuks on ta juba surnud. Tema tagant küll teised jaapanlased ka tulid sealt majast välja, aga gorillad on ikkagi tugevamad kui inimesed ju!

Ma noogutan. Vaielda on raske.

Veel nädal hiljem:

Poeglaps: Jaapanlased on nüüd välja surnud. Gorillad läksid Hispaaniaga sõtta.
Mina: Ja suridki päris välja?
Poeglaps: Jaa. Nüüd seal Hispaanias on ninjad ja nemad võitlevad gorilladega.
Mina (uimaselt):Ja mina mõtlesin, et ninjad olid Jaapanis.
Poeglaps: ???
Mina: Nojah, ninjad olid ju Jaapanis!
Poeglaps (pärast väikest järelemõtlemist): Kuule... need ikka ei olnudki jaapanlased, kes välja surid. Need olid vist hoopis hiinlased... Jah, need olidki hiinlased!

Armastusega maailmale

2012-01-01T16:34:00.006+02:00

Jaanuaris sündinuna ei kipu ma oma aastaid struktureerima aastavahetuse järgi vaid sünnipäevast sünnipäevani. Lõpuks, aastavahetuse ja minu isikliku aastavahetuse vahel on ju nii vähe aega! Miks teha kokkuvõtteid kaks korda, kui saab teha ainult ühe korra?

Aga seekord vahetus aasta kuidagi teistmoodi. Nii palju sümboleid ja helgusi oli millegipärast ses tänases (pärast 00:00-i alanud) päevas. Nii ilus ilm, esimene tõeline ilus ilm sel talvel, postkaartkaunis. Juba on jõutud 2012. aasta sildi all koost laguneda ja ennast taas kokku korjata, defineerida ja ümber defineerida. Kolm eri kohta ja seltskonda. Küsimused ja vastused.

Nii et arvan, et vahetan aasta seekord ära juba enne seda saabuvat sündimise päeva.

Ja ma mõtlen, et... et on mõned asjad, nii lihtsad asjad, mida (mul) tasub meeles pidada. Nad on lõppenud aastate jooksul end võimsalt tõestanud ning - minul vähemalt - rohkem juhtlauseid vist uude tarvis polegi.

* Ära kunagi karda ausaid küsimusi ega vastuseid

* Tee asju, mis viivad sind lähemale sinu elu mõttele. Kogu aeg ja ainult neid.

* Usu õnnelikke jätke (mitte lõppe)

* Aja omaenda asja

Loodan, et teil kõigil on samuti selgus ja sira silmes, süda valge ja kerge nagu raffaello-komm ning iga härmatisene oks joonistub vastu päikest välja täiuslikuna nagu kellegi kalli kaunis siluett!

/suudlused ja kallistused

Pilt on sellelt lehelt

Hulkuvaid kilde

2011-12-30T14:15:00.011+02:00

* Mõte: valu on üsna lootusetu mõõta, kui ta parasjagu kestab. Liiga intensiivne. Kannatamine võtab hindamisvõime maha ja parasjagu kestes on iga valu nime väärt valu lihtsalt see, mis ta on - ja lõppeks ta juba ära!
Aga hiljem saab omavahel võrrelda valust jäänud jälgi, mälestusi, ja neid mingisse järjekorda panna. Nii et mõõta ikkagi saab.

Et kehaline ja mittekehaline valu on ses suhtes täpselt ühe kvaliteediga, pole vist vaja öeldagi.

* Müüt: isad tahaksid meelsasti oma lastega tegeleda, kui nood on imikud, aga emad ise koolitavad nad niimoodi välja, et nende mehed ei julge lapse eest hoolt kanda.
Ütlevad: "Kuule sa ei oska ju!" või "Sa teed seda valesti!" vms ja siis mehed enam ei julgegi.

Minu kogetud reaalsus: emad lähevad närvi ja katkuvad imikud meeste käest ära siis ja ainult siis, kui nood üldiselt ei ilmuta laste vastu mingit huvi, aga seltskonnas esinevad nagu usinad ülivanemad.

Sest see on lihtsalt solvav.

Mitte lihtsalt et su kuramuse mees ei aita sind kodus ilmaski lastega, aga ta isegi ei jäta sulle võimalust esineda kangelasemana "mina teen selle ränga töö kõik ise ära!"
Tüüp püüab tirida enda kätte kahte kolmandikku kogu vanemaaust, tehes samas napilt 1/25 tööst! Ime siis, et emad ärrituvad ja kõigi silme all "ah, jäta, sa ei oska!" käratavad.

Õnnetuseks ei anna see neile tagasi kaotatud tunnustust vaid tekitab "oi, nii tubli isa!"-muljele lisaks ülaloleva idiootse naistepõlgliku müüdi.
Naine on ikka raske olla =)

Muidu, vale mulje vältimiseks lisan: päriselt adekvaatseid titeisasid on ka olemas. Olen näinud, katsunud ja isegi kallistanud.

* Naljakas: kui järjekordses, uhiuut infot täis hämmastavas, statistikapõhises ajaleheartiklis selgub, et naised üldiselt ka küsivad (mitte ainult saavad) meestest väiksemat palka, ilmuvad alati välja need antifeminstilikud hurjutajad.:"Mis nad siis küsivad vähem, ise on süüdi, et küsivad vähem! Lollakad feministid, misasja nad halavad vale puu all?" kaebavad nad ärritunult.

Aint et... mida need feministid siis muud teevad, kui üritavad rohkem küsida..? Lihtsalt mitte ainult endale vaid nagu - teistele ka?
Teate, teistest hoolimine, kollektiivi huvide arvestamine on üks naissoo tugevustest, mitte nõrkustest!

* Märgatud: üldiselt on süsteemne mõtlemine täiega võimas ja ma kadestan inimesi, kes suudavad pidevalt suurt pilti näha. Ise unustan pidevalt mingeid asju sellest ära ja olen pärast nukras hämmelduses.

Aga ses mõttes on jälle lineaarne mõtlemine täiega võimas, et selle abil on võimalik korraga keskenduda ühele asjale ja ülejäänute pärast muretsemine välja lülitada.
"Pole sinu kord!" - ja vaikus majas, ei kriiska need 12 tegemata tööd ajus nagu uduviled.

Elu on 8,2 korda kergem pärast seda avastust.

* Väljavaade (aknast): kuni lumi maha ei tule, seni ei usugi õieti, et kunagi saabub ka uus kevad ja uus suvi.
Rääkimata sellest, et mulle talv (see õige, lumega) kangesti meeldib.

Õnneks meeldib sügis veel rohkem.

* Hinnang: väga väga ilus-päris-jõuline aasta oli.

Kuid ilmselt ka kurnav: märgatavalt vanem nägu vaatab peeglist vastu. (Mitte et see jätkuvalt ilus nägu ei oleks, eks ole. Mida ma ütlesin selleks, et ei arvataks, et ma norin komplimenti, kuigi v-o tegelt noringi.
A kurnav oli igatahes ja kortsud silmade ümber ei lähe enam üldse ära, isegi mitte korraks.)

Inimene, keda polnud

2011-12-28T17:18:00.005+02:00

Vahel olen mõelnud, et mis see on, mis sunnib mind inimesi otsima ja nendega sidet pidama.
Mille pagana pärast ma selle päris inimeste (mitte ainult läbi-arvuti-inimeste) otsimise ja leidmise programmi eelmise aasta lõpus ette võtsin üldse.

Just praegu sain aru.

Kuskil sügavamal tasandil enda sees ma lihtsalt ei usu, et olen olemas.

Nüüd on ka selgeks tehtud, et ükskõik kui paljudele inimestele ükskõik kui sageli silmast silma vaatamine ei aita.
Ikka ma ei usu, et olen reaalne, päris inimene.

Ilu olevat pinnavirvendus e. edevuse katk 3

2011-12-25T16:23:00.010+02:00

Kaks lugu:

Ühel üritusejärgsel hommikul ärkan mina oma asemel (lambanahk, pleed, mantel) ja vahin uimaselt ringi. Ruum on täis magavaid inimesi, kes moodustavad ebamääraseid teki- ja magamiskotimuhke siin ja seal.
Pea natuke valutab.
Leban vaikselt ning vahin niisama.
Korraga tõuseb üks magamiskott istuli. Sealt vaatab välja, akna ning valguse poole, imeilus pea. Selline filmilikult või modellilikult ilus, midagi sellist nagu filmis Braveheart see esmane armastajaneiu, hajevil pilgu ja sisemise säraga.
Kes pagan see on, mõtlen mina. Eile õhtul ma siin küll kedagi sellist ei märganud!

Seejärel tundsin ära.
Aa, siis selline on see hiirelik väike plika ilma prillide ja teadmiseta, et teda vaadatakse!

***

Jõuluõhtu.
Erinevad hõimlased ja tuttavad ümber laua. Viimased tulijad saabuvad, kui praad on juba jahe. Võtavad mantleid ja joppe maha, kolistavad. Sisenevad.
Ühte ma ei tunne ära.
"No kes see mees on?" küsib keegi.
"Kusjuures ma ka vaatasin, et kes see mees on, madala häälega ja nii pikk!"
Mul ei tuleGI ette, et ma seda inimest ka varem oleksin näinud, aga ta on esimese küsija naise poeg, nagu selgub. Me peame olema eelnevalt kohtunud! Ma tean ju kõiki nende lapsi!

Terve õhtu ja järgmise päeva rändan pilkupidi selle ilmutusega kaasa. Millised õlad! Millised kulmud ja silmasära! Milline rüht! Milline naeratus! Milline soeng ja milline hääl! Milline... aah, kõrvarõngas!
No misiganes, jah, muidugi, kuskil napid 20 aastat vanust, kui sedagi - aga nii ilus! Taevad ja maad!!!

Mingil hetkel pole teda tükk aega näha olnud.
Lähen toast tooma Poeglapsele kingitud lumelabidat, ja lasen silmad möödudes üle esikusohva libiseda.
Miski hall ja ilmetu kühm on seal. Oh, see on inimene! Pilkupidi arvutis, klapid peas.
Kulub teine, uskumatu pilk, et taibata: seesama poiss.

Aa, siis selline näeb tema välja, kui ta ei tea, et teda vaadatakse!
Nagu kõige suvalisem jorss halli kapuutsi ja tuhmi pilguga.

***

Ma tean naist, keda mina olen alati inetuks pidanud, aga kelle kohta mu isa küsis: "Kas ta on ikka veel silmapaistvalt erakordselt ilus?"
Naine on kümmekond aastat sellestsinatsest isast mul vanem.
Tal on ka täna ikka veel ilusa naise hoiak.

Tean inimesi vanuses 20 eluaastat ja ehk paar peale, kelle kohta ma mäletan aegu, kui nad olid tummakslöövalt kaunid.
Nüüd juba aastaid enam mitte.

Tean inimesi, kes olid silmapaistvalt inetud lapsed-teismelised ja osutusid korraga 18-selt pimestavalt ja efektselt hurmavateks.

Tean üle 80-est daami, kelle säärejooks ja võime oma peenikesi pahkluid esitleda mind pideva kadedusega täidab.
Ta kannab palju ehteid, kontsaga kingi ning kasutab parfüümi. Hoiab pead uhkelt püsti.

Üks minu enda ilus-olemise kõige tugevamaid elamusi oli kuskilt elektrikaupade poest automaatkorke ostmast kodu poole tulemine. Mingil hetkel astus kuskilt teeäärsest kontorist välja minust arvata 5-6 aastat vanem naine. Korralikus mantlis, korraliku koti, korraliku soengu ja korraliku huulepulgaga. Kena naine - vist enamiku meelest igatahes.
Väga kõrgetel väga peenikestel kontsadel tippis. Nii et samm oli kange ja kohmakas ja põlv paindus täiesti ebamõistlikult ja üldse - ma tundsin end tema kõrval ja siis temast mööda kõndides nõtke, metsloomaliku ja graatsilisena.
Ma ju kunagi kontsa ei kanna, eks ole.
Tal oli maru kiire, nii et kontsad klõbisesid nagu trükimasin. Ma muidugi kõndsin pingutuseta kiiremini kui tema, iga sammuga end järjest vapustavalt kaunimana tundes. Ma olin leopard, ma olin hunt, ma olin lõvi!

***

Et ilu on pealispindne? Kaasasündinud? Kel on, sel on, kel pole, sel pole?

Mina ei saa üldse aru, mis värk sellega on. Tegelikult.

Inimene on ühiskondlik loom

2011-12-19T08:39:00.008+02:00

Õpin kuni elan.

Kardetavasti.

Tegelikult on hirmus lahe minu kõrges vanuses avastada üha uusi võimalusi inimene olla, teistega suhelda, suhtestuda, seltsida ja konnastuda.
Omal kombel hirmutav ka.
Kui ikka veel tuleb muudkui juurde uut infot, mida "niimoodi suhtlevad inimesed" kataloogi köita, siis on seda ala korralikult selgeks saada ilmselt võimatu.

Aga no... põhiliselt avastan siiski uusi meeldivaid sotsiaalne inimene olemise võimalusi. Paljude jaoks neist ei ole nimesid olemas ja pean mingeid sobivaid ise leiutama käigu pealt.
Sest "sõber, vaenlane, võõras ja armsam" ei kata justkui olulisi alu ära enam. Ning "tuttav" on nii üldine mõiste, et seda ei kõlba definitsiooni ning käitumisjuhisena kasutada.
V.a. tereütlemise küsimuses.

Sõber on mulle natuke püha sõna olnud kaua aega. Aga nüüd kipuvad piirid ähmastuma ning seda mõistet kas tuleks üüratult laiendada või hakata tähendusvälja liitsõnade abil pisemateks tükkideks jagama. (Igapäevasõber, ihusõber, süüteselts, ausõber (pikaajalise teenistuse eest), ausõber (eriliste teenete eest), nõudesõber, hobisõber, sõber-hobi, seltskonnasõber (ja eelmise kaugem variant "sõbrasõber")", jagamissõber, lihtsalt meeldiv inimene, kauge sõber... ja praegu väljatoodud olid ainult näiteks. Neid on veel ja veel ja veel!)

Siinsed näitesõnad ei kõla muidugi väga hästi ning neist võib väga valesti aru saada. (Süüteselts kui keegi, kellega koos püromaaniaga tegeleda? Mõtlesin miskit muud.)
Aga pole viga. Olen definitsioonidega ju alles alustanud ja pärast nende paika saamist läheb ehk sõnaloomegi edukamalt.

Kuidagi nimetada mulle meeldib, sest nii annab hiljem ka üldistusi teha. (Kuigi variant mitte defineerida vaid lihtsalt aktsepteerida ning elada elu ilma siltideta on samuti olemas.) See, et need üldistused on tõenäoliselt valed, mind isegi ei sega.

Ise ju voolin oma maailma! Kes siis veel?

/postitus kirja pandud kahe vähemagatud öö järel täna kell 12:30 toimuvaks arvestuseks õppimise ajal. Ehk siis: kui ülalolev tekst on mõttetu jura, siis seetõttu, et ma lihtsalt ei ole kuigi mõistlikus konditsioonis.

Tekstianalüüs

2011-12-16T22:11:00.012+02:00

Poeglaps magas otsast otsani maha juba teise jõulukontserdi, kus Tütarlaps esines.

Informatsioon, mida see lause minu plaani kohaselt sisaldab:

* Näete, ma hoolin oma lastest! Olen olnud kohal mitte ühel vaid juba kahel Tütarlapse jõulukontserdil. Ja mõlemal lõpuni!
(Empaatilisematel või halemeelsematel lugejatel võib isegi pähe tulla, et oh ta vaeseke, kahe lapse ja ühe vanemaga pere! Kus see tähendab alles ringikaapimist jõuluperioodil - vähemalt neli jõulupidu ikka lisaks kodustele ja kui ükskõik milliselt neist puuduma juhtud, jätab see lapsukeste hinge haava, millest veel aastategi pärast nukralt juttu tehakse. [Kontrollitud.]
* samuti võib tähelepaneliku lugeja poolt osutuda märgatuks see, et õige jah, tal ei ole ju teist last kuskile jätta, kui üks jälle esinema satub. Kudli-kadli-midli-madli, vaene emme muudkui vudib...)

* Lisaks olen ma nii tubli lapsevanem, et mu laps esineb kuskil. (Et ta käib koolis, kus esinemine on enesestmõistetav ning kohustuslik, ei ole ju kõigile teada.)

* Informeeritumatele võiksid olla aimatavad ka teatud kõhklused teemal "kas muusika siiski peaks olema minu peamine fookus Poeglapse huvitegevust kujundades? Äkki tasuks rohkem aikidole või muidu vähevägivaldsele vägivallale pühenduda?"

* Samuti võib leida raskestitabatavalt huumorilise üldistuse võtmes "minuga juhtub kogu aeg niimoodi, et õnnelike säravate lapsesilmade ja täiuslike peremomentide asemel on peremomendid, kus üks magab, üks haigutab keset lava ja üks elu eest püüab jõulumeeleolus olla, aga eriti ei õnnestu. Tema dekolteepiirkonnas tundub miski priske vistrik pead tõstvat ja vasakul pool vahetus läheduses joodetakse mingile umbes pooleteiseaastasele häälekale põngerjale lutipudelist morssi.
Sellest hoolimata on tal silm pool kontserti härdalt märg, sest - no on lihtsalt selline pisarasoodne aeg elus parasjagu! Ja lapsukesed on nunnud vaadata. Just siis eriti, kui näed 7-aastast poissi jalgadega nihverdamas ja nööpi keerutamas samal ajal, kui tema suu hajameelselt ning pisut valesti "Ave Mariat" laulab. Ladina keeles. Millest poiss kohe kindlasti sõnagi aru ei saa."

* Kerge hämmeldus selle üle, miks selliseid kontserte aina korraldakse. Muidugi on lastel uhke tunne esineda, kuigi samas on neil ka surmigav. Need, kes parasjagu laval pole, kannatavad vaikselt paigal istumise kohustuse tõttu põrgupiinu. Ürituste publikuks on 90% ulatuses lapsevanemad või muidu sugulased, kel ei jää moraalsete kohustuste tõttu lihtsalt muud üle kui kohale tulla ja kuulata. Kuigi enamasti on nad väsinud, haiged ja tahaks koju magama. Ja paljudel on pealegi kaasas väikelapsed, kes kannatavad veel hullemini kui vanemad ise.
Miks vanemad küll selle terrori vastu mässu ei tõsta?
Miks mina mässu ei tõsta? Sest mul on niigi tunne, et olen vilets vanem.

* Ning muidugi: näete, kui elegantselt ning lühidalt ma vajadusel ennast väljendada suudan?

Banaalsused aitavad

2011-12-15T18:29:00.002+02:00

Et miski nii lihtlabane võib inimesele pildi ette tuua, üllatab mind ikka ja jälle.

Mul oli muidu peas valmis veel üks eriti ängistatud ja tulekindlalt hädaldav postitus [tulekindlalt = hoolikalt valitud sõnastusega, nii et kellelgi poleks mõtete ebaloogilisusest hoolimata väga kuskilt võimalik kinni hakata], aga jääb avaldamata.

Nälja-aastad. Need, mille jaoks on tarvis ette koguda

2011-12-14T11:21:00.009+02:00

Imelik lugu.
Tavaliselt, kui olen õhtul õnnetu ja haige, lollaka 37.2 palaviku peal balansseeriv närvipundar, on hommikuks kõik jälle parem.

Täna nägin isegi meeldivaid unenägusid. Lapsed kiitsid tormiliselt heaks päkapiku toodud maiustused, kallistasid ja nunnutasid. Üks sõber helistas (ja tõestas sellega, et mäletab mind ja tahaks muga rääkida, kuigi haiguse tõttu olin sunnitud teda mitte külla kutsuma.)

Aga ikkagi tundub maailm olema haud, sõbrad varjud ja armastus tühine tunne.

***

Kuna ma olen hormooni-usku e. veendunud selles, et mu emotsioonid on ainevahetusproduktid, suudan üldiselt igasugused kurbused ja väsimused ja meeleheited üsna kiiresti endast läbi lasta. Ära defineerida, trenniga välja higistada ning teha vastukaaluks asju, mis viskaksid hormoonikokteili keres jälle positiivsele poolele. Annaksid saavutusrõõmu ja "ajan õiget asja" tunde.
Aga tundub, et vahel ei saa nii.
Jah, ok, ma olen haige. Pesin köögipõranda puhtaks ja peeglist vaatab vastu suurepärane teravate põsenukkidega kaame näolapp, kuhu meigi lisamine tunduks kuriteona esteetika vastu (kui mul see miskipärast pikka kampsunisse mässituna kodus ringi lohisedes üldse pähe tuleks). Muidugi ma saan aru, et hormoon, hormoon, hormoon on ikkagi kõige taga.

Aga seda hormooni tasandada ei saa siis, kui kaob ära selgus, mispärast seda teha.
Mille nimel olla õnnelik ja mitte õnnetu, aktiivne ja mitte passiivne, elav ja mitte lihtsalt kuidagi elus? Et oleks hea olla? No aga ainult see ei saa ju olla eesmärk! Siis oleks ju heroiin parim lahendus!
Et teha maailma paremaks? No kuulge! Kui mul on halb, mis te tõsiselt usute, et mul on mingit huvi maailma teiste jaoks paremaks teha??? Kui mul on halb, las olla teistel ka! Paras! (Seepärast hakkab mul tegelikult igasugu tigedatest lõugajatest tavaliselt kahju. Neil peab ikka pagana kehv olla olema, kui nii väga tahaks teiste olemist halvaks teha!)

Päästab tavaliselt identiteediküsimus. Kas ma tahan olla see inimene, kas lebab apaatselt voodis ja vahib süüdistavalt lage: "Misasja sa passid siin mu kohal ega liigutagi, kuigi minul on halb?!"
(Väga ei taha enamasti.)
Aga kuskile vahele poeb mõnikord ka küsimus aga mis siis määrab ära selle, kes ma olen?
Minu enda otsus "tahan näha ennast nii"? Kellegi teise pilk? Kelle? Miks just tema/nende? Kas ma olen parem inimene, kui rohkem tema/nende ootustele vastan? Või siis, kui ma neile ootustele hoopis vastandun?
Kes ma siis üldse - olen? Kui lähen voodisse tagasi ja panen silmad kinni, kas ma olen siis hoopis keegi muu, kui sel juhul, kui avan arvestuse materjalid ja hakkan õppima nagu kurjast vaimust vaevatud?

Kuramus!

Vahel libisevad ohjad käest nii ära, et üldse enam ei tea, mida tahan või olen või... mis värk on.

Niimoodi, seltsimees, ei ole kasulik mõelda!

2011-12-12T13:53:00.005+02:00

Hommikul kell 5 äratus, sest mikrobioloogia kontrolltöö ju. Seni olin materjalile ainult eemalt väga häguseid pilke heitnud.
Kell 7.15 kodust väljumine mõttega "positiivne hinne oleks väga tore!"
Kell 8:30 istun koolis pinki ja saan töölehe.
Kell 8.55 töö lõpetamine tundega "positiivne hinne vist tuleb ära".
Kell 8.56 selgub, et neile, kes ei saa muidu positiivset hinnet kätte, avaneb lisavõimalus avatud materjalidega võõrast tööd parandades lisapunkte teenida. Parandan innukalt, kuigi materjalid selleks pean kursavennalt laenama.
Kell 9:20 lahkun vaheajale täis veendumust, et positiivse hinde saan kätte. Veedan kibeleva loengupausi lootuses saada ehk isegi C.
Kell 9:45 teatab õppejõud, et kogu grupi peale oli kaks B-d, kõik ülejäänud hinded olid A-d.
Olen ärevil ning peaaegu löödud. Mõtlen, et pagana piinlik oleks olla üks kahest B-st, aga et ma kirjutasin kokku nii palju jama ning ju ma ilmselt B olen. Nukrutsen.

Meenutan korralekutsuvalt, kuidas hommikul tundus positiivne hinne ka jube lahe olevat. Ja et oleks ma rongi peale minnes arvestanud reaalse võimalusega B saada, oleksin umbes kolm korda rõõmsamalt kooli poole kepsanud. Ja üldse, keda huvitavad need hinded! Need pole ju tähtsad! Ma ei olegi A-õpilane, juba loomu poolest ei ole!!!

Veenan end edukalt selles, et B-d saada on väga tore.

Loengu lõpus ründab klugisev ja plagisev, sabisev ja hõiklev tudengikari õppejõudu, püüdes igaüks personaalselt teada saada, ega nemad ei ole ometi need B-saajad.
Õppejõud vehib meeleheites kätega ja kinnitab, et selle kontrolltöö hinded ei ole ju olulised. Need ei lähe mitte kuhugi kirjagi, ainus, mis loeb, on töö sooritamine positiivsele hindele! Sest see tagab eksamilepääsu.
Tudengikari ei alistu ja saab viimaks oma tulemused teada.
Selgub, et ma ei saanud B-d. Sain A.
Olen häiritud ja pettunud.
Küsin endalt: "Äh, mismoodi nad siin õieti hindavad üldse? Ja ometi tundus nii nutikas ja pädev õppejõud! Kui mina sain A, mis väärtus sel A-l üldse on? Appi, ma ei taha seda A-d!!!"

Ja niimoodi õnnestuski kontrolltöö A mõelda hädaks ja ikalduseks.
Palju õnne mulle!

Eesti kass

2011-12-08T20:38:00.004+02:00

Oli maalimisõhtu.

Guašid ja suured A3 paberid ja "see on minu kurbus" ja "see on nii, nagu ma end varem tundsin". "Niimoodi ma armastan" ja "see on ilus kirju lill sulle, emme". Ja muidugi ka "see on teine kirju lill, lihtsalt näeb välja nagu puu" ning "näe, need on pisarad, aga siin ümber on lohutus".

Kui kunstitöö lõpetatud, said asjad mõningase kisa-käraga ka ära pandud, nii purgid, pintslid kui paberid.
Kuivavad maalid katsid tervet tuba.

Tund hiljem selgus, et meie mustvalgest kassist oli kuidagi saanud sinimustvalge.

Mispärast nad niimoodi teevad?

2011-12-07T08:22:00.002+02:00

Üritan välja mõelda, kas väiklus on surmapatt või mitte.

Tahaks nagu öelda, et ei ole. Pigem nagu jalaraud, mis ei lase lennata. Või vaimne puue.

Aga selline puue sel juhul, mida kõrvalt on ikka väga valus vaadata.

Nälja-aastate eel

2011-12-06T19:41:00.004+02:00

Kui sul on probleem, mida ei saa kuidagi lahendada, võta lahenda mõni teine.
Veel parem, lahenda kohe kaks!
(Ideaalne oleks, kui mõni neist sattuks sihuke, mida lahendada on ühtlasi mõnus.)

Jooksvate väikeste probleemide likvideerimisega tekkiv saavutustunne täidab lahendamatu probleemi tekitatud auke su hinges. Söödab sind nälja-aastate saabumise ajaks parasjagu täis.

Nii täis, et ehk pead ikkagi vastu.

Head ajad

2011-12-04T12:45:00.004+02:00

Peab tunnistama, et on olemas veel kaifim asi kui lahedate inimeste tunnustus:
nimelt jobude halvakspanu.

Teeb tuju nii heaks, et tahaks suisa tantsida, kõiki kallistada ning selle Queeni loo saatel üle taeva libiseda nagu madala detsembripäikese metsikult kuldne kiir.

Detsember

2011-12-01T08:35:00.003+02:00

Jess!

Just vaatasin, et novembrikuus on liiga palju postitusi, praktiliselt kõik neist mõttetu veniv ila. Ei tohiks vist rohkem juurde kirjutada.

Aga - uue kuuga uue hooga!

Kuidas fassaad ja endapilt sulavad niimoodi kokku, et inimene ise enam millestki aru ei saa

2011-11-29T21:22:00.018+02:00

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et üle-eelmine postitus oli üles kirjutatud väga raskes vaimses ja füüsilises seisundis ja ma ei saanud iseendast üldse aru ja see kõik on puhas jama.

Tähendab, valus oli küll. Pea sees.
Aga mul ei olnud korralduspohmelust ses mõttes, et "kogu see vaev ja tulemus on nii... nii... läbi juba?" vaid pigem kiskus asi sinnapoole, et "ma võtsin teadvustada kõik positiivse tagasiside ja ignoreerisin püüdlikult kõiki tülpinud pilke ja nukraid olekuid, aga see ei tähenda, et ma neid tegelikult ei näinud ja nüüd annab organism märku".
Ning "no mida mina seal õieti tegin, ma sain tunnustatud üpris teenimatult ju!" suunas ka.
(Sellise asja siis tegime nagu piltidel näha. Loodetavasti keegi äratuntav ei ole seal väga häbelik. Piltide autoriks on Sharker.)

Ühesõnaga, teadlikult oli mul lõbus.
Ebateadlikult tuli suur annus ebapiisavuse-, kurbuse- ja pingetunnet.
Oleksin tahtnud lohutust. Aga mis lohutust oleks mul moraalne õigus küsida pärast päris laheda ürituse tegemist ja kiitasaamist?

Ja üldse, ega ma ei otsi nagunii väga lohutust, kuitahes kurb ja vihane ma ka oleksin. Sest minu fassaadmina üritab olla siuke hea inimene, jagada rõõmu ja päikest ja muuta maailma ilusamaks paigaks. Naerata - ja maailm naeratab sulle vastu!
(Täna kohtusin mingi india usu raamatute müüjaga, kelle nimi on Stansilav. Ta on pärit Lätist ja seal munk. Me ajasime 10 min juttu, kuigi ma kohe ütlesin, et ei saa talt ka vaba annetuse eest mingit raamatut osta. Olen vaene. Arutasime üksteise nimede ja muidu maailma üle. Viimaks lippasin minema, sest pidin enne selle sulgemist veel kostüümilaenutusse jõudma. Stanislav ütles siis, et ma olin esimene inimene tunni aja jooksul, kes talle naeratas. Et naeratust oli meeldiv näha.
Vat umbes seda ma püüangi oma eluga saavutada - anda naeratusi ja häid sõnu ja ausust, mis mulle ei maksa ju midagi, aga kellegi päeva äkki teevad ilusamaks.)
Hädisemine, halamine ja vingumine on aga seepärast miski, mille ma enda puhul ära tsenseerin. Vahel mõne inimese puhul servapidi katsetan pahameele jagamist, kuid kui ei tule väga "nuta mu süles, kullake, ma luban"-reaktsiooni, taganen tavaliselt kähku. Tunnen end pealegi nõmedana, et teise inimese tuju ka rikun lisaks enda omale.

Aga ka mina olen ainult inimene. Väsinud ja tahan koju. Mu vaene ema (PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!) on peaaegu ainus inimene, kelle ees avalikult õnnetu julgen olla.

Millal ma aga luban endal halada ja olla nõrk ning otsida abi, lohutust ja hellust, on siis, kui mul on konkreetselt valus.
Nii et keha, oh teda nutikat, organiseeris mulle vaba halisemise jaoks eile ja üleeile korralikud valud. "Nuta, lilleke, nuta vabalt ja otsi lohutajaid!" ütles ta mulle lahkelt ja suras trapetslihase nii pingesse, et ma pidin segi minema toore piina käes.
Nupumees see keha! Talle juba sõrme suhu ei pistaks!

(Avastus, et nii on, saabus seoses meeldiva meesolevuse virtuaalse pakkumisega hoida mu pead süles - valu vastu lohutuseks. Ning ma esmalt võpatasin mõttes sellest pakkumisest õudusega eemale.
Siis küsisin endalt, miks pagan ma seda tegin. Tegelikult ju tahaksin küll pai ja uluda nagu metskass!
Ja uskumatu, kui ma olin selle mõtte läbi mõelnud ja tollele inimesele ka ära sõnastanud, kadus valu poole tunniga praktiliselt ära.)

Inimene on nii lihtne masin, kui mõtlema hakata. Aga mitte ka NII lihtne, et kõik kohe ja esmapilgul alati selge oleks. Isegi kui enesevaatlus on mulle igapäevaharjumus.

Veel positiivset

2011-11-28T19:26:00.001+02:00

Poeglaps: Emme, ma lepin ise kokku, et ma ei ole enam väga palju arvutis!
Mina (kergelt hämmeldununa): Kellega sa kokku lepid?
Poeglaps (toksib suuresilmselt ja naeratavalt endale vastu rinda): No ikka oma hingega!

...ja ega see esimest korda juhtu, mismõttes ma jälle sama reha otsa jooksin?!

2011-11-28T14:55:00.009+02:00

Juhtus niimoodi, et aitasin korraldada üht üritust, mis enam-vähem kõigile meeldis, mina ise kaasa arvatud. Nüüd kannatan järelmõjude e. "laske mind maha, ma vihkan maailma ning inimesi selle sees" all.
Sest kuna see asi on nüüd tehtud ja pole mingeid põhjusi, miks mitte püüda pere-, töö- ja kooliasjadega järje peale saada, on "oot, see oligi nüüd kõik v?"-emotsioon - ning kokku on nii, et ei taha üldse silmi lahti teha hommikul.
Üles ajab peamiselt see, et lamada on piinavalt valus. Parim on kinniste silmadega istuvas asendis olla.

Paradoksaalselt olen kuidagi asjaga seonduvalt kaotanud oma tavalise "ei näe kurja, ei kuule kurja ja räägin kurja ainult ohtrate vabanduste saatel"-hoiaku. Vihkan maailma lausa avalikult, mitte salaja ja häbelikult nagu mõnikord.
Nt.
Jätsin Tütarlapse koolist koju, sest tal oli üleeile veel palavik ja täna hommikul etendas ta mulle õnnetut ja haiget väga veenvalt ja pealegi ulus tuul õues ka väga veenvalt.
Nüüd täiega kahetsen. Kogu korter on kisa ja lõugamist täis ja haige laps, kel on väidetavalt "kogu aeg külm", silkab vannijärgselt teist tundi järjest ihualasti toast tuppa ega pane riidesse. Mis värk selle lapseeaga on, et kogu aeg on vaja lõuata kõva häälega, muidu ei saa olla? Ja on absoluutselt pohhui (ja ma ei vabanda ka, et ropendan!), et mingi ema kõrval halab ja palub: "Mul pea nii valutab, PALUN ära karjuge ja kolistage!" ja nimetatud ema võib seda lahkelt ja leebelt 8 korda korrata ning temast ei tehta välja ka.
Kui ema viimaks hakkab ise ka lõugama ja nutma, siis väidab vanem laps, et tema tahtis ainult vaikselt pikutada ja kõik on noorema süü ja üldse, tema on kõige õnnetum hing perekonnas, kellest keegi ei hooli, ja ta hakkab nüüdsama raha koguma omaette korteri jaoks.
(Mitte et see halb mõte oleks. Kui kümnesena alustada ning sihipäraselt koguda, siis esimese üüriraha+maakleritasu saab ehk isegi minu tütar 18.-ks sünnipäevaks kokku.)

Üldse on inimesed on lollid on inimesed.
Kõik on kõiges ise süüdi.
Muuhulgas olen ka mina loll ja täiesti inimene, sest ibuprofeen sai otsa öösel ja mismõttes ei ole mul seda varuks suurte karpide kaupa või vähemalt lisapaari jalgu ning lisatahet, et apteeki ue järele lohiseda?! LOLL!

Veel näiteid inimkonna silmakriipivast lollusest: tee seda ja teist, et lastekodulapsel oleks õuna-kommi-värki jõulude ajal.
Nagu mida ma peaksin ette kujutama? Vaest täidest söödud hulkur Rasmust värisevate kätega õuna poole sirutumas ja tänulikult seda vastu rinda surumas "Oo, minule tehti ka jõulukink, ma olen nii õnnelik!"?
Olen üsna kindel, et nad närivad õuna iga nädal vähemalt, kui mitte tihemini, ja õun jõulukingiks oleks ikka paras nöök-koomika.
Kommi ja kinkide kohta käiv on veel pentsikum. Kas mulle vihjatakse, et muidu nad maiustusi üldse ei saaks jõuluperioodil ja minu panus toob kaasa ohjeldamatu õnne ja tänupisarad? Mis värk nende jõulukinkidega üldiselt lastekodudes on üldse? Tehakse midagi isiklikku igale või ostetakse kaubikutäis kollaseid Hiina kaisuseeni (naerunägudega)?
Ja mis on minu eeldavava panuse kasutusvõimalused? Kas ma peaksin neil aitama mõned puudujäävad kaisuseened juurde hankida? Või aitama osta seente asemel karud? Ning see teeks maru rõõmsaks kellegi? Tõsiselt või?

Või siis see ronimisredeli vahele jäänud laps, kelle surma järel lendas mulle läbi interneti näkku pihutäis "Kaeble, virise, lõuga!" soovitusi, väidetavalt mingite teiste laste kaitseks.
Kas päriselt päriselt päriselt ongi olemas mingid inimesed, kes usuvad, et on võimalik kasvatada lapsi nii, et mitte ükski mitte kunagi eksikombel hukka ei saaks, kui ainult piisavalt raha eraldada?!

Uhh. Kuidas ma küll ei hinda emotsionaalset väljapressimist laste pealt! Kuidas ma küll ei hooli sellistest täiskasvanutest, kes tahavad riste kirja saada, aga faktiliselt kellelegi midagi kasulikku ei tee!
***
...ja palavikku ka ei ole, et miski üldist inimvihkamist õigustaks.
Kohutav. Miks, miks, miks ma korraldan mingeid asju järjepidevalt?!

Positiivse külje pealt: vähemalt olen imekaunis. Mis mõttes raamatutes kohtab isik F isikut Z ja karjatab: "Sa näed täiesti kohutav välja! Kas midagi on juhtunud?! Kas sa oled haige?!"
Mina pole iial muidu nii kaunis kui ennast halvasti tundes. Nahk on ühtlaselt klaar ja kahvatu, silmad säravad ses heledas näolapis tumedalt nagu tulised söed ja kuna isu pole, moodustub nii sire talje ja nii kaunilt väljavormuvad põsenukid, et lase aga olla.
"Oo! Sa näed nii hea välja! Kas midagi on juhtunud? Kas sa oled haige?"

Hilissügisene lohutus eriti jõleda enesetunde puhuks

2011-11-24T15:46:00.006+02:00

Ilm on väga ilge. Ma olen haige, mu lapsed on haiged ja ma tegin poole ööni referaati, mille osas mulle öösel meenus, et seal on üks mastaapne-fundamentaalne viga.
Parandasin viga hommikul kolm tundi (kaasates ühe hooga oma grupikaaslase samasuguse veaga töö ja parandades ka seda).
Siis saatis kolmas grupikaaslane teate, et oli meie referaadi ära esitanud. Kõige selle mastaapse veaga, mida ma täiesti ilmaasjata hommik otsa parandasin.

Pea valutab (ilmselt kõigest elenevast tulenevalt).

Ja ilm on tõsiselt ilge. Aknal pole mitte vihmapiisad vaid need on lihtsalt märjad, nagu oleks keegi ämbriga vett peale lartsatanud.
Kogu aeg peab laetuli põlema, sest pime on.

***

Tüdruk oli lugenud printsessidest, kes on lossitornis vangis. Seal valvas neid jutuprintsesse tavaliselt kuri lohe, vahel ka õel nõid. Printsess pidi tornis istuma, kuni kohale viitsis lööberdada mõni piisavalt osav prints, rüütel või karjapoiss. Sest lohesid tapma kõlbas lugudes ainult meesisend, sinna polnud midagi parata.
Nõid võis suure hädaga ka ise enda surmamisega toime toime tulla, sest nõid oli naisterahvas ja naisterahvas muinasjutus pidi olema idioot, kes nt ahjuuksel seni õiget kuumust passis, kuni sisse kukkus. Siis võis printsess tema järel ahjuukse kinni panna ja puhta südamega oma karjapoissi otsima minna.

Tüdrukul oli sellest kõigest väga vähe abi.

Tema ei olnud vangis mitte tornis vaid riidekapis ja teda ei valvanud kuri lohe ega isegi mitte nõid. Tema istus riidekapis täiesti vabatahtlikult ja karjapoiss, rüütel või prints, kes tulnuks kappi lõhki lööma, olnuks üks järjekordne jama, millega tegeleda. Selline jama, mis võtaks jõudu ja energiat ja kõiki muid asju, mida tüdrukul parajasti ei olnud.
Ta lükkas näo eest ära mansettidega viigipükste sääred ja mõtles, mis võiks tegelikult aidata. Põrgusse muinasjutud. Mis võiks tegelikult aidata?

Siis ronis kapist välja ning hakkas suppi keetma.

***

Lihtne kõrvitsa-kapsasupp rosmariiniga

Suvalise koduse supi jaoks vajalikud koostisained

* vesi
* mingit köögiviljalist, mis keedetuna sulle maitseks
* kolm-neli suurt või neli kuni kuus väikest kartulit (no neid ei PEA olema, aga kartul annab natuke süsivesikut, mida muidu väga sellises supis ei ole)
* mingi värske, töötlemata lihaline ollus, ideaalis kondiga
* natuke võid või õli
* küüslauku
* soola

Edasised komponendid on spetsiifilised e. seda suppi saab, kui köögiviljadest on olemas vähemalt

* kõrvitsat
* kapsast

Lisaks oleks väga lahe, kui võtta oleks

* loorberit
* rosmariini
* tomatipastat
* purustatud musta pipart
* porgandit

Laisa tüdruku supivalmistusviis:

Pane lihaline potti külma vette keema koos loorberi ja soolaga. Riisu vaht ära, kui ta tekib. Kui see ununeb, pole hullu midagi, süüa kõlbab ikka.
Las liha keeb omaette vähemalt pool tundi. Ainult liha keetmisel ei ole vaja muretseda, ega ta liiga pehmeks ei kee. Pehmem ongi parem ja muredam, nii et liha võib kööki keema ka unustada ja katki pole midagi.
Kui just liiga suurt pliidikuumust ei rakenda. Suurel kuumusel võib pott üle hakata ajama ja see on ebameeldiv.

Koori kõrvitsatükk (nt umbes kilone. Tervet kõrvitsat soovitan mitte panna, kui sul just pole väga suurt keedunõud ja väga palju liha) ja pane liha juurde potti. Teda eriliselt tükeldama pole vaja hakata.
Aga võib.
Las liha ja kõrvits keevad koos vähemalt pool tundi.

Koori mingil hetkel kartulid, puhasta porgand, küüslauk.

Pane pann keskmisest veidi kuumemale tulele ja sinna peale säti oma rasvaine. Kui rasv on kuum (aga emakese maa nimel! ära suitsema lase!) vala sinna pisikeseks hakitud küüslauk (mina panen alati vähemalt 3 küünt) ja viilutatud porgand.
Prae. Võid köögivilja soolaga maitsestada, aga seda ei pea tegema.
(Kui porgandit ei ole, siis ma tegelikult hästi ei viitsi küüslauku üksi praadida vaid panen niisama potti. Aga porgandi asemel kõlbab praadimiseks ka nt paprika või sibul.)

Vaata suurde potti. Kui kõrvits on pehme, vajuta ta kas lusikaselja või kahvliga vastu potiseinu lömaks. Kui ei ole, keeda veel veidi ja vajuta ikkagi.

Vala supivedelikku tomatipasta.
Kata uuesti kaanega ja lõika kartulid tükkideks. Lisa supile kartulid, praetud porgand ja küüslauk, rosmariin ja pipar. Kata kaanega. Lase keema.

Lõika kapsas tükikesteks ja vala supi sisse.
Õngitse supist välja oma lihakamakas (või -kamakad) ja tükelda need noa ja kahvli abil pisikesteks jubinateks.
Pane liha supi sisse tagasi, kont jäta välja. Sest see oleks söömisel ainult tüliks.

Oota, kuni supp keema tõuseb.

Ongi valmis.

Juurde kõlbab nt hapukoor ja riivjuust.

Taevas teab, ma olen vaid inime, kuid.... veidi veel!

2011-11-20T21:11:00.005+02:00

Kuna aja ning jaksuga on hetkel kehvasti ja teema on kogu aeg sama ka, kasutan vahelduseks teiste inimeste tabavaid eneseväljendusi.

Vahel on nii:

As I was walking in the big black woods
Hey ho, the big black woods
I met the evil devil and he offered me a ride
Hey ho, he offered me a ride
He said: "you look tired, let me carry you a while"
Hey ho, on the devil's back
There's an evil, little bastard hiding in his eye
Hey ho, of fire, flames and fryLord, I'm only human
I'm tired and I wanna go home
Let me ride on the devil's back,
But save my soul
Save my soul
(...)
Lord knows you're only human
You were tired and you wanted to go home
Pay me the soul of your one true love
Or you will never see your children again

Ja vahel on nii:

(...)
Kui sa tunned, et sa enam ei jaksa
Ületada kõiki takistusi teel
Kui sa tunned, et sa tahaksid surra
Veidi veel- oh Sylvester
Veidi veel

(...)
Kui sa tunned, et sa enam ei oska
Ja on murdumas su mehine meel
Kui sa tunned, et sa enam ei jaksa
Veidi veel- oh Sylvester
Veidi veel

Su lihased päästavad meid jälle
No ütle mis me ilma sinuta teeks
Nii hea on mõelda, et sa tuled
On mõelda hea, et oled teel- jeee

Kui kuskil köidikutes väänleb mõni neiu
Või kuskil tunnelis plahvatab pomm
On mõelda hea, et ta pääseb
On hea mõelda, et lootust veel on
On lootust veel- jeee

Elu sileneb taas malbeks ja säravaks e. lühiaruanne, kui kedagi peaks veel huvitama

2011-11-17T21:32:00.005+02:00

Ütlesin ühele tiigrile, et sry, teine kord. Teisele andsin ebamäärast lootust, et v-o kunagi.

Kaks leopardi kahanesid kokku tühisteks krantsideks.

Üks ootab homme ees, kuldsete silmadega ja läikiv, oh, nii kaunis, võluv ja ohtlik. (Lihaste ja liigeste töö anatoomias ja füsioloogias).
Aga ma kahtlustan, et see osutub ka lõpuks kodukassiks.

Ehk siis - tagasi faasis, kus rabelemine on köitev ja teeb õnnelikuks ning raskused on ületatavad.

Naiss.

Ärgu jäägu ühepoolseks

2011-11-13T16:20:00.004+02:00

Vahel jälle on mõned inimesed nii ilusad ja head, et ei oskagi kohe... midagi öelda.

Ning taevas läheb hämariku süvenedes hallikassiniseks nagu äikese eel (aga igalt poolt) ja majades süttivad oranžid tuled kahvatute kardinate taga ja vares lendab väärikalt aegluubis minu aknast mööda ning korraga selgub, et tasakaalupunkt on täpselt mu jalge all, tuleb ainult tallad maha suruda.

Nii meeldiv, et härrasmehed võtavad appi tulla taamidele hädas - ja mitte ainult hilisema kätele langemise lootuses!
Nii meeldiv on see... kuidas seda nimetataksegi? Ah, õige. Lähedus.

Nagu sõbralik tuluke tuulises novembriõhtus.

Labane alateadvus

2011-11-11T16:08:00.006+02:00

Varsti saavad tiigrid mu kätte ja söövad ära.
Või siis leopardid.

Nägin neid unes. Unenägu oli väga täpne ja just nii lihtsalt-labaselt tõlgendatav nagu alati.

(Mu lemmik eriti labase tõlgendusega unenägude seast sai nähtud kuskil aasta eest. Unenägu rääkis Lumivalgekesest, kes oli muudetud kotiks kartuliteks ja keda tema vanemad üritasid sellisel kujul mingile suurele kollasele kõrvitsale mehele panna. Mina pidin Lumivalgekese päästmiseks leidma printsi, kelle suudlus ta sellest kurjast, kauni printsessi kartuliteks muundanud nõidusest vabastaks.
Juhtumisi oli unenäo toimumispaik Balti jaam Tallinnas. Sinna sõitis sisse rohelise tossava veduriga väga filmilikult efektne sõjaväerong. Kust pealt siis mõningane hulk noori mehi maha kaatsas, et osta pirukaid ja värske ajaleht, käia peldikus jms. Nende seas oli ka üks, keda ma tundsin. Ja kuna mu peast jooksis läbi kaval mõte, et ehk on just see noormees tegelikult Lumivalgekese maskeeritud prints, otsustasin seda võimalust kohe kontrollida. Oletatavat printsi hoogsalt suudeldes.
Suudlus oli erakordselt nauditav, aga noormees ei muutunud selle tagajärjel üldsegi mitte printsiks. Oli ikka tema ise, kuigi meeldivas hämmelduses.
Kui ma olin ära seletanud, miks ma teda suudlesin (kuigi meile mõlemile jäi vist segaseks, miks see suudlus nii erikuradi hea oli), oli ta isegi valmis mind aitama õige printsi leidmisel - aga paraku selgus, et vahepeal oli tema rong uuesti liikuma hakanud, nii et ta pidi mütsiga vehkides hoopis sinna peale jooksma ja mina jäin jaama ees ringi vaatama, keda siis järgmiseks suudelda.
No et vaene Lumivalgeke kõrvitsaga abiellumise nukrast saatusest päästa!

Lihtlabane moraal: tundsin end tol perioodil praktiliseteks majapidmistarveteks taandatud printsessina ja sellest olukorrast pääsemiseks pidasin parimaks plaaniks suudelda võimalikult paljusid noormehi, enne kui rong ära e. noorus minema läheb.
Maa-gee ja läbinähtav. Mu alateadvus ei tule toime elegantsete kujunditega, paraku.
Aga unenägu ise oli muidugi sulnis. Ja see suudlus fan-tas-ti-li-ne.)

Seekordses unenäos läksin kuskil võõras linnas suurte majade ja tühermaade vahel (väline sarnasus Lasnamäega) mööda ühe maja seinaäärt mingisse kohta, kust mu arust oleks pidanud otsemat teed pääsema sinna, kuhu iganes ma jõuda tahtsingi.
Muruplatsil veidi eemal seisis miski hädine kuut, kus oli ketis üks magav koeranäss.
Arvestasin, et ka kõige hullemal juhul, kui kett ka on ebamugavalt pikk ja koer ärksam, kui tundub, ei saa selline väike kökats mulle eriti kuidagi liiga teha, ja asusin otsetee poole astuma.

Kui olin Kuudist möödas, ajas koer end urinal jalule. Ta oli siiski üsna suur, nagu suuremat sorti bokser suisa, umbes samasuguse lömmis ja tigeda näoga ka. Aga tema kett oli õnneks siiski lühike ja mina ju liikusin kogu aeg kuudist eemale, olin tema ulatusest juba selgesti väljas.
Jah, tore küll, ainult uue pilgu ajal selgus, et koer on mingist bokserinärust kaugelt suurem, see on lausa mingisugune Baskervillide koera sugulane, hiiglama pirakas kärnane peletis veriste kihvade ja kollaste silmadega - ning too pagana kett üha pikenes.
Tagasi minna ei olnud variant, sest sinna ulatus koera kett kohe kindlasti juba, tuli minna edasi.

Ainult et arvatud otseteed ei paistnud kuskil, minu kõrval oli paras kuuemeetrine kivimüür ja otse edasi okastraadiga ääristatud sama kuradi kõrge traatvõrgust aed, mida ma siia urkasse üldse otsisin, palun?!
Neetud, neetud.
Neetud!
Baskervillide koer mu taga tegi häält nagu oleks tal äikesepilv kurgus ja ma isegi ei hakanud üle õla vaatama, kas ta kett on veel pikem kui enne. Ronisin-hüppasin tolle kivimüüri otsa nii kähku, kui sain, küüned pahupidi, jalgades lennutunne.
Huh, milline vedamine, et ma ikka natuke lennata ka oskan, onju!

Väga suur vedamine tõesti, sest ketti ägisedes kerkisid mu kõrvale müürile hiigelsuured käpad ja nende tagant paistis üüratu triibuline pea.
Oo, ei olnudki koeranäss, oli sajandi suurim tiiger! Tüvepikkus vähemalt 4 meetrit. Seisis kahel tagumisel käpal müüri najal ning küünitas lõrinal minu poole.
Hea, et tema kett enam tõesti kaugemale ei ulatunud ja mina olin müüri otsas siiski üsna turvalises kohas!
Nüüd oli tarvis ainult veel teiselt poolt müüri alla ronida ja...

Oh sa püha kurat!
Teisel pool kivimüüri oli maitsekalt sisustatud väga ruumikas (oma ruutkilomeeter või enamgi) loomaaiapuur. Vähemalt kümne leopardiga, kes põõsastes magasid, kaunilt kaljudel vedelesid, rohu sees püherdasid - ja mind väga huvitatud kuldsete silmadega jälgisid.
Aga noh - kas mul oli valikut? Tiiger oli ju ikkagi suurem kui nemad. Pealegi otse sealsamas minu kõrval!

Lootes, et mu lennuvõime (mis oli kahjuks sarnane pigem kana kui kotka omaga) mind ehk need 130 meetrit parasjagu nii kõrgel hoiab, et kasside hüpped minuni ei küüni, kargasin müürilt õhku.

Ja ärkasin.

Ainult et reaalsus ei halasta.
Täpselt sama olukord on ka ärkvel olles. Et praegu on kõik hästi. Ikka veel on kõik hästi. Ikka veel ei ole midagi hullu juhtunud.
Aga ohud, need järjest kasvavad. Ja neid elimineerida ning maha jätta ei tundu võimalikuna. Muudkui tulevad kaasa, katastroof pidevalt mu kandade järele näksamas, meeleheide käesirutuse kaugusel.
Ning just siis, kui asjad tunduvad natukene paranevat, kerkib nende tagant mingi uus õudus nagu punane päike.

Kuidas jääda kiiretel aegadel ellu hoolimata ihast olla hea inimene

2011-11-10T16:08:00.003+02:00

* ... ei ole, kurat, VAJA igale abipalvele "jaa, ma saan küll, see nii väike asi!" vastata! Mitu väikest asja on kokku kohutavalt palju asju.
* ... ei ole, kurat, VAJA toppida oma nina igasugu inimeste tülide ning lahkhelide keskele, lootes üheainsa kirjaga kõik nende probleemid lahendada. (Kuna sellega võib saavutada nt seda, et sulle saadetakse privaatkiri "aita mind, õpeta mind, ole mu sõber ja hingehoidja, mu telefoninr on seejasee" ja siis on juba raske olla hea inimene nii, et see ei võtaks sult suurtes kogustes aega ja energiat.)
* ...ei ole, kurat, VAJA igal sotsiaalsel sündmusel osaleda ja igale kutsele jaatavalt vastata, mida iganes ka mõni kena inimene soovib koos sinuga ette võtta.
Kui need inimesed on su sõbrad, siis nad lepivad, et sul ei ole alati aega. Kui nad ei ole, siis ongi ju kama, mis nad mõtlevad.
* ...ei ole, kurat, VAJA pakkuda abi, kui seda ei küsita. Kõik ei ole sinu vastutus!
* ...ei ole, kurat, VAJA võtta lisakohustusi lihtsalt seepärast, et see tundub sel hetkel tore mõte olevat. Hiljem kahetsed!

Jah, ma olen viimasel nädalal teinud (jälle!) ära kõik need vead.
Nii loll ei tohiks olla.
Uskumatu, et ma ka kunagi ei õpi..!

Sõbrad ja armsamad

2011-11-07T12:20:00.010+02:00

Armsamatega võrreldes on sõpradel see eelis, et nende vahel ei pea valima.
Nii et mul ongi muudkui aina sõbrad.
Isegi kui mõnedega neist on asjad - kummalised vahel.
Väga eri moodi kummalised seejuures.

Mismõttes ma peaks mingi sõbra teiste seast välja valima? Idiootne mõte... eriti arvestades, et ükski neist ei kata ju "armsamale" sobivaid väärtusi ära.

Aga esä, esä, poesi lähva mo perast kiskuma ju!

Helena läks hästi

2011-11-05T16:25:00.005+02:00

Kui inimesi, kes kirjutavad ilgelt hästi, arvustavad või ka lihtsalt resümeerivad inimesed, kes on natuke rumalad, on neid arvustusi-resümeid isegi siis paha lugeda, kui need on siiralt tunnustavad.

Mitte et ma ise viitsiksin nüüd kohe paremini teha. Ainult virisen teiste üle =)

Ka naeruväärselt pisike midagi on parem kui mitte midagi

2011-11-03T11:16:00.005+02:00

Avastus selles elus, kus kunagi ei ole millekski küllalt aega, kõigel on topeltbroneering peal (k.a. uneajal) ning midagi ei suuda teha nii hästi, kui tahaks:
midagi on alati parem kui mitte midagi ja iga hetke saab kuidagi kasulikult ära kasutada.

Bussist maha jäädes (kui ka nagunii oled juba rämedalt hilinenud) saab kõndida järgmisesse (või lausa ülejärgmisse, oleneb bussigraafikust) peatusse, mis annab küll väga kahvatu, aga siiski risti "liikumine värskes õhus" kasti. Midagi.
(Ja liikumine värskes õhus on igasuguste ülesannetega ülekoormatud inimestele väga kasulik, võtab veidi stressi maha, aitab veidi kaasa tervise enam-vähem kõlbulikuks jäämisele, hoiab keha natukene paremas toonuses.)
(Halisemine "oh, ma jään hiljaks, mu kõrvad ja karvad!" seevastu on täiesti kasutu. Kui nagunii on jama kaelas, tasub suhtuda utilitaarselt - kui hilinen siis hilinen, vähemalt jõuan kohale.)

Kui loengusse minek kulgeb nii, et jõuaksidki ainult päris lõppu ja see tundub tõesti väga kahtlase kvaliteediga plaan, saab ju selle loengulõpuaja sees raamatukogus järgmises loengus toimuva arvestuse jaoks õppida või siis arvutiklassis oma tähtaja ületanud tööd teha.
(Aga samas, seesugust otsust tehes tuleks meeles pidada, et ka pool või isegi kolmandik loengut on parem kui üldse mitte loengut, sest natuke on parem kui 0. Kaaluda igal juhul olukorra kõiki aspekte!)

3 terminit päevas meelde jätta on parem tempo kui 0 terminit. 10 päevaga teeb see ikkagi 30 terminit!

17 lk loetud kohustuslikku kirjandust parem kui 0 lehekülge. 34 on juba parem, nädalake veel ja ennäe, saab ehk 50 täis isegi! Mis ongi juba veerand teost!

Jne.

Kindluse mõttes kordan alguse veel üle:
midagi on alati parem kui mitte midagi ja iga hetke saab kuidagi kasulikult ära kasutada.

2011-11-01T00:34:00.002+02:00

Miks ilmneb minu puhul kaduv kehakaal esmajoones rinnapartii juures?!

/käkerdab liiga suureks jäänud rinnahoidja kokku ja mühiseb tigedalt.

Pilvede vahelt

2011-10-28T12:59:00.003+03:00

Nii üleval, et lendan pikkade tugevate tiibade toel ringi nagu kajakas.

Luude arvestuse tegin ära.
Esmaspäev on õppetöövaba.
Tänane päev on üldse üsna edukas olnud, nt olen ma 3 tunni jagu vähem ajahädas kui arvasin.
Varsti tuleb talveaeg = üheks ööks pikem uni.
Esmaspäeval võtan kiisu! Musta isassorti kiisumiisu, kellele panna mõni kole ja karvane nimi.
Nii palju lastevaba aega, et igatsen juba nendega rohkem tegelemist.

Ja... muidu on ka kuidagi väga kaunis ja meeldiv =)

Lõngade hargnemise teed

2011-10-25T17:59:00.011+03:00

Maailmal peab olema raam. See, mille sisse jäävaid asju sa näed, ja mis jääb raamist väljapoole, läheb sinustki mööda.

Kui sinu maailmal ei ole raame - kui sa ei saa valida, mida endasse võtta, mida mitte - uputab maailm su ära.
Me oleme haprad. Meie mõistused samamoodi. Meil on raame vaja.

Inimese aju armastab maailma raamida muuhulgas lugude abil.
Isegi eeskätt lugude abil.
Elus ei ole lugusid, aga nende abil on nii hea piiritleda, paika panna, vaadelda osi terviku asemel (kuna tervik on adumatult suur). Looline mõtlemine võib olla inimesse nii sisse kasvanud, et ta kaua aega ei mõista, et niimoodi on juhtunud. Et ta niimoodi mõtlebki. Või et v-o saaks ka teistmoodi.
Aga isegi kui mõistab, on ikkagi raske ära tunda neid eriti salalikke lugusid, mis teadvust valitsevad. Kõige suuremad ja tugevamad lood on kõige märkamatumad.

Lood saavad meid valitseda, sest neid on kerge uskuda - neis on mõte ja loogika.
Elus ju ei ole.
Inimese - vähemalt meiesuguse Euroopa 20+ sajandi inimese - aju nõuab mõtet ja loogikat ja kui ta seda elust ei leia, otsib kusagilt mujalt. Paneb oma raamid niimoodi üles, et maailm paistaks loogiline.
Need ei pea muide olema õiged mõtted ja õige loogika.
Silmnähtavalt vale loogika võib mõnele isendile isegi erakordset, tavalisest suuremat naudingut pakkuda.
Aga mingi loogika peab siiski olema.

(Ja ei, muidugi ei ole see mingi uus mõte. See ei ole kindlasti kohe päris minu enda mõte, aga see on üks neist käibetõdedest, mille ka mina mingil hetkel välja olen mõelnud, ratas, mille miljardindat korda ajaloos just mina leiutasin.)

Kui mu elu kipub muutuma erinevate krussis kiudude murenevaks massiks, vajan ma veidi omaette aega, et need kiud mingisse lukku panna. Kohendada neid enda kui peakangelase ümber teatavasse korda, teatavasse rütmi, mingisugusse mõttekasse narratiivi, millel oleks algus ja suund, kui ka mõtet ja eesmärki pole.

Teate, kui raske see on, kui sul ei ole kunagi aega üksinda olla, kui sa oled kogu aeg, kogu aeg, kui sa just ei maga, jooksvalt osa ka kellegi teise lugudest? Kui sind pressitakse nendesse sisse - ja sina, silmad vidus, põsed tuuletõmbusest selja taga lehvimas, püüad ka kõiki neid kõrvalosasid ausalt ja südamega täita? Korraga tosinas jutus hea tegelane olla?

***

Mu aken on õhtu poole.

Kui just ilm täiesti pilves ei ole, näen ma sealt iga päev, mida päike loojudes teeb.
Püüan iga kord just seda loojangut meelde jätta, et mul oleks midagi võtta, kui tass ja korv ja süda on kõik ühtemoodi tühjad ja näljased.

Kui ma olin väike - väike nagu "laps" ja väike nagu "kinni ühe väga kitsaste raamidega loo sees, kust ma väljapääsu ei näinud" - ja mõtlesin, et parem oleks olla surnud (mida ma tegin väga sageli), mõtlesin ma sageli ka umbes kolme erineva loojangu peale, mis olid olnud nii head, et põhimõtteliselt olidki kogu seda ülejäänud jama, mida elu endast kujutas, väärt.
Kaalusid koguni üles - kuigi napilt.
Ja ma korjasin oma jupid nii palju kokku, et elasin kuidagi edasi. Päikeseloojangute pärast.

Nii et õhtud on minu (elus) loos tähtsad.
Ma mõõdan ning lahterdan nende abil oma eksitentsi.
Korjan kuldseid ja kannikeselillasid, rohelisi ja kahvatukollaseid, leegitsevaid ja õhetavaid loojanguid, et neid kriitilistel hetkedel rohkem varuks oleks kui kolm.
Midagi, mille nimel alati elada tasub.

Aga ehadega natuke sarnaselt toimivad ka sigaretid.
Ka need on lahterdamisvahendid. Võimalus olla korraks täiesti üksinda, mitte kellelegi ega millelegi muule mõelda, kümme minutit päevas (või nädalas, vahel isegi kuus) omaette, iseiseise, aeg võtta ümbrus ning maailm enda sisse - ning teha sellega rahu.

Eileõhtuse sigareti ajal nägin õues puu taga mingit meest.
Ma ei tea, mida ta seal tegi. Kuigi esimesena tuli pähe "kindlasti midagi perversset", siis sel ei tundu õigupoolest mingit mõtet olema - miks peaks keegi ronima tänavaäärse aia nii teele kui majale kõige lähemasse nurka, kus pole isegi varjavat hekki ees, kui ta kavatseb nt vabas õhus rahulikult pihku lüüa? Või miks peaks ta mingisuguse naisterahva aknale ilmudes puu taha peitu pugema, kui ta nt liputada plaanis?
Või kui ta hoopis pissis, siis jälle - ta oli selleks ülimalt imeliku koha valinud.
Ma mõtlesin selle üle sügavalt.

Poole minu sigareti ajal hiilis peidumees maja taha, ilmselt naiivselt oletades, et ma ei näinud teda ega kuulnud tema tekitatud kohutavalt valju krabinat.

V-o plaanis ta oma vaesele haigele emale ja kurvale pruudile meie aiast lilli varastada ja ma peletasin ta peenra juurest eemale just siis, kui ta oli kauneimaid välja valimas?

Lood.
Kui sa tead, et neid vajad, saad neid vähemalt ise valida.
Asi seegi.

2011-10-24T23:22:00.002+03:00

Need inimesed, kelle antud ülesanded said ja saavad tähtajaks täidetud - tundke end kõrvust tõstetuna.
Kõik ülejäänud: minu sügavad ja siirad vabandused.

Ma teen, mis suudan. Aga suur tükk ajab suu suhteliselt edukalt lõhki siiski.

Kusagil piirialadel

2011-10-20T21:56:00.007+03:00

Naine sülgas suust välja karvad, mille kriiskav tuul ta oma kasukakraest rebinud oli, ja püüdis silmi lume eest varjates läbi valgete pööriste näha, mis eespool ootab. Aga ta nägi ainult lund ja pimedust, pimedust ja lund.

Miljon sillerdavat helvest näljase pöörisena teda endasse neelamas.

***

Tähelepanu on armastus. Näita seda!
Kui sa ei tee seda kirega, miks sa seda siis üldse teed?
Püüa päeva!
Kui teed, tee hästi!
Tahe viib mehe läbi halli kivi. (Aga naise?)

...oh, ja siis veel eriliselt jäle: Kes palju teeb, see palju jõuab.

Ma saan aru küll, miks ma niipalju ette võtan. See on see bipolaarsuse värk - kui ma jooksen ja raban ja plaanin ja teen, püsin vaimselt maniakaalse piiri lähedal e. energiline, rõõmus, veidi hüsteeriliselt innukas, aga igatahes õnnelik.
Särav, v-o isegi.

Ükskõik millest loobudes tabaks aga automaatselt läbikukkumise tunne ja depressiivsele tasemele ohtlikult lähedale nihkumine. Mis oleks - ebameeldiv. (Pehmelt väljendudes. Ning ma arvan, et väljendugem pigem pehmelt, "leebe" ja "õrn" on ometi kaunid kvaliteedid ja maailm oleks parem paik, kui inimesed üksteisega hellemad oleksid.)

Pealegi on prioriteete määrata väga raske. Millest loobuda? Inimestest? Kirjutamisest? Koolist?
Mismõttes?!?!?! KÕIK need on ju prioriteedid nr 1 ometi!
Pärast lapsi s.t. Nende heaolust ju loomulikult ei loobu! Sest nemad on esimene prioriteet nr 1! (Või kuidas krt neid number ühtesid järjestada üldse? Mis on tähtsam, hingamine või südame töö?)

Muidugi, kangesti ihkaks endale rusikatega vastu rinda taguda ja mäurata: "Kes saab mind takistada, kui ma TAHAN (endast kõik anda nt)?!"
Ja ega keegi ei saagi. Lihtsalt kui kõik on juba ära antud ja otsas, siis on edaspidi väga vähe anda. Mu tass täitub üldiselt paganama kiiresti, nii et olen juba harjunud sealt peaaegu lakkamatult kallama, kallama, kallama. Mida rohkem ära anda, seda rohkem saab. Õudselt lahe.

Aga tundub, et inimvõimete piirid hakkavad ikka väga kätte tulema. Ma ei - leia enam iseennast üles kõigi oma rabeluste seest. Mida üldse saab endast anda, kui see "ise" on kuskile kaduma läinud?
Fassaad on püsti, aga sees on mingi segadus. Mitte häda ja õnnetus, lihtsalt hunnik, milles keegi mitu nädalat korda pole loonud. Lõngaotsad turritavad pusast välja ja tahavad, et neid rahulikult ja hellalt harutataks. V-o unistavad sellest, et neist kunagi midagi lausa luuakse..?

Inimeste veidrused, millele varem leebelt vaatasin, on hakanud ärritama.
Igapäevased kohustused tunduvad korraga väga suured (issand, ma olen täna juba 2x süüa teinud, te tahate öelda, et veel on vaja?!) .
Kogu aeg on tarvis ühele või teisele inimesele midagi ära öelda või edasi lükata, mis on ebameeldiv, tühjendab mu tassi üsna karmilt, ja tagasi ei tule nii ka midagi.

No ei ole enam kuskilt mujalt millegi jaoks aega võtta kui une arvelt ja pärast eelmist nädalat, kui silmaalused varjud ulatusid nina alumise servani välja, enam väga ei taha nii teha.
Nagu... kõigest muust hoolimata ihkaks ju ikkagi olla pretty pretty princess, mitte mingi tölbistunud eideke liiga pikaks kasvanud poisipea ja segase pilguga. Vähemalt fassaad peaks ju ikka paigas olema, eks ole, kui ka sees kõik imelikku lõngapussa keerdub!

See ei ole nii halb, nagu v-o kõlab. Kehvasti ei olegi otseselt midagi, lihtsalt - mina, mina, mina, ma hakkan ära unustama, kes ma üldse olen.
Ma ei ole ju oma teod.
Ma ei ole ju see, mida teised minust mõtlevad.
Ega see, mida endast teistele näitan.

Ja ma ei ole mingi kuramuse lõngapusa!

***

Kusagil kogu selle lume all oli tema soo. Tema rabamännid, tema turbasammal, tema sookail ja rästikute tee.
Naine komistas läbi lumetuisu edasi, silmi sulavast veest pooleldi pime, nahk külm ja kirvendav, tuul iga hingetõmbega kurku kraapimas.

Kusagil selle lume ja jää all olid tema laukad. Kui ta piisavalt kaua kõnnib, piisavalt kaua püsti püsib, leiab ta mõne nii hästi üles, et see haarab ta saabastes jalad oma märga suhu. Ja imeb selle järel nagu näljane imik endasse ka kõik muu.
Võib-olla osake temast suisa lootis seesugust lõppu.
Aga ta ei võinud ka edasiminekust loobuda, heita lumehange ja lihtsalt oodata.

Lumi piitsutas, tuul karjus nagu uksehinged hüljatud majas, naine hammustas oma kasukakraed ja rühkis edasi.

Oktoober

2011-10-18T19:47:00.006+03:00

Olen selle, mida tegelikult öelda tahaks, ükskord juba ära kirjutanud.

Täna kõndisin Vabaduse puisteel ja tuul täis vabadust tõi mulle suure koguse kuivanud lehti juustesse. Hästi hall ja külm ilm, päike ei olnud veel pilvede tagant välja tulnud (nagu ta hiljem tegi) ning üldse väga selline... magusvalus hetk oli. Väga sügisene.

Ja siis mõtlesin, et tegelikult on hea, kui vahepeal on valus ka.

Tuletab meelde, mismoodi on päriselt elus olla.
See ei ole ju elu, kui haiget ei tee =)

***
Muidu:

"Asjad, mida keegi mulle ei rääkinud" on täna väga nunnu pildi üles pannud.

Selline mõte mind küll lohutab mu kurbadel hetkedel.

Cartilago costalis, arcus costalis, processus xiphoideus jt.

2011-10-15T13:06:00.009+03:00

Üldiselt on nii, et luud jäävad palju paremini meelde, kui sul on neid kellegi pealt täpselt üle vaadata.
Eriti kui see keegi on nägus noor mees, kelle lahja kehaehitus laseb luud ka kompida.

Ikka veel on mul oma luude arvestuse osas väga must eelaimdus, kuid midagi on siiski õnnestunud ka selgeks õppida. Ütleme, umbes 1/8 materjalist.
Selged on skeletiosade nimed, umbes pool craniumi osadest, columna vertebralis enam-vähem, thorax (pildil) kuidagiviisi, sacrum enam-vähem, os coccygis kuidagiviisi... suurem osa femurist on samuti meeles.

Esimesel korral kukun ilmselt ikkagi läbi =P

***

Kui elu on nii hea nagu praegu, tekib kangesti hirm, et kohe varsti läheb miski väga halvasti. Ma tean, et teistel inimestel on praegu raske ja valus ja halb. Millega olen mina ära teeninud selle, et mul on nii narrilt hea?

Kuid... loogilise loogika järgi ei pea ju seepärast, et asjad on hästi, nad kohe ka halvaks minema? (Nagu üks sõber märkis. Täiesti õigesti).
Loogilise loogika järgi on hoopis nii, et anda oma parim on parim, mida üldse saab teha.
Ja ülejäänu läheb juba nagu läheb. See ei ole enam minu (ega sinu ega sinu ega sinu ka mitte!) vastutusala.
Kui sa oled andnud oma parima ning asjad on hästi, naudi seda, kuni saad!
Kui nad lähevad halvasti, tuleb seegi üle elada.

(Tavatarkusi tasub üle korrata küll. Nad on üldteada-nämmutatud klišeedeks saanud sageli üsna hea põhjusega.)

Kodutunne

2011-10-14T10:00:00.004+03:00

Meil koolis on arvutiklassides arvutid ilma mäluta. Täiesti arusaadavatel põhjustel.
Sina ise keelad neil meeles pidada oma paroole ja nimesid. Selle eest, et nad ei mäletaks ühegi kasutaja kohta üldse mitte midagi, on hoolitsenud juba klassi ülevaatajad raalide toimimispõhimõtete paika seadmisel.

V.a. üks arvuti raamatukogu esimese arvutiklassi parempoolses nurgas.
See peab su lemmiklehed ja isegi su viimati avatud lehed meeles.

Ju ta lihtsalt unustati üldise sättimise käigus korralikuks ja mälutuks teha.

Ja mis te arvate, millise arvuti ma oma pooletunniste loenguvaheliste pauside ajal seltsiliseks valin?
Jah, ta pole nii turvaline selle sõna vihases, agressiivse kaitse mõttes.
Aga ta on kodune ja turvaline selles mõttes, mis loeb. Ehk emotsionaalselt. =)

Esemeline maailm

2011-10-12T23:24:00.003+03:00

Asjad, mida ma lapsena jälestasin ja nüüd armastan

* keedetud, hautatud vm moodi valmistatud porgand, kaalikas, lillkapsas
* sibul igasugusel kujul
* pikamaajooks
* voodipesuvahetus
* saunast külma veekogusse sumatada
* teod (eriti keppivad teod. Kahesoolisus ja reaalsed armunooled on ikka päris pagana lustakad seksiasjaolud!)
* sinep
* mädarõigas
* brändi

Asjad, mis tundusid lapsena õudlahedad ja mida ma nüüd tõsiselt ei salli

* kastanid ja tammetõrud - neid, mida minu lapsed sügisel koju veavad, viskan järgmisel sügisel ikka veel eest ära, et uuele satsile ruumi teha. Vedelevad, kuradid, põrandatel ja riiulitel aasta läbi.
* hästi hilja üleval istuda
* Miki Hiir ja Co
* Purjus peaga kõvasti ja valesti laulvad inimesed
* haige olla
* igasugused loteriid

Asjad, mis tundusid lapsena ülilahedad ja tunduvad ikka veel:

* päikeselise ilmaga ostetud topsijäätis, mida kohe sööma hakkan
* Astrid Lindgreni raamatud Vladimir Beekmani tõlkes
* vahtraõied
* lehtlad
* jänesekapsas
* kaks punupatsi kahel pool pead. Eriti täiskasvanud naistel.
* "Kääbik"
* värvilised vahtralehed
* apelsinid

Füüsis juhib, tahe hoiab tublit teist kohta*

2011-10-11T09:59:00.004+03:00

Phmt on selgeks saanud (taaskord), et keha ikka ignoreerida ei anna. Talle tuleb teha järeleandmisi, väikesi kingitusi, puhkepäevi, anda korralikku und ja muidu ka poputada või juhtub nii nagu pühapäeval, kui ma füüsilise ning vaimse nõrkuse tulemusena kasutasin kogemata ära umbes 110% oma sotsiaalsest krediidist teatud inimeste juures (e. natuke rohkem, kui oli üldse oligi teist).
Mis toob siiamaani kaasa teatud piinlikkustunnet.

Aga püüan lähtuda motost "edaspidi lihtsalt käitu vähem nõmedalt" ja mitte põdeda.

Muidu on - kuidas ma ütlengi?
Üks lähedane sugulane märkis pärast seda, kui jõudsin oma ülesannete ja tegemiste ja huvide loetlemisega umbes 40% kanti: "Aga sulle sobibki see, kui tegemist on nii palju, et pole aega peadki pöörata. Palju parem kui selline rahulik ja tüüne olemine."
Ja tal on õigus. Mis siis, et näost kergelt hall, vähemalt olen õnnelik, eks ole.

V.a. et on asju, mille tegemise ümber on vaja tühja aega. Mida ei saa teha sutsakana pärast kooli ja enne küllaminekut.
Nt, maeitea, mingite sisukate võrgupäevikupostide tekitamine.
Mul ei ole mahti mõelda. Pean kogu aeg rabelema.

* Tubli osasatavas käändes tõesti kirjutataksegi nii :D

Kes saaks mind takistada, kui ma TAHAN?

2011-10-07T15:06:00.005+03:00

Phmt võiks mu viimase (ja ilmselt ka järgmise ja ülejärgmise) kuu elu kokku võtta järgmise pealkirjaga

Grandioosne vastasseis: mis jääb peale, kas inimese tahe kõike teha või tema füüsise sügav veendumus, et inimvõimed on piiratud?

Praegu on rebimine üsna tasavägine.

Laastud

2011-10-02T21:19:00.010+03:00

Liiga palju asju ja elu. Muudkui toimub ja toimib.

Aga kirja saab panna ainult - mõtete kallal meelisklemisi, eks ole.
Sest mis on faktid? Ainult luud. Ja ma pole ometi eelkõige luukere! (Cranium, clavicula, scapula, humerus, ulna, radius, ossa carpi, ossa metacarpalia, ossa digitorum manus, costae, sternum, manubirum sterni, os coccygis, os pubis... ah, ma olen luude arvestuseks õppimist alles alustanud!)

***
"Sandman".
Lugesin kunagi läbi esimesed 3 osa ja ei leinud üles seda midagi, mis teeks sarjast unustamatu klassiku. Kenad raamatukesed, jah, aga...
Nüüd lugesin läbi peaaegu kõik ülejäänud ja - See Miski on seal olemas.
Ausõna!

"Sandmani" struktuuri moodustavad lihtsad lood, millele järgnevad veidi keerulisemad lood ja siis korraga muutuvad nad võrgustikuks, mille vahelt ja seest leiab palju keerukamaid lugusid kui ükski silmnähtav. Jutu justnagu igavalt sile pind vajas ainult valguskiirt, et kristallvõre tema all sillerdama lööks ja sind trepina iseenda sügavusse kutsuks!

Soovitan, aga mitte neile, kes kiiresti tüdinevad.

***
Päike paistis, õunad keerlesid purustajas ja pressides, mida toitsid teised inimesed, mina istusin oma mantli peal ja jõin kruusitäit värskeltpressitud toormahla.
Uskumatu, et nii hea asi üldse olemas on!
Tuli Tütarlapse onu, kes on selline inimene nagu mina kujutan ette härjapõlvlasi (neid, kes Gaimani järgi olid künkaaluste rahva seast kõige pikemad; ta on tubli 193 cm või umbes nii) - üleni tugevate joontega loomus ilma mingi õrna viirutamiseta - istus mu kõrvale ja ütles: "Elu on nii kuradi hea! Tunned seda?"
"Jah. See on just selline päev, mis jääb..." ja sel kohal sai mul julgus otsa, peas jooksis sada mõtet selle kohta, kuidas eluks ajaks on väga julge lubadus ja neid päikeselisi täiuslikke sügishetki on mul juba mitu tükki katalogiseeritud kui "ei iial unune" ja ega nad äkki ei hakka omavahel sassi minema, krt, eile oli ka ju imeline päev...
...ning siis ütles Kuradi Pikast Härjapõlvlasest Onu (teda võiks nt lühidalt Lugiks kutsda, ta on samasugune haarav segu headusest, lojaalsusest ja halastamatusest): "...jääb eluks ajaks meelde, jah. On küll. Selline päev."

Ja siis ma lugesin Sandmani edasi ja vist kaotasin enda jaoks selle sära ära, mida koos teistega mahla tehes oleksin tundnud, aga leidsin päevale natuke - teistsuguse, mõrkjama, nukrama maitse.
Nüüd jääb mulle eluks ajaks meelde hoopis see, et oli selline täiuslik päikeseline talgupäev, mis oleks võinud ja pidanud jääma eluks ajaks meelde kui sügisekuld - aga selle asemel valisin ma lugeda koomiksit ja kaduda vaimus kaugetesse paikadesse, nukrutseda ning uneleda, võtta laglede lahkumise ja muidu kaduvuse võlu endasse üle noor olemise, töö, naeru ja mahlaste käte oma.

Mul oli muidugi kerge pohmelus ka, selle võin vabanduseks tuua.

***
Pohmelus ei olnud muide üldse nii tugev, kui ta võinuks olla.

Vaimuseisundi mõju mu füüsilisele seisundile on ikka väga suur ja kuna joodud sai meeldivas seltskonnas + meeldivas meeleolus, siis kuigi ma jäin absoluutselt silmini purju ja magasin selle järel naeruväärselt vähe, oli järgmisel päeval ainult natukene habras, õnnetu ja kergelt iiveldav olla.

Lasin endale teatud joobumusastmes ka kaarte panna ja nad ütlesid mulle asju, mida ma nagunii juba teadsin.
Ühe erandiga, aga selle ma jälle unustasin hommikuks juba ära.
Selge näide, et ma ei tahagi oma ellu imesid ja ilmutusi =) Nad võivad isegi olla midagi mingil moel töötavat, aga kuna need ebateaduslikkused maailmapildis ebamugavalt hõõruma kipuvad, saadan nad teadvuses kuskile lava taha peitu.

Unenägude valda.
Kui mu unenägudel on midagi öelda, võivad nad olla päris paganama kõnekad.

Palju õnne! (e. sünnipäevasöökidest)

2011-09-28T11:24:00.008+03:00

Täna on minu poja sünnipäev.

Mitte see ei ole oluline. Täna on lihtsalt üks päev. Poeg on mul ju olemas kuupäevast ning aastaarvust sõltumata!

Oluline on, kuidas sedasinast kuupäeva ja sünnipäeva fakti üldse omakasupüüdlikult ära kasutada.

a) Oma figuuri meeldivalt vormika (ja mitte vohavana) hoidmise nimel ei tee ma viimasel ajal enam väga sageli kooke.
Samas, eile kell 22.33 lükati ahju kook, mis koosnes peaasjalikult šokolaadist, suhkrust, võist, munadest ja majoneesist. Natuke oli jahu ja küpsetuspulbrit ka.
Kell 22.38 tiriti kook uuesti välja ja segati servadest juba pisut tahkunud taignasse kaks suurt pihutäit hakitud mandleid, mille ma esialgu ära unustasin. Siis läks ahju tagasi.
Küpsetamissaadus tuli suur, pontsakas ja magus, sest šhokolaadi oli võetud tavalisega võrreldes kahekordne kogus.
Muid aineid võeti pooleteisekordne kogus.

b) Kell 8 hommikul kanti eelnimetatud kook hõbedasel vaagnal voodi juurde, kus paraku ei maganud minu poeg, sest too oli mingil ajahetkel keset ööd otsustanud vahetada sängi õe madratsi vastu.
Sellel kitsukesel asemel magasidki minu lapsed üheskoos nagu imeline kahe peaga loom lüka-tõmba, üks pea peatsis, teine jalutsis.
Koogi kandja e. mina ei ilmutanud mingit üllatust (öösiti juhtub meil hullemaidki asju), vaid lasi imelise lüka-tõmba kõrval lahti laulu "Palju õnne sulle!" ning ulatas siis kandiku udusel ilmel ärkava Poeglapse-poolse pea suunas.

c) Seejärel pühendus ta (e. koogikandja e. mina siis) õnnelikult hiiglasliku koogi manustamisele. Sealjuures ei olnud (tal) mul eriti konkurentsi, kuna ma ei tunne väga hästi mitte ainult traditsioone ja seda, et sünnipäevahommikuks tuleb teha kooki, vaid ka oma poega.
Niisiis oli koogi kõrvale kandikule sätitud ka pakk kartulivahvleid, mida asus õnnelikult konsumeerima sünnipäevalaps ja nii palju, kui lubati, ka tema õde.

d) Kella poole kahteistkümneks olen koogist uimane ja jõuetu ja ja ja... noh, kahtlen, kas sünnipäeval midagi veel toimub, sest ma ei jaksa kahjuks eriti liigutada enam.
Aga siiski - Poeglaps sai kuulda ka teisest imepärasest, sünnipäevale ainuomasest annist: nimelt võib ta saada "nii palju kiirnuudleid kui tal vähegi sisse mahub".
Hämmastav asja juures on see, et temasse neid nuudleid muudkui mahub ja mahub ja mahub, nii et ilmselt ma siiski pean varsti liigutama hakkama.
Lubaduse pidamiseks on tarvis poest veel kiirnuudleid tuua.

Oh, need laste lemmikroad... Vähemalt pole neid raske valmistada.
Ja kook jääb mulle.

Kuidas ma kohviga läbi ei saa

2011-09-24T11:47:00.009+03:00

Miks on kohv alati külm, kui ma ta kirjutamise kõrvale mekkimiseks arvuti juurde võtan, aru ma ei saa!

(Samamoodi nagu "Why is the rum always gone?!")

***

Kirjaniku imagoga sobiks nii ilusti kokku see, et muudkui istun, kirjutan ja joon sinna kõrvale kohvi. Millegipärast läheb kohv aga alalõpmata täiesti maagiliselt külmaks just selleks hetkeks, kui ma teda esimest korda lausete vahele lonksama asun.

(Võimalik, et probleem on rituaalides enne kirjutamist, aga seda ma salgan.)

Ka on mul mingi imeline kirjutamisvastane inimmagnetism kuskil lümfisoontes ringlemas, sest niipea, kui oma emamajas kirjutama asun, tuleb köögist vanaema ja valab mu üle tunniajase katkematu lobavooluga. (Ei oska ma teile umbkaudugi öelda, mitu korda olen juba kuulnud asjadest (enamasti peenmotoorikat puudutavad), millega mu vanaisa oma insuldi järel enam hakkama ei saanud, sellest, kuidas nemad vanaemaga omal ajal ühe viili ja käsikäruga maja ehitasid ja kuidas Animäe-Leeni mehe nimi oli Risu ja siis teda hüüti Risu-Leeniks, kuni Leeni ema käskis Risu-Peetril ikka teine nimi võtta ja siis sai Leeni Animäeks tagasi.

Ükskord mu pea veel plahvatab neist lugudest.)

Kohv läheb vanaema jutu ajal kindlameelselt üha külmemamaks ja külmemamamaks, aga ma ei saa teda ometi juua ajal, kui ma olen täiesti võimetu kirjutama, kuna vanaema aina räägib! See rikuks ilusa kirjanikupildi täiesti ära!

Kui ma olen omas kodus, ei tule rääkima mitte vanaema vaid Tütarlaps. Ja tema jutud on huvitavamad ja tähtsamad, nii et neid ei õnnestu niigi edukalt ignoreerida kui vanaema omi. Kohv jahtub ära peatamatult ja lõplikult isegi termoskruusis.

Raske, raske on see kirjaniku elu!

Koolis on meil kohutavalt halb sööklakohv - maitseb nagu 8 tundi seisnud - ja teisel korrusel päris vahva kohviautomaat, mille saadus maitseb hästi ning kergelt magusjalt.
Ilmselt tuleneb magus maitse kasutatavast veest, sest joogiveeautomaat kohviautomaadi kõrval pakub samuti õrnalt magusat vedelikku.

Õnnetuseks töötab kohviautomaat ainult 10- 20- ja 50-sendistega ning seega toimub iga loengupausi ajal automaadi ees pisike münditurg, kus ostetakse endale nt 86 senti osaliselt kohviks konverteeritavat valuutat 1 täiseuro eest, mis kahjuks otseselt automaadikohviks muudetav ei ole.

Kuna automaadikohv on nii palju parem kui sööklas pakutav, ei tundu see ostmise hetkel sugugi paha tehinguna. Paha tundub see aga hiljem, kui tahaks nagu teist kohvi veel, aga rahast ei jätku. =(
***

Kokkuvõtteks võib öelda, et minu ja kohvi suhe on hetkel complicated.

Tühi aeg ja vaimu närimine

2011-09-22T10:31:00.010+03:00

Praegu on siis selline hetk, kus üks loeng lõppes üle tunni aja varem, kui ette nähtud, ja järgmises e. anatoomias-füsioloogias tuleb ladina keele sõnade töö, nii et õudne kiusatus on tirida materjalid lahti ja õppida, kuni selg hirmuhigist aurab.

Kole on sõnade töö mitte seepärast, et ma kodus õppida ei viitsiks ja sõnu selgeks ei saanud, vaid seepärast, et meie õppejõud on sadist.
Sadism väljendub selles, et tööformaat pole "õppige selgeks need sõnad, kui kõik on õiged, saate A" vaid hoopis selline: "aega 10 minutit, kirjutage nii palju ladinakeelseid sõnu koos tõlkega, kui jõuate, hindamine toimub nii, et parim töö on 100% ja teised hinded moodustuvad protsendina sellest."
Igal aastal olevat olnud mingeid hulle, kes kirjutavad umbes 250 sõna nende kümne minutiga, aga ma saan aru, et kui mediaankeskmine kulgeb ikka väga palju allpool, siis toimub ka hindamises teatud õgvendumine.
Igatahes ma ei tea, kuidas mul oma "heal juhul 100 tuleb ära" sõnade arvuga läheb, aga olen üsna kindel, et üritades veel uusi sõnu meelde jätta lähevad minema needki, mis seal ajus praegu kenasti paigas on. (Genu-põlv, palatum - suulagi, palpebra - laug, palma - peopesa, dextra - parempoolne, sinistra - vasakpoolne jne jne jne jne.)

Niisiis istun arvutiklassis ja kirjutan teile oma elust, et eemale tõrjuda üleõppimiskiusatust.
Mite seepärast, et midagi öelda tahaks.

Kursus on mul väga muhe. (Kuigi ma nägin inimesi, kes olid välja kirjutanud 273 ladinakeelset sõna e. sihivad maksimumi suunas ja see muidugi tundub mulle ebasümpaatne, sest mina ligemale 300 sõna üheks korraks pähe õppida lihtlabaselt ei viitsi ja pean nende ülikõrgete tulemuste käes kannatama järelikult.)
(Huvitav, kas leo-lea, ursus-ursa annaksid kokku neli sõna kahe asemel või oleks see ajaraisk?
Animal-loom, bestia-elajas.)
Niisiis, kursus - muhe. Jap.
Kõik täiskasvanud inimesed, mh. ka mu lasteaaiaaegne armastus (ta on siiamaani vallaline ja kui ta natuke vähem uimane tunduks, v.o tasuks proovida, kas õnnestub see, mis lasteaias tegemata jäi), igasugu põnevate taustadega inimesi, üks komplekt ema ja tütart ning samuti üks abielus paar, üheskoos õeks õppima asunud.
Väga vähe selliseid inimesi, kes vaataksid lehmasilmadega ringi ja malbelt teataksid, et tulid"inimesi aitama". (Mul on selle "inimeste aitamisega" teatud omad probleemid.)
Rohkem selliseid oli meil EMO-s selline kahemeetrine üleni tätoveeritud tüüp, kes läks otse keset koridori deliiriumisse. Õed vahivad hirmuga läbi ukseklaasi. Ja mina...-tüüpe.
Noh, ning minusuguseid, kes loobivad muude valdkondade teadmisi õppejõudude jutu vahele ja segavad neid, aga samas ka motiveerivad - loodetavasti.

Täna tegime grupipilti. Reedel oli sotsialiseerumisüritus, kust ma küll väga armsa sõbra sünnipäevale minema lippasin - aga äge oli ka see poolteist tundi Õ-13 trallitamisest ja hõiskamisest osa saada. V-o saab meist pikapeale lausa sotsiaalne üksus! See oleks lahe, sest mu kunagise katse käigus akadeemilises ülikoolis õppida kursust kui sotsiaalset üksust ei tekkinudki ja see oli mulle meeletu pettumus.
(Sinna kadus ka fantaasia, et ülikoolis need tõelised sõpruskonnad vormuvadki. Pectum - rind. Cervix - kael. Collum - ka kael, aga teistmoodi. Fauces - kurk. Larynx - kõri. Bucca - põsk. Zygoma - sarn.)

Üldse on inimesed kohutavalt toredad. Toredate inimestega on niipalju tegemist olnud viimasel ajal, et tundub lausa mõistusevastane ja veider, et kõik inimesed siiski ei ole nii toredad ja nt pritsivad su silmini pori täis, kui juhtud valgete pükstega bussipeatuses seisma.
See oli nii hämmastav, et minusugune inimarmastaja ei taibanud õigupoolest vihastadagi kohe =) Aga oh, mu armsad inimesed, mingu 400 g armastust teie poole lendama praegu! See on nii hea, et te olemas olete ning ei pritsi mind poriga vaid hoopis naeratate, silitate ja kallistate!

(Orbita - silmakoobas. Oculus - silm. Tempus - oim. Nasus - nina. Naris - sõõre.)
Kui ma suudaksin nüüd võtta kuskilt veidi aega ja oma järgmise jutu viia "tooriku" staatusest "mustandi" staatusesse, siis oleks üldse kõik hüper.

Jah, väga bipolaarne naine on täiega üleval praegu.
(Superior - ülemine. Inferior - alumine. Ventralis - kõhupoolne. Dorsalis - seljapoolne.)

Mul on isegi kohtamine kokku lepitud.
(Inguen - kube. Vulva - häbe. Nates - istmik. Membrum - jäse, liige.)
Vahel on ikka väga äge vallaline olla.
See on see värk, mida üks sõber ütles: "Kui mul keegi on, siis ma olen temasse armunud. Oma mehesse ja ei kellessegi teise! Aga kui mul kedagi ei ole, olen ma armunud... no kohutavalt paljudesse, peaaegu kõigisse meestesse. Lihtsalt erineval määral."
Ma olen ka. Kas nüüd just kõigisse, aga paljudesse. Erineval määral =)
(Bonus - hea. Malus - halb. Magnus - suur. Parvus - väike. Multus - arvukas.)

Ja nüüd antakse sööklas ehk juba lõunat ka. (Varem olid ainult hommikupuder ja pannkoogid saadaval.)
Lähen ja toidan aju hädavajaliku kütusega ning loodan sõnade tööst parimat.

Tervisi!

...ah, ja see ka! Mu elurütm on nagu selle laulu oma. + see meeldib mulle.

Naised ühendavad mehi

2011-09-21T13:46:00.005+03:00

Tartus, uue turu juures üle silla minnes.

Tulevad mulle vastu kaks meest, innustunult üksteisega rääkides. Laiad žestid, valjud hääled, elav miimika (naeratused!), säravad silmad. Ilmselgelt naudinguga peetav vestlus.

Soniga mees: "Vaata, mina olen see Paha ju! See, kellega võrreldes kõik teised tunduvad head! Aga mina, mina olen see Paha, sest meil oli kõik väga halvasti!"
Veidi noorem, kiilaks aetud mees: "Ei-ei-ei, mind ta sarjas ju ikka ka kõvasti! "Muud ta ei tahtnud kui keppi ja lapsed jäid ka ainult minu kanda," sellised jutud ikka käisid ringiratast ja jõudsid minu juurde tagasi ka!"

Mul läks kuidagi süda nii soojaks. Ühe naise mehed võivad ka päriselus üksteisega suhtlemisel õnnelikult elevile minna ja särada nagu rasvased pannkoogid vaagna peal!

Alone forever

2011-09-14T23:11:00.006+03:00

Vahel mulle meeldi enda kohta tõtt tuvastada.

Rääkisin täna kena noore mehega prioriteetidest. Polnud pikk jutt, paar lauset. Et tuleb teada oma prioriteete ja neile panustada ning mõned muud pealtnäha toredad asjad on lihtsalt vaja kõrvale panna, kui tõesti tahad oma tähtsatest valdkondadest kõvasti kinni hoida.

Siis täitsin hiljem üht avaliku arvutivõrgu pakutud testi, kus pandi ette valikuid.
Ja sain korraga aru, et - ma vist peangi igavesti vallaline olema.

Sest mu prioriteedid on nii hirmsasti mujal.

Kui valida oleks kas sõbrad või armsam, valiksin ma sõbrad (jah, muidugi, miks mitte võtta mõlemat, eks ole. Aga kui peaks valima, siis elu sees ei koondaks ma riske sel moel, et valiksin oma sotsiaalseks võrgustikuks ÜHE armsama PALJUDE sõprade asemel!)

Kui oleks valida, kas armastus, raha, eneseväljendus või teadmised, valiksin ma eneseväljenduse.

Kui oleks valida, kas ülivinge karjäär või armsamaga ühes linnas elamine, valiksin ma karjääri.

Ükskõik mis valikud seal olid, ma valisin kogu aeg midagi muud kui armastuse.

Kuramus.
Maailm on selgesti liiga õiglane =(

Peeglike, peeglike...

2011-09-14T14:34:00.010+03:00

Lõikasin juukseid. Soeng meeldis.

Värvisin juukseid. Sama karva, mis varemgi. Värv loomulikult samuti meeldis.

Vaatasin peeglisse ja miski oli valesti.

Värvisin igaks juhuks silmad ka ära.

Peegelpilt tundus seepeale veelgi valem.

Tükk aega ma ei taibanud, mis katki, mis valesti on.

Siis, valguse ülaltpoolt langedes, mõistsin: poisipea, tušitatud ripsmed, mille tõttu sinised varjud silme all tavalisest veel tumedamatena mõjuvad, peaaegu must juukse- ja (suvi on ju läbi!) peaaegu valge nahavärv + külma ilma puhul selga tiritud mõõdukalt liibuv meestekampsun (tervisi Tumenile ja Maxile!) koos laiade pükstega (tervisi Tindarienile) jätsid must mulje, nagu oleksin ma Euroopa Haige Mees Uuno Prostamool isiklikult.

Või vähemalt midagi sinnakanti, nt mõni narkomaanist Itaalia gootipoiss, kes päeval magab kuskil keldris ning roomab ainult öösel sealt tasakesi välja, et suitsu osta ja kuskil pimedal kõrvaltänaval saladuslikult vanade ajalehtedega krabistada.

Isegi käelabasuurused plekist liistakud, mis naiselikuma välimuse saamiseks kiiruga kõrvade külge said riputatud, ei päästnud.

No... ma ei teagi nüüd.
Kunagi täitsa olid ju ajad, mil suisa ihkasingi androgüünne välja näha...

Oh, vaadake ette, mida te soovite! See on nii ohtlik asi, see soovimine!

Tühi ruum keldris - kaevusügavuses

2011-09-12T12:15:00.011+03:00

Mul on tegemata üks ammune asi.

Eelmisel aastal ilmus Aili Raualt raamat. Pealkiri "Kaev keldris".
Lubasin teost avalikult arvustada, aga nagu tähtaegadeta töödega ikka, on asi veninud ja veninud.

***

"Kaev keldris" koosneb lugudest.
Kuna tegu on suhteliselt väikesemahuliste tekstidega, mis lisaks mitmel korral (eriti osas "Etüüdid variatsioonidega etteantud teemal") vormistuvad nagu värsid, kus kasutatakse poeetilist keelt ja mille loogika ei ole alati päris loogiline, olen kuulnud kellegi käest lauset, mis vihjas, nagu oleks tegu luuleraamatuga.
Tegelikult ma ei teagi, kas see võib tegelikult nii ollagi või mitte. Kuigi seal sees on kindlasti lood ja puha. Sest...

"Kaev keldris" tekstid justnagu oleksid proosa:
* Korralik lauseehitus v.a. mõnes hüpakamas kohas, kus see tahtlikult segi on loobitud.
* Toosama korralikult lausestatud tekst jookseb suuremalt jaolt siiski lehekülje ühest servast teise välja (v.a. mitmed mitmed erandid, eks ole) ja sellest vormub peaaegu iga kord täiesti loona kulgev jutt.
* Tegelastel on tavaliselt olemas nimed, staatused, ametid - samas kui luules on tavaliselt kõik puha sinad, minad, meied, nemad jne.
* Ja neis lugudes JUHTUB asju. Nad ei ole lihtsalt seisundikirjeldused.

Samas - Baudelaire kirjutas ka ju "Väikesed poeemid proosas", kus tekst kulgest korralike lausetena vasakult paremale ja moodustas lõike, mitte salme?
Ja luule moodi on "Kaev keldris" igatahes ka.

* Mitmed lood on kas üles ehitatud (või vähemalt koolduvad mõnes olulises punktis) sõna- või suisa tähemängu peale ja alla. Argouse lugu tuleb muidugi esimesena meelde ses osas (sest tegu on üldse esimese jutuga raamatus), aga ta pole sugugi ainuke.
* Sageli on "Kaev keldris" tekstid täis tühja ruumi lausete vahel. Väga mitmes kohas on iga lause selle rõhutamiseks suisa eraldi reale lükatud.
See on sihuke tühi ruum, mille sees ei ole raske kirjaniku mõttekulgu jälgida, mis ei sunni lugejaid metsikult vaeva nägema, et sündmustikku mõista - aga on siiski selline tühjus, mis paneb lugeja ridadevahesid omaenda mõtetega täitma. Ning kui lugu jõuab lõpuni, ei pakuta seal enamasti valmis vastuseid. Jääb veel see samalaadne tühi ruum, kus ise edasi mõelda.
Mõnes kohas on valmis vastused siiski olemas (seesama Argouse lugu nt) ja siis mina oma aruga tahaks sealt vastusekohast delete-ga üle käia. Pole vaja!
Need on tühja mõtteruumi täis tekstid, kus väga hellade, täpsete pintslitõmmetega joonistatakse ette osa kujundit ja jäetakse ülejäänu aimata. Kui sellisel pildil on allnurgas mudel, kuhu mind kui lugejat tahetakse oma kujutlustega välja jõudvad, nõrgestab see minu silmis teost, mitte ei lisa talle hädavajalikku selgust. Aga see on ainult minu arvamus.
Ja Argouse-jutt on muidu ikkagi väga suupärane lugemine, lihtsalt viimaseid ridu mina ignoreerin =)

- Vahel on need õhku jäetud tühja-ruumi-küsimused väga selged.
Nt. üks mu kõige lemmikumaid jutte/luuletusi sealt kogust, "Koda ja kuri", evib lõpus lausa sõnaliselt esitatud suurt rasvast Elulist Küsimust. Aga sellega koos jääb õhku ka palju väikesi magusaid ja peenemaid küsimusi, mis seal suure küsimuse taustal oma pidu peavad.
- Vahel on need küsimused varjatumad.
Nt "Kuusik", ka väga hea jutt, on üldse üleni üks küsimus, kuigi kogu loos pole ainsatki küsilauset.
Tagasi teema juurde - selline tühja ruumi jätmine on samuti luuletuste kui juba eeldusena nappi vormi mahtuma pidavate tekstide omadus.

* Ja siis veel kujundlikkus. Kujund ei ole selles raamatus miski, mille sa lased teksti sees silmist sisse ja mis moodustab mööduva pildi, aga meelde ei jää.
Kujund on liider, kujund on (nagu luules, nagu vahel teatriski) erk ja esiplaanil, ja isegi kui ta jääb arusaamatuks, ei teki hästi tehtud kujundi puhul küsimustki, kas tegu on lihtsalt mingi rippuva linaga, mille taha asju peidetakse - iga puupea taipab, et kujund on kujund, see tähendab midagi.

Mõelge, mida võiks kujundina tähendada kaev keldris, eks ole.
***

Kokkuvõtteks ma nüüd ei teagi, kas tegu on siis luule- või proosaraamatuga.

Ja ma kardan, et seesama segadus on tabanud ka teisi lugenud inimesi, kogu "Kaev keldris" tundub ise ka olevat kukkunud kuskile tühja ruumi, kus teda ei nähta.
Sest miks muidu siis ei ole ma selle kohta kuskilt arvustusi leidnud?
Tekstid on ju tugevad, üksiku erandiga, mida ma nimetama ei hakka (äkki kellelegi teisele see just meeldib).

Võib-olla on asi selles, et niimoodi, üheskoos, tunduvad need lood oma proosaluules-luulelises proosas järjestlugejale liiga tihedad? V-o vajaksid nad enda ümber rohkem - nojah, tühja ruumi?
V-o tahaksid nad olla mitte kogutäis pisikesi jutte vaid paikneda nii, et igal jutul või nende tsüklil oleks vabadust esile tõusta ja ere olla?
Oleks ehk hea mõte olnud teha mitte õhuke mahult-piskeste-juttude-kogu vaid paks kogu, kus mahult tüsedate, mõttelt aga veidi hõredamate pikkade juttude vahel (mul pole kahtlust, et autor ka nendega hästi hakkama saab) oleksid need tihedad laastud 3-4 kaupa?

Ma ei tea.

Aga soovitan seda raamatut lugeda küll - kuigi ehk mitte kogu teost järjest, mis siis, et ta lehekülgede arvult üsna pisike. Nii saaks vast liiga palju mõtteid-küsimusi korraga pähe, nii palju, et neid ei jaksa enam mõelda.
Soovitaksin neid jutte lugeda 3-4 kaupa ja siis paus teha.
Lugusid on seal igasuguseid - absurdseid, igapäevaelulisi, maagilisi, unistuslikke. Igasuguseid!
Saate mõndagi, mille üle mõtiskleda, ja vahel on lõbus, vahel kurb, vahel mõlemat.

Elu väikesed tõsiasjad

2011-09-11T10:14:00.009+03:00

Käisin eile Tindarienil külas ja selgusid mõned asjad, mis pidanuksid olema selged juba ammu, aga ootasid õiget inimest seltsi, et ennast sõnastada.

***
Naistel enamasti ikka on kedagi vaja.

Õnneks see, et mul keegid juba on (lapsed nimelt), on vabastanud mu meele vähemalt niivõrd, et kuigi ma näen oma igavese vallalisuse probleemi siiski probleemina, ei tunne ma ometi mingit vajadust võtta seda küsimust lahendama suvalist õigete suguelunditega täiteainet.
Aega, kui olin päriselt (mitte ainult hingelt) noor ja ilma lasteta ka, mäletan ma väga hästi. Siis oli ikka suhteliselt tihti tunne, et "keegi, oleks ainult keegi, ükskõik kes!"
Üsna piinlikke asju juhtus sellega seoses.

Nii et vähemalt see imevägi on lastega küll kaasa tulnud.
Võin olla täpselt nii kuradi valiv ja pirtsakas, kui tahan. Meeleheitehormoonid (üksindus on surm, kari on turvalisus!) ei sunni mind kuskile suvalise isase rüppe.
Pealegi on lapsed nii neetult kvaliteetsed õnnestunud, et see kergitab lati ka meeste osas suht taevasse =)

***

Lugu ei ole enne lõpetatud, kui ta on avaldatud. Punkt.

***

Iga kord, kui õues käin, jään uuesti haigeks. Konkreetselt nii ongi.
Õueallergia? Igatahes selline siis, mille vastu aceterin ei aita, sest seda ma juba näsin iga päev tableti (ja sellega seoses on mul üldiselt palju parem hingata kui varem - v.a. hommikuti.)
Köha vastu tundub aga aitavat ainult toaspüsimine ja kuum aur.

***

Mulle ei meeldi eriti tänapäeva kirjeldavad ja sealjuures realistlikule käsitluslaadile pürgivad raamatud - ja nende kirjutamine hoopiski mitte - sest sellised lood kõlavad enamasti nagu vastused.
Aga kirjandusest ei otsi ma ju valmis vastuseid! Valmis vastused ei eruta mind üldse. Tahan küsimusi, millele ise vastuseid otsida!
Kirjutada tänapäevast realistlikku raamatut nõnda, et see tekitaks küsimusi ja aitaks mõelda tähtsate asjade üle, on palju raskem, kui teha sama asja nt kuskil fantastilises maailmas.
Saab, muidugi saab. Aga raske on!

***

Vaata ette, mida sa soovid

2011-09-09T14:40:00.002+03:00

See kõik, mis ihatud, on viimaks kättesaadav.
Siinsamas, ootab. Võta ainult, nopi!
Kõik see, mis nimel elatud need aastad,
kuspoole võetud joosta pimesi -
su ümber sirutub,
kui silmanurgast vaatad,
see kants, kust uskusid end leidvat imesid.

Ja näe, see kuldne udu lähedalt on ving,
ja näe, see uks on tegelikult suu,
su suunas ahmib, ablas, armutu –
see ongi paik, kus poole ihkas hing.

Ning müürid sirutuvad nagu kooljakäed,
sa seisad metsaserval hingetult ja näed:
siin on, jah, midagi. Kuid oli see su siht?
Kõik meelitav vaid oli pealiskiht?

No võtku kurat sind, mu hirmund meel,
see pole hetk, mil katkestada teed!
Kui olen seda lossi otsind igiammu -
ei jäta astumata viimast, värisevat sammu!

Kuskil siiski on piirid

2011-09-07T16:19:00.004+03:00

Phmt kirjutasin nii rõveda postituse, et hoolimata disclaimeri sättimisest teksti ülaserva ei julgenudki seda üles panna.

Mõtleme nüüd kõik koos räpaseid mõtteid.

Tagasi- ja edasivaade

2011-09-05T09:09:00.007+03:00

Täna on minu ja maailma vahel mitte lihtsalt kõik hästi, vaid valitseb kirg ja kuumus.
Õlad-puusad ei seisa paigal, tahavad üha tantsida. Too maailm pakub päikesepaistet, häid inimesi, naeratusi, kohvi ja sõrnikuid (ok, need viimased kaks ma tegin ise, aga maailm varustas mind vahendite ja maistmismeelega) ning mul ei ole saabunud päeval mitte ühtegi tüütut ega kurnavat tegevust ees, kui ma midagi just ise selliseks ei vormi.

Nädalavahel mätsisin koos hea seltskonnaga savi-liiva-põhu segu igavesti sümpaatse maja seina (vt. pilt, mille autorit kahjuks ei tea, kuna kaameratega käis päris mitu isikut ringi. Mina, muuseas, olen pildi peal all paremas nurgas), terve möödnud nädala käisin naljakates loengutes, kus räägiti, et ülikool on ikkagi ametiasutus ja nad ei taha näha e-maile "kiisumiisu87@midagi.veelmidagi".
(Sain aru küll, et ka minu mail on nende arust midagi sinnakanti.)
Hiljem üks nooruke kursuseõde saatis eraldi palve, et muudaksin ära oma e-maili settingutes sisalduva nime, sest nähtavasti õenduse üliõpilased ja Tervishoiukõrgkool on paindumatumad kui üksi teine inimene, kellega ma viimase 10 aasta jooksul kokku olen puutunud, ega suuda seega taluda imelikke nimesid oma postkastides.
Keegi teine pole enne kurtnud, et nad ei saa hakkama.
Aga kuna maailm on nii tore, siis andsin neile andeks ja tulingi omalt poolt vastu.

Nojah, ja põhimõtteliselt oli kõik hiigla vahva. Kui saab läbi aine lollidele ("Õppimine kõrgkoolis", 4 EAP), on mul ainult 1 selline õppejõud, keda üldse ei viitsi kuulata ja kelle loengust tahaks lihtsalt minema kõndida. Huvitav, kas on mingi loogiline loogika tõsiasjas, et tegu on mu ainsa meesõppejõuga ühtlasi? =)
Tegelikult suhtun ma meessoosse imetluse ja kerge hardusvõbinaga.
Ent aeg-ajalt siiski hämmastun, kui ennast täis ja ülbed suudavad mõned mehed olla pagasiga, mis normaalse naise paneb lihtsalt õlgu kehitama ja leidma, et "jah, ma olen suhteliselt hea spetsialist, mis siis?"
Räägitakse, et naised on kole tagasihoidlikud ja ei julge palka küsida ja seepärast pole seda neile ka vaja maksta.
Vabandust, aga naised on lihtsalt normaalsed. See, et ma oskan lugeda ja kirjutada, ei ole eriline uhkuseasi, mille eest lisaboonusi oodata.
Veel vähem on uhkuseasi see, et ma netti õppematerjale üles panna ja e-maili kasutada ei oska ega viitsi. Dohh...

***

Täna ärkasin täitsa ise (ilma tiriseva abivahendita s.t.) 10 minutit enne seitset ja mõtlesin, et oeh, äge, vaba päev - aga mida ma ometi teen nüüd terve selle vaba päeva? Ühtegi kohustust ei ole!
Õnneks mõned siiski meenusid tasapisi. Elu on täis ilusaid ja häid inimesi, kelle vastu saab olla ilus ja hea, kui on mõnigi vaba hetk selleks nt.

Kui te tahate mind näha ja minuga koos midagi teha, siis alanud nädal on nt. väga hea aeg.

Bipolaarne

2011-08-31T21:52:00.008+03:00

Viuh! alla.

Siuh! üles.

Hetkel on "üleval" faas jälle. Kool võttis ette ja andis 3. õppepäeval mulle ka natuke informatsiooni.
Sellest millegipärast piisas, et jõuaksin 8 tundi hiljem söögilauda eufooriliselt niitsudes ja rusikate ning peaga õhku tagudes. Suisa omaette lauldes, v.a. siis, kui suu täis oli.
(Ma päriselt ka teen nii. Ükskord lõin nt asja käigus kukla päris kõvasti vastu autoistet ära.)

Romaan on võistlema saadetud. Jutt on ilmunud, Täheaeg 9, ja selle kaanepilt on täiega äge. Õhtul päike loojub ja iga kord on see üleloomulikult ilus. Maailmas on juustu! Sinki! Silmatilku!! Piparmündipastille!!!!
Nagu...
Lapsed on praktiliselt hüljatud. Raha saab kogu aeg viimseni (viimseni) otsa. Ei ole ka viimasel ajal laekunud uusi sooviavaldusi nägusatelt noortelt meestelt stiilis "palun, kas tohib, ma suudlen harda aupaklikkusega su reite sisekülgi ja toetan sind käsivarrest, mis siis, et sa seisad ilma ka suurepäraselt püsti?"

Aga.. elu on ikka nii täiega äge!!!

/käte, pea ja puusadega helge 80-date elektropopi rütmis vehkides kööki ära

2011-08-28T18:54:00.003+03:00

Tütarlaps: "Miks kõigil teistel on normaalsed vennad, aga minu vend on peaaegu et hullem, kui Tarzanit linnakorteris pidada?"

Muidu: mõnikord on teised inimesed ikka jubedamalt sitaks toredad.

...aga korter rõõmustab

2011-08-26T17:44:00.003+03:00

Pühkisin ja pesin puhtaks külmkapialuse ja samuti köögisohva taga asuva ala.
Pesu kuivab õues.

Jep, jälle haige.

Liiga palju öösiti üleval istumist ja põrunult trükkimist kardetavasti.

Suhtlemisvõrgustik

2011-08-23T21:28:00.009+03:00

Kes on Facebookis see sõber, kelle kohta sa oled andnud käsu "peida see kasutaja"?

See on see inimene, kellele kolm aastat üheskoos hulkumist ja üks ujumaskäimine Anne kanalis 1. mai hommikul kell 5 annavad teatud igikestva positsiooni sinu elus - aga siiski mitte piisavalt tähelepanukrediiti, et sa oleksid valmis lugema tema reeglipäraselt neli korda päevas laekuvaid omaloomingulisi luuletusi, mis on täis suuri algustähti ja eepilisi pause.

Vabandust, kui see ei olnud ilusti öeldud.
Aga selle mõtteavalduse taga on ka palju armastust ja nostalgiat.

Ümbertnurga selgitus, miks ma ei käi parasjagu sünnipäevadel, muidu kohtumistel ega üldse kuskil ja mis toredaid asju ma selle asemel teen

2011-08-21T12:11:00.007+03:00

Ei jaksa enam kodus olla.

Isegi kui ma oma kirjutist muudkui parandades ja parandades ja parandades tegelikult tõsiselt ajahädas olen, hakkab see koduspassimine õudseks kiskuma. Selline tunne on, et juustealune suisa sammaldub tasapisi.

Samas peaks vist haigusele siiski tänulik olema.
Nii mitmele toredale üritusele on minemata jäänud ja selle asemel kodus tegeldud sellega, et tõmmata maha sõna liigagi, vahtida lauset natuke aega. Kerida üles, kustutada sealt maha kaks nämmutavat lauset. Kirjutada sinna asemele terve (esmapilgul vähem nämmutav, aga järgmisel päeval ülelugemise järel väga palju parandamist nõudev) lehekülg.
Kerida alla tagasi. Kirjutatada sinna juurde sõna "liigagi" ja veel üks lause.

Taibata, mis sisuline muutus sellega just tehtud sai, kerida veel tükk maad allpoole, lugeda sealt, märkida ära terve sektsioon, lõigata see välja ja kleepida kõrvale prügifaili - ning hakata kogu asja uuesti ümber kirjutama.

Seal juures hirmsat rögisevat mädamaigulist köha köhides.

Tõvehooaeg, öösel

2011-08-19T21:54:00.003+03:00

Poeglaps nuutsub läbi une.
Vaikib, nuuksub, nutab. Vaikib, haliseb, nuuksub.
Ema (nunnutavalt, hoolitsedes): Kas sa tahad juua? Kas sul on külm? Kas sul on palav? Kas sa tahad teist patja? Kas sul on paha olla? Kas sa tahad kempsu? Kas sa tahad pai?

Poeglaps ei vasta.
Nuutsub läbi une.
Vaikib, nuuksub, nutab. Vaikib, haliseb, nuuksub.
Sama värk kestab umbes veerand tundi.
Ema, unine, peavalune, närvis, läheb voodisse tagasi.

Poeglaps nuutsub läbi une.
Vaikib, nuuksub, nutab. Vaikib, haliseb, nuuksub.

Ema (unine, peavalune, närvis): No misasja sa nutad kogu aeg? Mis sul VIGA on?!
Poeglaps (läbi nuuksumise, pettunud toonil): Kuidas sa aru ei saa..!? Mul on raske elu!!!

Polkovniku leske siin tuletati meelde

2011-08-17T15:28:00.004+03:00

Ja Rentsi see postitus tekitas tahtmise kehalõhnadest kirjutada.

Aweroni-päritolu (mu kahtlused on suured, sest ta on AINUS haige inimene, keda ma viimase kuu aja jooksul kohanud olen) viirus, bakter või mis ta ongi, on ikka müstiliselt visa ollus.
Sellest, et tõsiselt räigeks läks ta alles neljandal päeval pärast esimeste sümptomite ilmumist, ma juba rääkisin.
Nüüd on mu organism jõudmas mingisse väga põnevasse šokiseisundisse, kus kogu aeg pea valutab. Juba teist päeva. Suured kogused valuvaigisteid hoiavad valu talutava, aga ei suuda teda isegi mitte hetkeks välja lülitada. Uni teeb asja kohutavalt palju hullemaks (üldse pikaliasend on kõige halvem võimalikest).
See küll ilmselt ei ole otseselt haigusest vaid sellest, et ma vedelen kodus toas, selle asemel, et aktiivselt ringi rahmeldada. Kuna mul on madal vererõhk, on sel üsna sünged tagajärjed. Aga samas, kuna Aweroni-jõuga pühitsetud viirus, bakter või mis-ta-ongi ei anna järele (käisin täna 100 m poes ja tagasi ja pidin pärast köha kättte lämbuma umbes suure pingutuse tagajärjel), ei saa ka eluviisi muuta eriti.

Mis tähendab, et tarbin mett, valuvaigisteid ja kohvi nagu leiba ja ei julge magada.

Ja haisen, sest mee, kohvi ja valuvaigistite aroomisegu, mis läbi pooride väljub, on ilge ja ei allu pesemisvahenditele ja deodorandile.

Ärge tulge mulle külla!

Ups

2011-08-15T11:59:00.007+03:00

Kolm päeva oli matusemeeleolu. Kõik inimesed tundusid vastikud ja kurjad ja ma ise mõttetu ja tulevikutu ja mitte midagi ei tahtnud teha. Nagu üldse. Kunagi.
Kõik eesmärgid ja kogu tahe surid välja.

Eile läks kohe eriti sitaks. Milleks, ma küsisin endalt, milleks see kõik?!
Vaatasin süngelt isegi mingisugust suitsiidikute lehekülge internetis, mõeldes, et ehk neil on mingit tarka juttu ajada mu õudselt viletsa, üksildase ja lootusetu enesetunde kohta.

Ei olnud.

Tuju läks veel halvemaks.

Õhtul enne magamaminekut silmasin esimest korda mõttega enda kõrvale tekkinud hunnikut. Õhtu jooksul oli sinna kuhjunud tatiseid paberiräbalaid terve (nüüdseks tühja) kempsupaberirulli jagu. Pluss paar pakki õigeid pabertaskurätikuid ka.

Meenutasin, et hommikul pesin puhtaks köögi- ja esikupõrandad, ilma et keegi oleks külla tulemas või need isegi eriti räpastena tundunuksid.
Võtsin uksepiitade ja pildiraamide pealt tolmu. Valmistasin korraliku pajaprae, sellise, kus liha enne pruunistatakse, mitte ei visata lihtsalt potti mõttega "keeduliha on ka hea".

Ja mul tekkis teatud kahtlus.
Üldiselt olen ma tubli ja korralik ainult ebaterves olekus. Ja suur hunnik - väga suur hunnik - tatist paberit nagu vihjaks, et tervis on läinud veel halvemaks kui üleeile, üleüleeile ja veel päev enne seda, kui haigus pihta hakkas. Kurguvalu ja nohu on juba 4 päeva olnud.

Korjasin kapist välja kraadiklaasi. Kraadisin.

Jai! Mul ei ole depressiooni ja mu elu ei olegi üdini mõttetu ja parem-oleks-kui-läbi! Olen lihtsalt palavikus!
***
Huvitav, kas maailmas on palju inimesi ennast ära nõksinud, kuna neil oli gripp, bronhiit, angiin või midagi muud sellist, aga nad ei saanud sellest aru?

Informatsiooni neile, kes juba nädal aega püüavad mulle asjatult helistada

2011-08-14T11:43:00.006+03:00

Kaotasin esmaspäeval telefoni ära. Välja pole kuskilt tulnud, paraku.

Telefonitus tekitab imelikult isoleeritud tunde - nojah, avalik rahvusvaheline arvutivõrk on ikka olemas, aga need inimesed, kes on kuskil maal ilma vastava ühenduseta (selliseid jätkuvalt leidub), on minust korraga ära lõigatud.

Ning on ju inimesi, kes on lihtsalt harjunud telefoniga ja mitte harjunud avaliku rahvusvahelise arvutivõrguga!

Elan nende suhtes kotis.

Ah, ja ma lisan ühe akordioniga naise veel.
Et postitus vähem nüri oleks.

Põgenik võpatas, vaatas tagasi ja ja ja... plahvatas?

2011-08-11T20:19:00.007+03:00

Kuna ma kogu aeg kirjutan (mingit täielikku jura sealjuures), vahepeal ainult süües ja magades, ning mu igapäevasesed endorfiinid on organismi lahti laskmata, tundub kogu maailm ühtaegu ebameeldiv, ebareaalne ja tüütu.

Igasugu asjad vihastavad. Nt ajakirjandus (pealkiri: Tulistaja karjus majas vene keeles. No palun?!), kommentaarid seal ("Täpselt samamoodi nagu peetakse ebaviisakaks avalikus kohas kusemist, on ebaviisakas ka end katmata imetada." Maivõi, miks ma üldse loen neid kommentaare?!) isegi lõõgastuseks vaadatavad sarjad... No ei ole lõõgastav!

Miks on isegi briti sarjadega nii, et esimesed osad on lahedad, lahedad, lahedad - ja siis viimane on korraga mingi täielik ilgus, kus kõigist vastassoost sõpradest saavad paaride kaupa armastajad, emotsionaalsed probleemid lahenevad nagu hargneb kampsun, kui õigest lõngast tirima hakata, ja lisaks peetakse alati maha mingi jabur pidu, mille käigus selgub kõiksugu elutõdesid?
Nagu - iu!
Või ma vihastan asjata? Kas äkki teil on olnud pidusid, mille käigus selguvad järjepanu suured elutõed? Või siis tulnud ette seda, et kõik tutvuskonna liikmed jagunevad korraga, üheainsa nädala vältel, õnnelikesse paaridesse?!
Et kõik veel hullemaks teha, lükatakse tanki mingi elutark laps, kes sülgab välja veel ühe suure suutäie imelisi elutõdesid.
Ja siis elavad kõik nende tarkuste toel õnnelikult elu lõpuni.

Krt, mis värk? Miks Nii?

See tekitab mus topeltärritust. Ühest küljest: "Miks ei võiks siis teha natukenegi päris elu moodi seda viimast osa ka? Enne oli ju äge, nagu päris, noh, aga vaimukam!" ja teisest: "Mis siis, kui mitte sarjad pole lollid vaid minul on elust vale arusaam? Mis siis, kui tegelikult ongi kõik nii lihtne ja tuleks ainult õigetel pidudel käia ja õigete lastega kokku sattuda?"

Persse.

Minu lapsed parasjagu ei kostita mind sügavate elutõdedega. Õigupoolest undab üks neist teises toas kõigest kõrist mingeid segaseid e ja i vahepealseid täishäälikuid. Nagu rongivile. Ta on maruvihane, sest ma ei lase teda arvutisse.
Teine on ära.

Vaesed lapsed, nende elu tuleb kindlasti sama nõme kui minu oma. Nad ka ei leia õigeid pidusid ja õigeid elutarku lapsesuid, sest nende ebapädev ema lihtsalt ei suuda neid sihandaste suunas juhtida.

Masendav.

Mis on tuumasõda?

2011-08-10T16:21:00.003+03:00

See on selline sõda, kus tuumad söövad inimesi.

Vähemalt selgitas seda nõndamoodi minu poeglaps.

Et ma ei tea, kes ma olen ja miks ma selline olen

2011-08-08T19:05:00.013+03:00

DISCLAIMER: Postitus ei sisalda ühtegi grammi süüdistust ühegi armsa armsa inimese aadressil ja on enesekeskne ning rahvavalgustuslik, mitte millegi ega kellegi heasusi ja halbusi mõõtev.

"Kuule, sul on seekord varbad ka värvitud!"
"Nojah, sel ajal, kui ma üksinda seal rõdul istusin ja väike laps olin, oli ju tarvis midagi teha!"

Nii et...

mida ma teile siis nüüd õigupoolest räägin?

Kord üks võluv inimene ütles, et talle meeldib mu blogi lugeda, kohati on see väga hästi kirjutatud.
Ma tänasin ja vastasin ausalt, et kohati on mul endal ka selline tunne, et hea sai - aga selle asja hind on see, et ma juba mõtlen ka blogipostides.

Iga emotsiooni, ebakindlat hetke, loetud luuletust, head nalja, valu või vabadust kogen mina oma teadvuses ristkülikukujulise tekstilahmakana.
Õnne see pisemaks ei tee, valu võtab maha, mis ses halba, onju?

Peale selle, et iseendast jääb nõme mulje.

Peaks nagu oma elu ja selle kulgu täiega kogema, aga samal ajal ajus tiksub sõnasalvestaja:

"...ja siis ma istun seal köögis ja silmad on pisaraid täis ja mõtlen, et kui nüüd ometi keegi ei tuleks ja ei küsiks, et noh, miks sa siin üksinda konutad, sest siis ma hakkaksin kõva häälega nutma nagu üks üleväsinud laps kunagi.
Ja siis keegi tuligi. Valas endale kohvi ja läks minema ja ei teinud minust üldse välja ning ma mõtlesin: "No misasja?! Keegi isegi ei märka, et ma olen nutu äärel! Mitte keegi mind ei armasta!"
Ja siis hakkas muidugi piinlik. Mõtsin, mida ma siis õieti tahan, kas et küsitaks või ei küsitaks? Läksin vaikselt paremini peitu ära, nii et kellegi pealesattumine oleks väga ebatõenäoline olnud, ja otsustasin, et noh, olgu, nutan enda siin välja. Siis olen jälle rõõmus, ei pea keegi teine minu draamasid üle elama.
Aga nuttu nagu enam peale ei tulnudki. No kas draama oligi siis ikkagi see alateadlik eesmärk või..?"

Hääletu vesistamise vahele juurdlesin veel, et kas "üleväsinud laps" jääb arusaadav ja v-o peaks pikemalt kirjutama sellest, kuidas ma olen eraklik ja vahel on mittevägatuttavaid inimesi korraga nii palju ja kaua, et ükskõik kui kenad nad ka poleks, mul jookseb juhe kokku ja närvisüsteem hakkab ERROR! ERROR!teateid välja saatma.

Ja siis nokkisin suurima rahuldustundega veidi nina ning värvisin varbaküüned kärtspunaseks. Nende kuivamise ajal tegin suitsu, sirutasin end võimalikult päikese kätte ja mõtlesin sinna juurde pahaselt, et miks ma nii... tudisev olen?! Kus on mu "olen ise endale huvitav"-võime?

Üsna üürikese aja pärast leidsin, et pole mul häda midagi, sest nägin oma peidukohast vähemalt kahte naist, kes uitasid ka ringi sügavalt igavleva näoga ja tegid kindlasti juba kuuendat suitsu järjest (vaevalt, et nad nii jube ahelsuitsetajad olid, ju neil polnud muud teha lihtsalt. Tundsin täiega kaasa.)
Ja siis kuulsin kaugusest toredat laulu, lülitusin ümber party-mode'i ja mitte ei teeslenud, et nüüd on mul lõbus, vaid mul hakkaski kiirelt jumalasta väga sitaks lõbus. Ja tänu rõdutegevusele sain punaste küüntega olla pealegi.

Mulle meeldib küünelakk, juba peaaegu terve kuu aega.

See laksuga lustiliseks muundumine tundus ka nii huvitav fenomen olevat, et aju püüdis vaimuseisundi paranemise tunde vahele sellestki mingit sõnastatud kirjeldust salvestada:
phmt on tegu otsusega. Tuleb otsustada (aga päriselt, mitte poole teraga), et mul on hea olla ja minu enda asi on ennast lõbustada. Et mul on väga hea meel olla just siin, kus ma olen, ja ma ei kavatse seda hinnatud aega hädisemise peale raisata - ja kohe hakkab pisut toredam.
Kui siis kiiresti endale mingi aktiivne tegevus orgunnida, siis saab otsuse hooga sellesse rõõmsalt sisse elada ning edasi hoolitsevad juba hormoonid ise selle eest, et oleks olla hea ja äge, mitte midagi neile asjadele antipoodset.

(See töötab ilmselt küll ainult siis, kui on töökorras hormoonid.)

Nojah.
Ja nii on pidevalt. Sõidan autoga, näen pilvi, kuulan laulu, aga mõttes küsib keegi: "Mis sellest kogemusest võiks lugejale huvitav olla?"
Kiigun üles-alla vanal palkkiigel, lihased hakkavad juba oma olemasolu meenutama, mõtlen: "Huvitav, kas ma olen lihasevaludest pikema kiikumise järel üldse kirjutanud?"
Õmblen mingit asja, mis välja ei tule, vihastan ning vannun nagu mereröövel jäävangis, aga lisan endamisi sinna juurde: "Vähemalt saab sellest plokki posti, kui ka muidu kõik täiesti nõme ja nässus on."

See kõik hakkab juba... natuke väga veidralt võlts tunduma.

Pilt on mingist ilublogist. Varbad on võõrad, aga üsna sarnased minu omadega küll.

Igapäevaseid triviaalsusi anna mulle ka tänapäev

2011-08-03T13:18:00.006+03:00

Iga kord, kui ma toon õuest tuppa suure kausitäie värskelt kuivatatud pesu, on mul tunne, nagu oleksin Liis Tappo-Treial aastal 2005.
S.t. et siis ülimalt ontlik ja puhas ja usin koduperenaine.
Mitte et pesu pesemine (masin, onju) oleks teab mis ponnistus. Aga minu jaoks ei ole normaalne viia pesu välja kuivama. See nõuab erilist enese kokkuvõtmist ja pühendumist. See on iga kord Sündmus.
Eile ma pesin 4 masinatäit puhkusehooajaga kogunenud pesu ja viisin nad kõik järgemööda õue kuivama. Pärast korjasin kokku ka.

Nuusutasin ja silitasin ja imestasin... Tõesti kuivab sirgemalt ja ilusamini ja rutem ja... aga ma ikkagi ei vii pesu igal keskmisel juhul õue kuivama. Need neli masinatäit lihtsalt ei mahtunud tuppa ära, noh.
See, mis normaalse inimese jaoks on selge võit - pesu kuivab rutem, jääb sirgem, lõhnab paremini ja lisaks ei ripu kodus igal pool kapinuppude ja tooliseljatugede peal mingeid niiskeid nartse - minu jaoks tegelikult eriti ei loe. No las see särk olla siis natuke kapinupu-kortsus ja kuivada umbes 20 tundi! See-eest ma ei pea spetsiaalselt õue ja tagasi - ja siis veel korra õue ja tagasi minema!
Ukse avamine ja trepist alla minek on juba isegi suur tegemine mingi pesu jaoks, aga pärast tuleb see kõik, mis välja viidud sai, veel ka tagasi tuua!
Lisaks on risk, et tuleb vihma ja kuivamise asemel saab pesu hoopis märjemaks. Tekib ohutunne - ja selle ohtliku olukorra loomiseks olen ma ise veel spetsiaalselt pingutanud! No mida?!
Eh, pesu õues kuivatamine nõuab ikka kindlameelsust ja suurt tahet pesuga tegeleda!

Muidu ma muudkui kirjutan ja kirjutan ja kirjutan.
Issand, kuidas tahaks vahepeal inimestega rääkida jms elusat teha! Aga mul ei ole millestki kõnelda. V.a. see, kuidas ma muudkui kirjutan. Kõik teised mõtted on tõrjutud aju hetkel kasutustest väljas olevatesse piirkondadesse ja neile lubatakse ainult väga natuke ruumi, umbes parasjagu nii palju, et end vahepeal ümber pöörata.
Kirjutage ja joonistage teie mulle! Lohutage mind mu üksildases romaanipõrgus!

Pilt on nii mõttetu pilt kuivavast pesust (otsisin midagi Liis Tappoga, aga ei leidnud), et ma ei ütlegi, kustkohast selle laenasin. Mis seal vahet! See on mingi paganama kuivav pesu, lõpuks! Põhjani ebaoluline ollus.

Areng: verstapostid

2011-08-01T19:32:00.016+03:00

Jälle on nii palju öelda, et sõrmed takerduvad klahvidel. No et kuidas ma.... ja siis mis ma mõtlesin... ja mida avastasin. Ja kuidas niimoodi on, et... Ja siis ma nägin veel...
Jälle võtan ühe teema korraga, missugune otsus mõistab tõenäoliselt kõik ülejäänud mõtted aju tahanurka jääma ja vähemalt lähiajal mitte avalikule püünele jõudma.
Ning isegi selle teemaga siin teen ma natuke sobi ja kirjutan kokkuhoidlikumalt kui v-ö võiks, sest noh, mul on vaja ju päriskirjutamisega ka veel tegeleda täna! Aega aga on vaid piiratud hulgal!

Nii et asjast.

1994

Noor neiu istub trollibussis nr 2 ja sõidab Mustamäe suunas. Tal on seljas miski pikk puuvillane ja üpris kõrgele ulatuvate lõhikutega ürp. (Ok, kleit. Olgu-olgu, see oli kleit. Lausa dekolteega kleit.)
Juuksed on tal pikad, pruunid ja lahtiselt õlgadel ning silmis, mida ta veel värvida ei oska, on "ma-olen-parem-kui-teie"-pilk. (Muide, see pilk tegelikult sisaldab pigem mingit ma ei saa aru, kus ma olen, kes ma olen ja miks ma siin olen, aga parem on teeselda, et see kõik on selge ja klaar-sisu ja neiu ise ei tea üldsegi, et ta mõjub agressiivselt.)
Istub niisiis neiu trollibussis, mis on üpriski rahvast täis, ja märkab ühte nägusat noort meest. Mees on pikkade tumepruunide juuste, eksootiliselt kollaka jume ja lühikese kasvuga, ja kaheldamatult on tal kaunid näojooned.
Neiu, tõepoolest verinoor, jääb noormeest silmitsema. Noormees silmitseb vastu. Neiu ei mõtle, et see noormees ilmselt on temast tegelikult umbes 10 aastat vanem või midagi sinnakanti, leiab vaid, et sedasi üksisilmi vahtida on imelik.
Vaatab vahepeal kõrvale. Siis vaatab jälle noormeest.
Noormees vaatab kogu aeg teda.
Siis tuleb tütarlapse peatus. Ta tõuseb, et inimeste vahelt ukseni ja siis sealt välja pugeda. Märkab küll, et noormees trügib ka tema poole, aga ei tee sellest mingeid järeldusi enne, kui noormees on tema vahetus läheduses ja ilma mingi sissejuhatuseta talle käe otse jalge vahele lükkab ja sõrmitseb.
Neiu põrkab eemale, komistab valusasti vastu trolliuste vahele jäävat käetuge, kiljatab ja vangub käkaskaela kõnniteele.
Ta on 14 aastat vana ja nii ehmunud, et ei oska isegi vihastada.

1995

Tütarlaps, verinoor (pikad pruunid juuksed, sale piht, laiad puusad, väikesed rinnad, jämedavõitu pahkluud, mõned väikesed vinnid näos - ning seljas väga sügava dekolteega erkpunane kleit), on üksinda teatris.
Ta ei ole silmi värvinud, mis on suur õnn, sest tema oskus silmi värvida on tasemel, mis laseb tal silmapliiatsiga mäkerdatult olulisel määral inetum välja paista kui ilma selleta.

Neiu on mitte lihtsalt teatris vaid suveteatris. Ta on panustanud palju hoolt ja vaeva, et see sitaks kallis pilet oma ema käest välja lunida.
"Kolm musketäri" Linnateatri hoovis.
"Kolm musketäri" on üks tema lemmikraamatuid ja talle meeldivad KÕIK need näitlejad, kes ses tükis mängivad.
Oh, see pilet oli nii palavalt ihaldatud!
Esimese vaatuse lõpus puistavad miskid näitsikud kuninga ja tema õukonna üle roosidega. Võimalik, et teatrile anti kuskilt botaanikaaiast või roosivabrikust ülejääke, igatahes on tegu täiesti ehtsate roosidega, olgugi nad pisut närbunud.
Vaatuse lõpule järgnenud vaheajal antakse külastajatele hernesuppi. Tütarlaps seisab supisabas ja vaatab Rein Oja.
Ta on nagunii Rein Ojasse lapsest saati armunud olnud (nagu ka umbes 50 teise mehesse ja poissi). Aga selles etenduses on Rein Ojal pikkade punaste lokkidega parukas, rüüžidega särk ja MÕÕK. Sellega on põhimõtteliselt täidetud kõik kriteeriumid, mida neiu (kes on väga noor ja rumal, meenutan teile!) ideaalmehele omistab: pikad juuksed, mõõk ja pitsiline särk.
Ja pikad sihvakad jalad lisavõluna.
Nii et tütarlaps vaatab ja vaatab.
Rein Oja vaatab vastu. Naeratab natuke. Korjab siis maast ühe enam-vähem vormis roosi ja ulatab neiule.
"Ilu peab austama!" ütleb ta.
Neiu võtab roosi vastu ja vist isegi nuusutab seda. Kogu ülejänud etendus möödub nagu unes. Mingid pudukaupmehed, mingi süngel häälel moraliseeriv Athos...
Kodus paneb neiu peale Tõnu Tepandi vinüüli, kuulab seda ja nutab natuke.
Ja viskab siis roosi minema. See on nagunii esimesest värskuskategooriast välja jõudnud ning Rein Oja on abielus Reet Ojaga, sellest pole pääsu.

1997, külm kevadtalv

Neiu, jätkuvalt verinoor, aga õppinud silmi ja isegi huuli värvima, seisab bussipeatuses. Tema juuksed ei ole enam pikad ja pruunid. Nii palju kui neid eestpoolt näha on, on need luuvalged ja ulatuvad umbes lõuani. Kui inimesed näevad tema kuklapoolt, kalduvad nad jõllitama. Imelikud soengud ei ole veel nii levinud kui aastal 2011. Või 2007. Või isegi 2001.

Neiu nägu on hoolikalt meigitud ja pika musta mantli all on tal seljas laenatud kleit, sest ta läheb abiturientide 100 päeva ballile.
Ilma kaaslaseta, sest niimoodi see lihtsalt on.
Seisab siis neiu bussipeatuses, kui kuuleb korraga hüüdu. Õigupoolest mitut hüüdu. Ühe auto, mis aeglaselt bussipeatusest mööda, raudteeülesõidu poole veereb, esiaken on lahti keeratud ning sealt vahib välja miski poisterahvas. Vist neiule võõras poisterahvas.
Tema taga paistavad aknale pürgimas veel kolm samasugust, näod pärastlõunavalguses üsna hallikad. Ja nad kõik hüüavad talle midagi, aga neiu ei saa ühestki sõnast aru.
Hõikumine kõlab kuidagi entusiastlikult, igatahes. Soosivalt.
Neiu uurib niisiis autotsõitjaid tähelepanelikult ja ei tema ega nood sõitjad ei pane tähele, et ülesõidule langeb parasjagu ette tõkkepuu.
Auto nelja noormehega sõidab nende ees peatunud masinale tagant sisse. Aeglaselt, aga vääramatult. Kostab paras pauk ja kolin ja kohe ka omajagu kõva vandumist.
Mõistetavalt kaotavad need noormehed neiu vastu igasuguse huvi. Tuleb buss ja neiu sõidab nagunii minema ka.

Tol 100 päeva ballil ei kutsuta neiut ühelegi tantsule ja peale mõningast asjatut ootamist veedab tütarlaps aega mööda kooli kolmanda korruse koridori edasi-tagasi jalutades. Ta ei ole sealjuures ei eriti õnnetu ega eriti õnnelik. Asjade seesugune kulg pole talle üllatuseks.

Huvitava asjaoluna võiks märkida, et ta oli selleks ajaks (pärast "Desperado" nägemist) mõelnud mõnd aega igatsusega sellele, et ah, tahaks ka olla nii ilus, et minu pärast tehtaks liiklusõnnetus! Ja üritanud selle nimel välja näha nagu Salma Hayek. Üsna vähese eduga.
Kuni viimaks pettunult juuksed pika tukaga lühikeseks siiliks lõikas ja selle pika tuka valgeks blondeeris.

Aga kui see asi siis viimaks juhtus, ei pannud ta sündmust peaaegu üldse tähele. Ei olnud oh, vau, minu pärast sõitis ta praegu sellele teisele autole tagant sisse!-hetke.
Oli lihtsalt - kerge leebe hämmeldus.

1997 lõpp

Neiu, uskumatu, aga IKKA VEEL verinoor, on asunud ülikooli õppima. Ta on oma blondi tuka maha lõiganud ja nii tekkinud poisipea hennaga punaseks värvinud.

Üldainete loengutes näeb ta aeg-ajalt ühte ebamaiselt kaunist noormeest, kellele ta mõttes paneb hüüdnimeks Pontiac. Kuulsa ottavade pealiku, mitte automargi järgi.
No mis te ise arvate, mis edasi saab? =)
Neiu vaatab teda, tema vaatab neiut, viimaks teevad juttu...
Neil on kõva üheksapäevane suhte-moodi-asi, millele järgneb paar aastat äärmiselt destruktiivset "sõprust".

Vanemaks saades ütles naine (selleks ajaks ammu mitte enam neiu) tolle asja kohta niimoodi: "KEA (Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik = too Pontiac, kuigi üllas nimi muidugi sai mõttetult ära raisatud) hävitas mu elu."
Mõtles veel natuke aega ja lisas: "Ma muidugi olin ka selle peal väljas, et keegi mu elu hävitaks. Tegelikult oleks võinud hulleminigi minna."

2000

Neiu, enam mitte nii noor, juuksed jälle pikaks kasvatanud ja loomulikku karva pruuniks jätnud, sõidab rongis Tartust Tallinna poole. Ta on just käinud oma psühhiaatri juures ning üsna tujust ära, sest v-o ravimite tõttu, aga v-o ka lihtsalt õgimisest on ta enda kohta üsna korpulentne ja tunneb end (lisaks sellele, et tal on teise astme depressioon) kohutavalt inetuna.
(Üks mõni aeg tagasi vana olnud naine võiks selle kõige üle naerda, sest tema on pidevalt umbes samas kaalus, kui neiu tookord, ja tunneb end väga kaunina. Aga ta ei naera, sest nooruses on inimesel õigus loll olla. Vanast peast loll olla oleks oluliselt piinlikum.)

Neiu kuuleb, kuidas piletimüüja kurjustab mingite noortega seepärast, et nood oma jalgu valesti hoiavad, liiga kõvasti räägivad ja kindlasti ka prügi maha jätavad.
Ta naerab omaette. Paranoiline kuri piletimüüja on nii naljakas - ja pealegi hoidis tema oma jalgu täpselt samamoodi kui nood teised, aga kuna tema istub üksi, vaguralt vaikides, pikk seelik ja pikkade varrukatega pluus seljas ning raamat süles, ei tülita teda mitte keegi.
Neiu ei väsi imestamast selle üle, kui erinevalt inimesi koheldakse. Lähtuvalt ka nii väikestest asjadest nagu see, kas nad on üksi või kolmekesi, poisid või tüdrukud või mõlemad segamini...

Teiselt poolt vaguni vahekäiku püüab neiu pilku üks jalgrattakiivriga poiss, kes samuti naerab.
Varsti tuleb ta neiu juurde istuma ja juttu ajama.
Päris tore poiss on.

15 kuud hiljem sünnib neiul ja sel rattakiivriga poisil tütar.

2004

Neiut enam ei ole. On tüdruk lapsega, ula peal ja ullult eneseteadlik.

Tal on tekkinud põhimõtted. Üks põhimõtetest on, et peresid ei lõhuta.

Tüdruk lapsega on armunud. Tema ihaldusobjektil on naine ja nende noorem laps on alles päris beebi.
Kuna peresid ei lõhuta, ei vaata tüdruk seda meest, keda ta tahab.
Absoluutselt ei vaata. Kohe üldse üldse üldse ei vaata.
Ei vaata tema poole, ei pööra talle tähelepanu - vähemalt mitte grammigi rohkem ega grammigi vähem kui ta teiste sama seltskonna meeste suhtes üles näitab.
Ei mingeid pikki uurivaid pilke!

Kui 5 kuud hiljem ihaldusobjekti naine tolle maha jätab ja uue mehe juurde läheb, on tüdrukul hulk tegemist, et meest veenda: mina olen sinusse juba ammu armunud olnud! Ei, ma ei tee nalja! Ei, päriselt, ei valeta ka, ei, ei ole nali, ausõna!

Sest mees ütleb: seda on ju ometi näha, kui keegi on armunud!
Ja tüdruk lapsega ütleb, et ega ikka ei ole küll näha, kui näidata ei taheta.

2011 suvi

Naine, kahuses potisoengus juuste ja kahe ülestikku selga topitud kombineega, kõõlub Kirsimäel kiige serval. Ta on silmade värvimises päris osavaks muutunud ja tema pahkluud on palju kenamad kui 16 aastat tagasi, aga ta ei ole kohe kindlasti enam mingi neiu.

Mööda läheb miski kena meesolevus, pea tihedaid patse täis, ja naine jääb teda vaatama. Kuskil ajupõhjas on mingi põks, mis väidab, et see nägu oleks nagu kuidagi tuttav.
Mees vaatab vastu, sama pikalt.
Naise ajus keerlevad tillukesed kuldsed hammasrattad, närviühendused klõpsivad üksteise vastu, nii et sädemed lendavad, ja siis selgub nende töö tulemusena, et ah! see on mingi muusik! Naine on teda kunagi samal festivalil esinemas näinud.
Nii et ta pöörab pilgu ära.
Hetke pärast tuleb talle meelde, et mees oli igatahes päris kena ja vaatas teda pikalt.
Nii et ta pöörab pilgu varsti jälle mehe poole.
Mees, nagu selgub, on parasjagu lahkumas. Aga ta vaatab tagasi.
Nad vaatavad tubli kolm sekundit üksteisele otsa ja hakkavad siis mõlemad naerma.

Mees pöördub minema ja naine, ikka veel naerdes, ütleb oma noorest kaunist naisest kaaslasele: "Ah, nii hea on olla mina!"

Ja selle avastuse tegemiseni läks tal aega nii palju aastaid..!

Armastus ja akordion

2011-07-24T22:50:00.014+03:00

Ma ei oska seda väljendada.
Sõnad ei tule õiged. Koban ja näperdan ja proovin viiel erineval moel.

Mul on aken suunas, mis lubab igal suvisel õhtul päikeseloojangu värve vaadata.
Mitte kunagi ei saa küll, iialgi ei hakka igav, ei ole tunnet, et "ah, seda ma olen juba näinud ja näen veel". Aga seda tunnet - seda tunnet, mis tekib, ei oska ikka veel kirjeldada.

***

Lugude jutustamine on omamoodi valetamine. Sest tegelikult ei ole miski nii lihtne nagu lugudes, kunagi ei ole ainult ühte õiget valikut ja kangelaste kandadel kasvavad leinavad külad. Aga hea lugu on ikkagi hea asi, kas ei?

Selle loo rääkis mulle isa. Sõitsime autos ja jagasime jutte. Tema lood olid paremad. Võib-olla see on sellest, et tal on olnud rohkem aega koguda?

Mul on üks onu, sinu vanaonu niisiis, kes oli külapillimees. Selline vana kooli külapillimees, kes oli nooruses kena ja lohe poiss ja midagi peale pillimängimise ei viitsinudki teha. Kool lõpetamata, õiget tööd ka nii ei leia... Selline poiss, kes meeldis tüdrukutele ja sai oma pillimängu ja lauluga terve elu ära elatud ja pidas sinna juurde igasugu muid hobisid veel poole tantsusammu pealt juurdegi.
Naisi pidas ka õige mitu tükki läbi. Mitmesuguseid naisi.
Sinu vanaema hüüab teda Nipernaadiks, eks ole, sa tead ju?
No selline mees.
Kas sa tead, millise naise juurde see onu viimaks pidama jäi?
Vat see naine, see kelle juurde vanaonu viimaks kinni jäi ning ikka ja jälle tagasi tuli, ei olnud kõige ilusam või kõige targem või kõige rikkam neist, kes valida olid.
Seda naist olid tegelikult lapsepõlves suured kurjad koerad rünnanud ja nii kõvasti purenud, et ta jäigi eluks ajaks lonkama. Puus jäi kangeks.
Aga ah! kuidas see naine akordioni mängis! Mängis veel paremini kui vanaonu iganes!
Ja sellesse naisesse jäi too külapillimees kinni, tema juurest ei saanud enam minema, tema juurde tuli ikka ja jälle tagasi tulla...
Sest no niimoodi mängis naine akordioni!

***

Teist lugu kuulsin bussis. Minust diagonaalis istusid kaks naist, üks päris vana, teine natuke noorem, ja ajasid juttu. Ja see päris vana naine rääkis sedasi:

Ja siis me õhtul tulime kokku, mängisime pilli ja laulsime. Ikka igal õhtul kohe. Muudkui laulsime kuni päris öö kätte tuli...
Pärast ma leidsin selle mehe, ilus pikk poiss tumedate lokkis juustega. Väga hästi saime läbi.
Ja kui kokku kolisime, siis tema ütles mulle niimoodi: "Aga akordion pane kappi ära, see ei ole naiste pill!"
Tead, mis mina selle peale ütlesin? Mina ütlesin "Kuule! Uks on sealpool, hakka astuma!"
No milleks oli minul tarvis sellist meest, kes ütleb: akordion ei ole naiste pill!
Ega nüüd ma enam ei mängi - pärast käeoperatsiooni kisub näe, siit, sõrmed ei anna hästi liikuma, valus hakkab. Aga ega mul kahju küll ei ole, et sai niimoodi... No kuidasmoodi ei ole naiste pill?!
Eks ma olen oma ema ja isa neljast pojast ja neljast tütrest viimane, kes elus - kõik on läinud infarkti või insulti või vähjaga... sellised geenid meil on, jah. Infarkt ja insult, need on sama asi, aga see vähk ka veel sinna juurde... mitte ühte ei ole mingil teisel põhjusel surnud meie perest! Ja mina olen viimane sellest põlvkonnast. Kõik teised on läinud...
Oi, näe, vaata siin koolis ma käisingi. Ahja algkoolis. Magasime samas majas, teisel korrusel, kus need lilled on kleebitud, olid voodid. Tütar käis mul sealsamas, tema lapsed nüüd ka, vanem hakkab juba lõpetama...
No eks ta ole, mina pean siis nüüd välja minema, jah.
Ah, kus mu kepp jäi? Kepp olekski maha jäänud!
Aga tead, kuidas me õhtuti mängisime pilli ja laulsime, vat seda ma ikka mõtlen ja meenutan.
Kohe terved ööd otsa, muudkui mängisime..!

Avalik salalik naine

2011-07-23T18:07:00.006+03:00

Juhe on lõputust mööda Eestit tuulamisest ja erinevate kiirülesannete täitmisest nii koos, et kogu aeg tahaks kirjutada - kirjutada üles, kirjutada välja, kirjutada lahti.... klaarib mõtteid, kui neid (paberil) ekraanil näed ja nende üle otsustama pead!

Aga nende kirjutiste avaldamine kisuks kohati kaunis piinlikuks - ja nii ei viitsi ma ikkagi üldse neid asju välja, lahti ja üles kirjutada, sest teksti ainult endale hoida... nii ei tasu kirjutamine ju vaeva!

nojahnohmakaitaipamispaganamavärk

Saa nüüd siis aru, mis asi see täpselt inimeselooma (loe: mind) tegelikult motiveerib! Nokk kinni, saba lahti...

Magus jätab magusa maitse

2011-07-23T01:34:00.005+03:00

Mul on umbes 5 postitust ootel ajus ja märksõnadega kirjas ka ühes robustses tekstifailis, kust võib erinevatelt ridadelt lugeda mõtteavaldusi nagu "hõõruva kinga fenomen", "tikrid, soojad suveööd, sääsed, armid", "miks lihtsam meetod ei ole lihtsam", "põuavälgud" ja "kuidas uputakse".

Aga kuni mul nende ja ühe ilusa ilukirjandusliku posti jaoks mahti on, pakun lihtsalt olupildikesi:

Olupildike nr 1:

On minul plaanis läbi ühe mereäärse linna maale sõita.
Otsebusse läheb päevas täpselt üks, kunagi õhtusel ajal, ning mina logisen päev otsa väga leebelt, väga raugelt ja väga rahulolevalt ühes kolmandas linnas kohast a kohta b ning edasi kohta c, et viimaks jõuda Sinna peatusse ja bussile, mis nagu peaks olema see üks otsebuss.
Bussi istudes selgub, et ei ole see mingi otsebuss, aga mis seal ikka, ma võin ka ümber istuda ja nii sõita.
Või siis sedasi arvasin ma seni, kuni mereäärse linna bussigraafik kõik mu unelmad purustada otsustas. Seni, kuni minu esimene buss linnapiiril mingisuguses tee-ehituse ummikus ootas, asus viimane maa suunas minema põrisev buss juba vahvasti bussijaamast teele.

No mis seal ikka!
Kuna ma olen väga suutlik naisterahvas, ei halanud ma kuigi pikalt vaid sõin ära paki ussikujulisi kummikomme ja asusin jalutama teeotsa poole, kus viisakad inimesed autodele kätt tõstavad.
(Või siis viisakad inimesed muidugi ei tõsta, aga minusugused küll.)
Villis jalgadega ja umbes 7 pikka higist kilomeetrit hiljem, tuju üsna paha ja vesi pudelist otsas, sain kuskil viienda auto peale, mida pärast Õigesse Hääletamiskohta jõudmist ja ümber pööramist nägin. Jõudsime temaga 11 km edasi.
Seal tõstsin uuesti käe ja esimene saabuv auto peatus.
Kummalisel kombel ei üllatanud see mind üldse. Olin otsustanud, et mina olen nüüd daam hädas ja loomulikult peab kohe tulema päästeekipaaž.
Samuti ei üllatanud mind üldse, et päästeekipaaž kujutas endast kahte meest, kellest üks oli päris korralikult vindine (see kõrvalistmel) ja teine sama jämeda kaelaga kui ta pea (see juhiistmel).
Ma kohe kuidagi arvestasin sellega ette, et nüüd tuleb leida endast üles leebe-lahke-võõrsõnadeta eesti keeles rääkiv siiras näiuke, ja isegi kui ajuti lipsas jutu sisse mõni juhuslik "pragmaatiline loomus" või "transport", sain üldiselt nii hästi hakkama, et 6 minuti jooksul otsustas korralikult vindine mees, et ilus tüdruk tuleb viia tema sihtpunkti (tubli 25 km nende endi sihtpunktist kaugemal).
Tõtt-öelda hakkas mul sel hetkel siiski kuidagi piinlik. Daam hädas on nii võimas mõjutusvahend meeste alateadvuses, et seda nii kurjasti kasutada tundus - ebaaus.
Aga vastu ka ei ole ilus vaielda, kui keegi on otsustanud sinu suhtes suuremeelne olla, nii et ma võtsin vindise venna pakkumise iseenesestmõistetava tänumeelega vastu ja vähemalt naeratasin talle lahkelt ega tõrjunud rohkem kui kaks korda tagasi hirmsaid äädikaga kartulikrõpse, mida mulle innukalt pakuti.
Veel 20 km hiljem tekkis probleem, kuna mehed tahtsid mu kangesti ikkagi otse ukse ette ära viia. Mina mõistagi olin juba oma ema viimaseks otsaks lähimasse väikelinna vastu tellinud. Apelleerisin siis emale kui hirmuäratavale jõule ja sellele, et mina ei julge küll ema silma all mingite endiste jäägritega koduni välja vurada - ja pääsesin autost isegi ilma sülelusteta, lihtsalt kartulikrõps hambus ja ohtrad sõbralikkuseavaldused kannul.

Ja see kõik oli jumalasta lõbus! Ma üldse ei tundnud end ahistatu ega nurkasurutuna.
Sama tüüpi lugusid juhtub minuga ikka, aga seni on need mind üsna sügava häirituse ja ebalusega täitnud ja rõõm imelike inimeste juurest minema pääseda on umbes nagu kordades suurem kui rõõm nende autoga sihtpunkti kohale jõuda.

Aga seekord... kõik oli teistmoodi ja lustlik. Aitäh, Camille! (See on see tegelane seal eelmise postituse teisel pildil oma mustas seelikus tagumenti mootoriga rattale toetamas.)
Ma olen sinult mõndagi õppinud!

Olupildike nr 2:

Päev-kaks hiljem lähen mina ujuma.
Ujuda meeldib mulle väga. Mitte et ma nüüd selles hirmus hea oleksin, aga üsna piisavalt hea siiski, nii et kilomeetri-poolteist tahaks ikka iga kord maha ujuda, kui juba järvevette jõuan.
Ujun ma siis umbes samuti nagu ikka, suundun omi mõtteid mõeldes ümber ühe roostikunuti, kuhu lähedale kalamehed oma võrke armastavad panna, üritan kusagil keset vett nelja erinevat parmu tappa (kui ma kord upun, siis seepärast, et parmud vihastavad mu nii välja, et lähen puhtalt nende kiusuks põhja ja ei ilmugi enam veepinnale) ja siis kiirustan rinnuliasendis väledate tõmmetega tagasi, sest millegipärast kipuvad mu rannakaaslased mind oodates rahulolematult kaldal igavlema ning mus elab pidev süütunne "pole sul vaja rohkem ujuda, aitab küll, mõtle teiste peale ka!"
Nojah, ja kaldal kisume siis kõik kähku riided selga ning lidume parklasse, kus sätib oma ratast mingisugune härrasmees, nii 50 ümber, aga väga heas kehalises vormis ja imeilusa mulgi murrakuga, mida ma usutavalt edasi anda ei suuda. Küsib siis härrasmees mult, et kas austatud daam ei võtaks oma ujumise eest autasuks ühte siidrit. Et tänapäeval näeb nii harva, kuidas keegi ümber järve ujub, saati siis veel naisterahvas. Ja tal on siider üle, kuna tema preili ei tulnud teps mitte.
Noh, ja mina võtan naeratelles ja graatsiliselt siidri vastu ning me sõidame minema, kusjuures ma jälle ei ole ei üllatunud ega segaduses ja asjade käik tundub täiesti loomulik.
No mõistagi ta kingib mulle siidri, kui tal üks üle on!
Ma oletan, see rõõmus loomulikkus on minuga seepärast, et...
Noh, et ma harjutasin natuke mittediskrimineeriv, muretu ja võluv daam olemist.

Ühesõnaga, aitäh, Camille!!!

Täitsa rabav, kuidas mingi mõnetunnine rollimäng võib inimese reaktsioone ja maailmale otsa vaatamise viisi muuta!

Siider oli õunaga Somersby, mida Nirti armastab. Mu jaoks oli liiga magus, aga... mitte paha. Magus ei tarvitsegi olla paha. Milline üllatus!

Kuidas ma õnnelikuks saan

2011-07-17T13:44:00.014+03:00

Rollimängupost.

Kuna mul on õnnestunud käia järjest kolmel mängul, kus mul on äärmiselt lustlik olnud, olen valmis võtma kokku, mis teeb LARPi minu kui mängija jaoks ägedaks. (Ja äge mäng teeb mu omakorda õnnelikuks e. side pealkirjaga on täiesti olemas.)

1) Tahan tegutseda!
Pilt: "Hiline lõikus" 14.05.2011. Tegutsen aktiivselt, konservi lahti kangutades - mis muide meeldib mulle hirmsasti ka eraelus. Nii reaalse kui metafoorse tegevusena.

Mida see tähendab: selgub, et mulle on väga vastumeelsed rollid, kus enne, kui saab hakata midagi tegema, peab kuidagi hankima (hirmsa hulga) mingit olulist taustainfot.
Mina ei kõlba salateavet välja uurima, kuulujutte koguma ("gather information" on permanentne null-punkti oskus), kildudest tervikpilti kokku panema ja siis selle põhjal otsustama, et kas mürgitada paavst või asuda tema teenistusse, nõuda sõjaväelt üldmobilisatsiooni, põgeneda linnast, abielluda, lahutada või mida iganes.
Ma lihtsalt ei sobi selleks. See on mulle igav, väsitav ja toob kaasa vältimatu ebaõnnestumise tunde. Välja paistab nii, et ma terve mäng otsa ei tee praktiliselt midagi peale pealiskaudse vestluse ja seina ääres naeratamise, kusjuures mu leebe jutu sisse on tõesti peidetud mõned suunavad küsimused, mille abil ma uurin neid ennast huvitavaid asju - aga need küsimused on piisavalt kaudsed, et mitte anda infot minu tegelike motiivide kohta ja seega ka nii kaudsed, et ma kunagi midagi olulist teada ei saa.
Mis on - asja lühidalt kokku võttes - nõme.

Andke mulle amet ja ülesanne! Majapidajanna, meedik, bordellimaadam nt. Koos strukturidega, kus neil kõigil on ka TEGEMIST oma professiooni raames, on sihandaste rollide näol tegu minu jaoks ideaalse mänguruumiga.
(Kui ma peaksin olema bordellimaadam, kel pole ühtegi tüdrukut ja ta peab neid alles palkama hakkama, pole ruume, pole klientuuri, ainult eesmärk nad kõik saada, siis selle värgiga tegelemine oleks ilmselt sama vastik kui info kogumine. Mul ei ole mingit reaalset kalduvust ettevõtte asutamiseks ja ma ei tunne vastavat kirge ka mängides. Või siis olla majapidajanna ilma majata. Iu, väkk.)

Nii et selge tegevusruum ja võimalus selles ruumis tegutseda, mhmh, jah, jee, äge!
Kõik üllatused ja arengud ja uudsused, senise elu ümberhindamised võiksid tulla olukorra peale, kus juba on ohtralt vaja seda senist elu elada ja ringi rahmeldada.
Mitte nii, et ma neli tundi seisan ja naeratan seina ääres ja siis kohtun oma kadunud vanaisaga, kes on imeliselt ellu ärganud - nii tekib väga "mängujuht ei suutnud mu jaoks muud kui taaselustunud vanaisa välja mõelda? Nojah, ja mida ma selle vanaisaga siis nüüd peale peaksin hakkama?! Kas tema päästab mind edasisest seina ääres seismisest?"-tunne.

2) Tahan innustuda ja innustab eelkõige teiste ind.
Pilt: "Lihtne tööots" 16-17.07.2011 Meie suurepärane ja üksteist innustav grupp

Mida see tähendab: mulle meeldib mänguks valmistuda. Igasugu nänni ja träna ja blingi kokkuajamine, kaartide uurimine, grupiga suhtlemine, plaanide tegemine - see kõik lisab kogemusele tohutult juurde.
Kui aga mängujuht suhtub umbes nii, et "no siin on su roll, seal mängukoht, sinna tuleb kohale siuke ja siuke ühistransport, ära nüüd rohkem sega, meil on jõledalt tööd" ja ülejäänud grupp (kui see on olemas) stiilis "nojah, mängul näeme siis - kui ma ikka tulen, mis ei ole päris kindel", võtab see ikka jubedalt mul endal ka indu maha.
Kohe tahaks oma rolli veel vähem panustada, sest LARP on siuke hobi, kus piinlikkus on siiski ainult 2 sammu kaugusel: "Kas ma olen ainuke tobu, kes hoolib ja kelle jaoks see on miski kahe-kuu-tippsündmus? Kas see tähendab, et innustudes käitun ma kohatult ja lapsikult? Kas korraldajad on hoopis mingitele teistele asjadele keskendunud ja mina olen nende jaoks mingi kasutu tilbendis? Kas need inimesed, kellega ma grupis olen, on mingid ükskõiksed udupead, kellega nagunii lahedat mängu ei tule, sest neid ei huvita asi tegelikult? Pähh!!! Siis ma ise ka ei viitsi ju!!!"

3) Keskkond tõesti peaks mängu toetama.

Mida see tähendab: põhimõtteliselt on oluline see, et võimalikud vähesed asjad oleksid midagi muud kui need päriselus on. Kui põrand on kiivas ja kriuksub, aknad mustad ja raamid värvist kooruvad, peaks see olema mängu atmosfäärile pluss, mitte miski, mida ma pean järjepidevalt ignoreerima, sest tegelikult olen ma lõpp peenes lossis, kus kõik on uus ja sillerdavalt elegantne.

Lihtne öelda, üldse mitte nii lihtne teha. Tean, olen mängu tehes isegi kogenud.
Aga kui on tehtud hästi, on ikka väga äge. Ja jah, see nõuab tegijatelt tavaliselt üleloomulikke ponnistusi - või siis väga nutikat pead. Või mõlemat.
Aga oh! Kui lahe on lahe keskkond!

4) Andke mulle aega!

Mida see tähendab: sündmuste kuhjumine ei ole alati hea. Tegelikult on sündmuste kuhjumine minu jaoks väga harva hea. Üks intensiivselt pinget koguv liin on palju parem kui 7 tükki, mis ootamatult kaela plahvatavad. Ma suudan korraga võtta hinge maksimaalselt 2 vapustust. Pärast seda läheb rutiiniks, läheb nüriks, läheb tuimaks. Veel üks surmaoht lisaks senisele kahele? No mis seal vahet, kas ma suren 2 või kolm korda?! Tulgu mis tuleb!
Veel kolm reeturist ülejooksikut, kui parasjagu eelmiseid 2 üle kuulatakse? Lööme kõik maha ja ajame auku, reetmiste kuhjumine veenab mind, et seesuguste vältimatu palk on surm. Ja mis nende reetmiste üle ikka erutuda, need paistavad olevat pigem norm kui erand!

Muidugi võib mängus tulla ette rohkem kui 2 plahvatusohtlikku olukorda, aga sel juhul ma eeldan, et eemised on saanud ära lahendatud, nende pinge on maandatud. Maandamata pingele uus draama otsa panna ei anna mitte topeltdraamat vaid võtab suure osa esimese pinge tundest maha. Veel kolmas - ning kaob kogu emotsioon.
(Saan aru küll, et see on koht, kus mängujuhil on väga raske asja kontrollida, kui korraga otsustakse nt 5-s eri kohas mingi suure rahmeldamisega peale hakata või tormavad tegelased üksteise järel lavale karjudes: "Ma pole su vend, ma olen su isa!" "Sa pole mu isa, sa oled mu õde!" "Ta pole su õde, ta on su mees!"jne. Aga sellist asja võiks vähemalt mitte sihilikult korraldada.)

5) Reaalne mugavus.

Mida see tähendab: põhiliselt läheb siia alla "Pärast mängu pesta ja magada, ilma et mul 30 kilo träna selleks seljakotis ja käes kaasas oleks, sest ma ei viitsi nagunii nii palju vedada".
See on kindlasti nimekirjas viimane ja tähtsusetuim - aga teadmine, et vajadusel saan paari tunni pärast selle tekkiva mudru peast ja näost ja seljast maha küürida ning sooja sääsevaba koti peale, annab mingi sellise baasilise reaalelu-turvatunde, mis omakorda lubab rohkem mängule keskenduda.
Kui ma muretsen selle üle, kui ilge mul magada saab olema, vähendab see võimet mängu süveneda umbes 30%, mis on päris paganama suur protsent.

Ja see ongi - laias laastus kõik.
Nii ongi äge!
***

Muide, medkool (muidugi) võttis mu vastu.
(Ennasthaletsev "oh mind lolli"-post vältis seda sõnaga "muidugi" väljendatud sisemist veendumust eeskätt seetõttu, et mulle tundus kirjatükk sedasi palju naljakam. Ja lugejal peaks ometi olema naljakas! Postituse eesmärk oli ju olla humooriline!)
Äge!
=)

Kutsesobivusvestlus

2011-07-14T12:17:00.010+03:00

Kui teised inimesed ei osutu veel ootamatumalt lollideks kui mina, siis nad mind sinna medkooli vist ei võta.

Iga kord on mul intervjuude ja vestlustega sama jama.
Enne ma ei pabista. Mõtlen, et mu loomulik intelligents ja pisut hoolikamalt kultiveeritud kui päris loomulik, aga see-eest väga süüdimatu sarm veavad mu kenasti välja.
Valmistun põhiliselt nii, et magan vähemalt 7 tundi, käin duši all, söön hommikusöögi, mis oleks tasakaalus, joon tagasihoidliku kruusitäie piimaga kohvi, pesen kindlasti hambad (ma ei tee seda igal hommikul, sest... no sest see ei tundu nii tähtis. Õhtul alles pesin ju!), panen viisakad ja puhtad riided selga ning värvin silmad ja kulmud ära.
Lähen aegsasti kohale. Võtan kaasa kerget ajaviitekirjandust, et tähelepanu närveerimiselt kõrvale viia.
Ja vat kuskil seal lähevad asjad viltu
Ma jõuan oma pooletunnise ajavaruga kohale (sest muidu ajaks kiirustamine mu närvi), loen seintelt teadetetahvleid ja istun siis tasakesi toolile, aga enne, kui ma krimka avamiseni jõuan, teeb süda juba põkk-põkk-põkki asemel tõkõ-tõkõ-tõkõ-tõkõ.
Loen oma Rex Stouti, püüdes lausetele keskenduda, hingan hästi aeglaselt ja sügavalt, aga südant see ei huvita, tema teeb ikka tõkõ-tõkõ-tõkõ-tõkõ ja tasapisi hakkab selja sees miski surisema nagu oleks selgroog ära surnud, kõrvus kumiseb ja süda on paha.
Alates täielikus meelerahus intervjuuruumi ukse taha saabumise hetkest töötab ootamispinge kuskil veerandtunniga mu pulsi nii üles, et kui on viimaks aeg tõusta ja uksest siseneda, tunduvad põlved kuidagi pehmed ning sarmist on alles ainult võime öelda "Tervist!" ja naeratada. Intelligentsist jäävad sõelale vast mõned varem välja mõeldud vastused võimalikele küsimustele.
Uued küsimused toovad kaasa tõelise ummiku mõtlemisaparaadis, ideed ei moodustu, laused ei liigu ja suu sülitab välja esimese sõna, mis ajus tekib, sest istuda ja ripsmeid plaksutada ja totralt vaikida on veel hullem kui anda enesekindel ja loll vastus.
Ja oh, ma andsin neid enesekindlaid ja lolle vastuseid! Ikka kohe mitu tükki järjest!
Eriline pärl oli, et küsimusele, mis omadused teeksid minust hea medõe, suutsin ma vastata: "Mul on väga kõrge vastikuslävi. Paha ei hakka kergesti. Ja... mulle meeldivad inimesed." (Kui välja arvata meeldivate inimeste osa, pole sel vastusel veel häda midagi. Aga...)
Täpsustavale küsimusele, et kas muid ameteid ei ole, kus inimestega tegeleda saaks, vastasin ma, et mulle meeldivad tegelikult väga veri ja haavad.
/ahastab oma juhmuse üle.
Ja seletasin sel teemal erutatult veel oma kolmkümmend sekundit edasi.
Ime, et nad ei küsinud: "Ega te lihuniku kutsele mõelnud pole?"

Ka küsimusele, mis on minu prioriteedid elus, suutsin erakordselt mõttetud vastused anda.
"Perekond!" teatasin esimese hooga, sest just enne oli mu lastest juttu olnud ja mõte ei olnud veel eriti sellelt teemalt edasi jõudnud nihkuda. Siis taipasin, et inimene, kes hakkab halama "ma ei saa öösel töötada, mul on lapsed!" ei ole vast päris see, mida nad vajavad ja lajatasin järgmise ideena välja "Headus," omamata mingisugustki ideed, mida ma sellega õieti mõtlen või mis asi see headus minu jaoks üldse on. Väga vedas, et keegi lähemalt ei uurinud, muid ma oleks v-o kannatuste vähendamisest hakanud rääkima ja siis oleks jutt peagi juba eutanaasiani jõudnud ja... Oioioioi.
Seal mul vedas, aga et vedamine vähemalt osaliselt heaks teha, lisasin täiesti lampi sinna prioriteetide otsa ka: "Lojaalsus!" sest unustasin ses tõkõ-tõkõ-tõkõ-seisundis ära eestikeelse väljendi "oma tegude eest vastutamine," samuti ununesid "ausus" ja "julgus" ja midagi tuli ju öelda.
Või vähemalt nii ma arvasin, kuni nad mulle hämmeldunult naeratasid ja üks naine ütles: "Aitab-aitab, ega me nii palju ei tahtnudki teada!"

Ja ma ei teadnud, mis vahet siis õigupoolest täpselt ON arsti ja medõe ametiülesannetes. Pakkusin, et arst juhib protsesse ja õde assisteerib. Ilmselt see ei olnud päris õige vastus, lähtuvalt kuuldud muigamisi kommentaarist: "Nojah, eks operatsioonidel see nii tõesti ongi."

Ühesõnaga, nüüd ma mõnd aega põen. Eriti seda vere ja haavade asja.
Püha taevas ja emake maa küll!

Õpetussõnad eluks

2011-07-07T16:20:00.005+03:00

Kunagi oli mul üks prantsuse keele õpetaja, kes võttis mult tunnis ära ühe tema kohta käiva kirja. Ja peale selle lugemist rääkis tükk aega klassi ees sellest, et...
et....
et...
...äh, loo ümber jutustamise asemel lasen parem kõnelda värssidel!

***

Ära kutsu daami kaamliks,
muidu tabavad sind haavlid,
püssikuulid, terassaablid,
avatud elektrikaablid,
täie hoo pealt sõjatraavlid,
parmud, kurjad majanaabrid...

Seda teades, palgel kaamel
teata neile, kes ei saa veel
aru: "Daam ei ole kaamel!"
Kinnitavalt lisa: "Aamen!"

***
(Kuigi mina ei kirjutanud kirjas kaamlite kohta sõnagi vaid nimetasin toda õpetajat hoopis leebelt tähenärijaks.)

...mulle kangesti kangesti kangesti tuleb see õpetaja Nurmeotsa kaamlikõne viimasel ajal meelde.
Tuleb aga meelde ja ajab aga naerma. Isegi värsse treima, nagu näha.

Et kuidas saab panna teisele inimesele sõna suhu ja siis nii raevukalt selle vastu võidelda!

Ei ole asendamatu

2011-07-06T16:06:00.004+03:00

Kuna mul on hetkel elus esil kolm olulist prioriteeti (kirjuta valmis romaan, astu kooli sisse, mängi mängu) ja muud asjad mahuvad nende vahele halvasti, kannatan pidevate südametunnistusepiinade käes teemal "miks on tegemata lubatud asjad a, b ja c".

Hinge rahustamiseks kulub ära teadmine, et tegelikult ma siiski ei ole asendamatu inimene.
Kui oleks väga vaja neid Asju Teha, küll võtaks keegi teine nad ette ja teeks.
Kui keegi teine neid aga oma hoolde haarata ei taha, ju siis pole ka tegu hirmus tähtsate tegevustega. Võivad küll oodata või hoopis ära jääda, ei lähe maailm hukka, ei nuta jumalad verepisaraid, ei purune kellegi süda.

Pühapäevast

2011-07-04T12:30:00.011+03:00

Nad pidasid laulupidu.

Ma ei ole julgenud ühtegi sel teemal rääkivat artiklit ajakirjandusest lugeda, et mitte ära solkida omaenda ehedat muljet, enne kui see võrku vabalt loetavaks mõtiskluseks välja lendab. Nii et juhuslikud kokkulangevused või vaidlevad seisukohad mõne teise jutukese suhtes on tõepoolest juhuslikud.

Öelda on mul tegelikult väga vähe. Essents:

See hetk, kus langenud veresuhkur, väsimus ja karjainstinkt kaare alla tõusnud lauljad täiesti purju panevad, see on pealtvaatajatele ka tunda. Nagu sauna eesruumis istujatele leiliruumi ukse avamine.

Joobumus õhkab välja lauljate liikumistest ja häältest. Korraga kostuvad (ka varem rõõmsad ja selged) hõisked poole valjemalt, korraga ei suuda lavalolijate käed ja jalad enam (sedakorda muide uskumatult nüride) vahetekstide vältel paigal püsida. Tekivad lained ja aplausipuhangud. Korraga saab nö. "ühtsest" laulupeorahvast nii selgesti "nemad" ja "mina", et selgemini enam ei saakski.

Kusjuures need "nemad", need lauljad, need on need päris inimesed. Pealtvaatajad... on koobas, kus päris inimese hääl kajab. See kõlab vastu, aga see ei ole keegi. Pealtvaajatajad on lihtsalt ruum, mis jätkab "nende" lainet, sest minale platsi peal läheb korda too arutu õhin, mis lava poolt õhkab, ta tahaks meelsasti oma reaktsiooni abil nende tunnet veel enam üles kütta. Ning pealtvaataja annab nõnda ka oma unisevõitu, tagasihoidliku aplausi lisaks lava poolt tõusvale, kõmisevale, huilgavale, et näidata "Jah. Jah, tehke seda veel! Ma ei ole nagu teie, aga ma näen, kui äge teil on!"

Tegelikult pühib pealtvaataja enamasti oma laste nina, jagab välja pirukaid või jäätist, kurdab päikese üle ja trügib kempsusabade poole või sealt tagasi. Ja kuulab ka natuke, kui mahti on.

Aga "nemad", lauljad, nemad on veidi aega seal laululava peal päris tõeline tervik. Midagi hoopis teistsugust kui lihtsalt 20 000 suvalist inimest.

Pealtvaatajad pole lauljatega võrreldes midagi. Nende kohta ei sobi tegelikult isegi see ühtseks haarav termin hästi, aga ma ei leia säärasest "palju minasid" üksusest rääkimiseks paremat vormi kui siiski mingi koondnimetus.

Pean silmas, et... kui pealtvaatajaid ei oleks olnud mitte murdu (nagu oli) vaid ainult 356, nad ei oleks seepärast ilmselt oluliselt teismoodi käitunud (v.a. trügimine, sest siis poleks olnud tarvis trügida). Nende jaoks ei muutnud teiste olemasolu nende ümber suurt midagi.

Aga kui joovastus oli viimaks lauljaid haaranud (selleks kulus omajagu aega), sai nendest tervik. Üks organism paljude rakkudega.

Ma mäletan ka seda tunnet, mis neil seal oli. Mis laulupeo-päev otsa kohus ja siis mullitades ja kobrutades end viimaks välja murdis.

Ma olen ka seal olnud.

Ma olen seda teinud.

Kui sarnane oli nüüdne toonasega! Oli hetk, kus ma vaatasin ja nägin, kuidas laulupidu on igavesti noor samal moel nagu on igavesti noored roosid, kuna iga kevad sünnitab uusi, eelmistega absurdselt sarnaseid. (Võrdlus laenatud P. Meriméelt).

Kuidas ma neid lauljaid imetlesin! Ah, kuidas ma neid kadestasin!

Muidugi lahkus mõnigi neist blaseerunult muiates, nii et muljetest kõnelevaid sõnu jätkus eelkõige Aaviksoo totralt õõnsa lõpukõne, liigse kuumuse ja selle kohta, kuidas rahvas hakkas "Mis maa see on" pausi ajal plaksutama ja rikkus ülemineku ära.

Aga ma ei usu, et nende seas, kes sega-, roki- või ühendkooris osalesid, oli kümmetki inimest, kes tegelikult ei olnud ilma viinata purjus, kes seda tulisust endas ei tundnud, mida kaare poolt platsile õhkas. Võib-olla (ma võin ju niimoodi loota) polnud ühtegi.

Vahel on nii hea olla kari ja mitte lihtsalt üks omaette mina kuskil teiste hulgas. See laulupeo-karjatunne lööb (minu jaoks) üle suurema osa võimalikest originaalsusrõõmudest. Selline karjajoobumus on imelisem (ning kaugelt haruldasem) kui orgasm. Mitte mingi kuri ja arutu kari, aga me oleme üks millegi hea jaoks-tunne. Me oleme laulupeol lauljad! Meie.

Karjatunne kõige paremas võimalikus mõttes.

Laulupeo kui Eesti kultuuri vältimatu osa, laulude valiku ja teab-mille-üle-veel võib ju vaielda ning viriseda. Aga see lauljates tekkiv tunne - see on see, mis mu meelest selle ürituse sisuks ja mõtteks on. Mille pärast seda tasub pidada. Ja edasi pidada. Ja pidada, kuni vähegi võimalik.

(Arvad, et oled säärast asja tundnud Mingi Ullult Laheda Bändi kontserdil ja see ju asendab? Ei. Sa ei ole iial nii õnnelikult meie, olles kellegi publik. Olla tarbija ei ole iial nii hea, kui olla tegija.)

Ah, ma olen nende noorte pärast nii õnnelik!

Kuidas ma neid imetlen, kuidas ma neid kadestan..!

Vahepala

2011-06-30T12:12:00.000+03:00

Üritan päevast päeva edasi kirjutada oma surelikku proosat, aga selle asemel, et sel rindel midagi saavutada, avastasin hoopis, et Klooga-Rannas (see on üks kõige segasema õigekirjaga kohanimesid Eestis, ma ei pretendeeri siinkohal nimekuju korrektsele edastamisele ) on taas rand.

Selline, kus käivad inimesed ja vesi on soe ja selge ja adruvöönd liiva ja mere vahel on üsna tagasihoidlik. Hei, seal on isegi jäätiseputka ning riietumiskabiinid!

Niisiis olen pruun ning laisk, juuksed on mereveest karedad ja ma kaotasin randa ära oma päevitusriiete ülaosa. Kuidas ilma selleta ülejäänud suve jooksul toime tulla, on veel lahtine küsimus.

V-o tuleb taas katsetada õmblemisega. Mida ma vihkan ja alati läheb midagi valesti, aga samas sisaldab taas õmblustöö alustamine sellist võrratult aptmistlik-pasitivistlikku (tsiteerides armastatud õppejõudu e. M. Lotmanit) suhtumist oma ellu ja maailmasse üldse, et sel tegevusel on minu jaoks teatav sünge külgetõmme. Noh, et senised 8 korda on küll pikaajalise vaevanägemise tulemuseks alati olnud ebaõnnestumine, aga ÜKSKORD algab ehk aega..!

Jne.

Teine variant on kasutada ülemiseks otsaks mõnd värvilisemat pesutükki. Ma pole nagunii kunagi aru saanud, mis on fundamentaalne erinevus pesu ja bikiinide vahel.

Kolmas meetod on minna hulkuda mööda randa ja nutta kõva häälega.

Neljas on ajada läbi ilma ülemise osata.

Ah, küll kuidagi ikka saab.

Lapsukesed on kah pruunid, juuksed heledaks pleekinud ning hääled on neil valjud ja lõikavad nagu paabulindudel. Miks seda viimast, ma ei tea. V-o on mere ääres mängides vaja kõvasti röökida või midagi.

***

Kõrvaltegevusena e. suvise mängu jaoks harjutan innukalt jõulist flirtimist (loe: häbitut litutamist).

See on muuseas üsna lõbus.

Illustreeriva pildi kahmasin siit.

Jõud jätkuvalt täitsa otsas, nii et tuleb veel üks sürr-mõttetu sonimine

2011-06-25T18:11:00.011+03:00

Naljakas aeg see jaaniaeg - inimesed on internetist ära läinud. Kohe kambakesi.
Mitte et mul väga midagi selle vastu oleks. Ongi hea rahulik natuke tööd teha.
Aga see on nii veider, kuidas igapäevased infovood on umbes 4x väiksemad kui tavaliselt. Võib jätta 3 päeva jälgimist vahele ja IKKA on naastes postkast tühi.
Kusagil päriselu õilmitseb ja internetijumal vihastab oma lained ja juhtmed puha kaameks.

Ootel postitused, mis saavad nüüd paari lausega kokku võetud, sest ma vist ei viitsi neid nagunii kunagi pikalt välja kirjutada:

* Loominguline töö e. mis on meis, loometöötajates - sarnast: tühja pilguga oma töövahendite põrnitsemine, kuna tähtaeg aina läheneb.
Kõik blogid on loetud, kõik artiklid ja koomiksiribad läbi uuritud, aga ikka veel ei ole mitte mingit ideed, kuidas oma töö ära teha. Tead küll, et ega asi ei parane enne, kui tegema hakkad, aga no ei oska kuskilt alustada! Ei tea, mida üldse teha, et teha. Ei oska, ei oska - ei oska!!!
Ja siis, kui esmane idee kuskilt pooleldi varguse läbi sündinud on ja täpsem mustand viimaks hirmsa pingutuse tulemusena valmis saab - noh, siis see päristöö alles algab. Sest siis tuleb tulemus kuidagi ka publikule söödavaks teha.
Ma mõtlesin, et nii on ainult minuga ja ma olen eriliselt küündimatu loovtöötaja lihtsalt. Siis valgustas kallis sõber graafiline disainer mind oma tööelu koha pealt ja korraga tundus kõik palju kaunim - sest tema on omas töös kindlasti kohe hea. Aga asi käib täpselt samamoodi.

* Ma olen vahel nii loll. Loll lause pudeneb suust välja ja ma juba tean, et see on vale vale vale asi, mida öelda, sest selle ainus eesmärk on kerjata sümpaatiat, sellal kui selle ainus reaalne tulem on, et ma paistan välja nõme, valelik ja õel.
Aga kui ma olen ärevil, väsinud või mõlemat, ma ikkagi vahel ütlen neid asju. Emake maa küll, nii häbi on - aga isegi vabandada ei saa, ilma oma nõmedusele veel erilist tähelepanu tõmbamata!

* Häbisid ja alandusi on muidugi igasuguseid. Aga kirjanduses, filmides ja päris elus on minu jaoks kõige hullemad vist hetked, kui kingitust ei hinnata. Kui keegi on püüdnud olla teise vastu hea, anda talle midagi... midagi ilusat-helget-meeldivat või ka lihtsalt midagi, et oleks - ja sellesse suhtutakse põlastavalt. See on see Kõige Hullem Asi üldse. Seda on nii piinav juba pealtki näha, et tahaks maailma otsekohe ümber ehitada - ilma selle valusa piinliku stseenita.
Seda on veel eriti õudne kogeda.
Ja uhh, oleks et ma siis ise kunagi teisele ei teeks!
Aga teen. Vahel. Ma lihtsalt ei taipa andi anniks pidada enne, kui on juba hilja. Näiteks. Ja oh, kui jube on aru saada, mida ma tegin hiljem! Tahaks ennast maa sisse kaevata ja mitte kunagi enam välja tulla. End diivaninurka raamatuga sisse seada ja enam mitte kellegagi silmsidet võtta IIALGI.
Jube, ühesõnaga. Palun andeks!

* Ja vahel ma pean endale meelde tuletama, et andmine ei ole miski, mis saab ühel hetkel tehtud ja nüüd olen Hea Inimene igavesti, iial enam selle jaoks pingutama pidamata.
Andmine on üks sotsiaalse suhtluse kõige olulisemaid aspekte. Anda tuleks tegelikult ka siis, kui üldse enam ei taha, sest alles siis, kui üldse enam ei taha, hakkabki andmine alles oluline olema. Hakkab lugema. Hakkab inimese elus tõepoolest rolli mängima.
Sest kenale inimesele üht-teist pisikest vahel anda on endalgi meeldiv. Selleks on ka enamik meist naeratades valmis. Kuid kenad inimesed saavad isegi hakkama ja see nad nii kenaks teebki.
Kuid see hetk, kui sa oled kellegi jaoks see viimane, kes märkab, et asjad hakkavad päriselt perse minema - see on see oluline hetk. Jah, muidugi, too hädasolija käitub pool aega jäledalt ja on oma võimatult-veider-vastik-olemisega kõik teised juba minema ajanud. Sest hädas inimene ei olegi üldiselt teab mis meeldiv seltskond. Katkine inimene, teate, lihtsalt ei oleGI suurem asi kaaslane ja kui meie kaitsevallid ja maskid on juba räbalateks kulunud, ongi enamikku meist väga raske taluda.
Aga maskid ja vallid ei kulu üldjuhul esimeste asjadena läbi. Pigem vastupidi. Nii et kui juba need ka läbi lasevad, on nende taga asjad tõsiselt untsused. Vead ja vigastused nii suured, et oodata võib juba väga halbu asju.
Ja siis - siis tuleb vastu pidada ja püüda anda seda, mida vähegi oskad. Sest kui teine inimene uitab kuskil mädasoo serval ja sa tüdinenult minema lähed, teda kaasa kutsumata ta sinna sooservale tuterdama jätad - ja hiljem kuuled, et mhmh, jah, sinna sohu ta uppuski - siis vähemalt minul oleks küll väga halb edaspidi koos iseendaga elada.

Aga ma loodan elada koos endaga pika elu.

Seebimullipeegeldus suu peal

2011-06-24T19:59:00.004+03:00

Imelik ilm. Pilved on paksud ja muhklikud nagu väga vanad madratsid, millel elavad tundmatut liiki suure kübaraga seened. Vahepeal sajab vihma. Siis puhub tuul. Siis ei ole mitte midagi.
Need tumehallid, kahvatuma servaga ja ilmselgelt seenetanud pilved ripuvad liikumatult paigal ja nende tagant kumab midagi nõrgalt kollakat. Taevas ilmselt.
Kas taeval polnud mitte kuldsed väravad ja midagi-midagi-midagi muud sellist kullasärast ka kuskil?
Isegi okkad kuuskede küljes ripuvad lõdvalt allapoole.
paigalseis. eimidagi.
Tütarlaps hüsteeritseb kõrvalruumis.
Poeglaps on segaduses. Ta ei tea veel, mis on väsimusdepressioon, väsimusraev ja - noh - see päris väsimus, see mis võtab aru ja tahte.
Mina tean, aga olen liiga väsinud, et reageerida.

Ebamäärase-kullakarvalise-taeva moodi asja poole lendab kiirete tiibadega lind.

- Sõber rästas, mida sa jaanilaupäeval nägid?
- Ma nägin näljaseid suid, surnute luid, midagi kuue tuhande sääse ümber ja lisaks veel tuhandet tähte. Nägin tuules tuiskavaid oksi, päikeseviirgu mustikavartel, töötavaid kaaslasi ja palju vaeva.
- Sõber rästas, mida sa jaanilaupäeval kuulsid?
- Ma kuulsin autode mürinat, koerte ühmatusi, rumalaid sõnu iseenda suust - aga ei midagi uut. Ma kuulsin võlur Schmendrikku luuletusi deklameerimas, mõistuse häält ja lapsukeste kriiskeid. Kuulsin lugusid, mida oleksin tahtnud meelde jätta, aga mille kohe unustasin. Kuulsin nagu läbi lehesahina. Nagu läbi vihmarabina. Kõik mulises ja vadises. Värises ja vabises. Tahtis, tahtis ja tuulutas, vahtis ja kuulutas.
- Sõber rästas, kellega sa jaaniöösel magasid?
- Magasin oksal õõtsudes heietuste ja muinasjuttude, unelmate ja uidude seltsis. Magasin lahkelt laenatul, raskelt ja unesse haardudes, üksinda kaardudes... Mõned sääsed tõin samuti asemele kaasa.
- Sõber rästas, ja kuhu sa nüüd siis tõttad?
- Sõtta, mu kallis, eks taevasse sõtta!

Nad räägivad, et pealpool pilvi on üks teistsugune maailm, kus sõber rästas - kui ta sinna kohale jõuab - oma mustade juuste ning kuldse mõõgaga vilistab rõõmsaid laulukesi täiesti inimlikku laadi huultelt. Tal on seal kusagil pesa, pruunide juustega tüdruk, draakonist verivaenlane nimega Teet ja pidevalt põrkab ta kokku umbes nelikümne nelja Väljavalituga, kes kõik püüavad üksteisega konkureerides maailma päästa.
Nii palju, kui mina tean, üritas sõber rästas lihtsalt teist korda sel aastal pesa ehitada, aga mõistagi hakkas ta asja käigus sõbrustama täiesti valet laadi tiivulistega, sellest tuli miski masendav mäss ja sitane sõda, osad tiivulised virutati taevast alla ja üldse olen ma liiga palju Sandmani lugenud ja ajan segast juttu.
Mu jaanilaupäev oli üsna samasugune kui sõber rästal, aga mina ei kavatse küll kuskile sõtta minna. Ma lähen parem magama ja lasen Une-Matil midagi ilusat näidata.

Aga jaanitule asemel oli meil mere ääres elus lohe (tema nimi ei olnud Teet), kes möirgas ja sirutas lapsukeste poole aplaid lõugu. Midagi sellist ei ole ma kunagi enne näinud. Väga võimalik, et ei näe ka enam.

vahel ma mõtlen, et raamatute lugemine ei ole hea ajaviide

2011-06-17T16:24:00.004+03:00

Kaamelil läks süda pahaks.
Tal läks tuju täitsa ära!
Enam looma silma ei sära
nagu õline topaas.

(Ilmar Trull)

Lugesin raamatut "Minu armsad luud". Lugesin raamatu täitsa läbi. Nautisin. Nutsin vähemalt 4 korda.
Ja sain kohutavalt vihaseks.

Tulin internetti ja püüdsin kakelda.
Aga mõistus seisis teel ees.
Ütles, et tegelikult ei ole keegi mu tuttavatest süüdi selles, et iga raamat, kus ema on päris naine ja mitte mingi arusaamatu emadusklomp, paneb mind mõtlema kõigi nende raamatute peale, kus ema siiski on klomp.
Ütles, et ei ole vaja võidelda kenade inimestega, kes täiesti juhtumisi on meessoost, ainult seepärast, et meessoost inimesed on kirjutanud palju selliseid klompja emaga raamatuid ja mõned kipuvad ka visalt kinnitama, et naised ikkagi on lollim sugupool. (Tegelikult on ka väga paljud naised selliseid raamatuid kirjutanud - ja mõningad naised on siiralt veendunud, et naised ongi tõesti lollim sugupool.)

Ja nii ma siis istun siin. Vihast kahvatu, aga võimetu seda kuhugi suunas ohutult välja elama. Püüdes näole manada kramplikku naeratust, mis mõjuks loomulikuna (ka minu enda jaoks) ja üritades kõigest hingest mitte vihata oma laste (keda ma näen peale pikka viiepäevast pausi esimest korda ja juba tahaks nende vastu mässama hakata) jooksvaid tahtmisi ja nõudmisi.
Sest ema on inimene. Mitte "ka inimene". Vaid inimene.

Ühiskond, oh mu ühiskond, saa sellest aru, saa aru, saa aru..!

Nutiinimene

2011-06-16T12:40:00.003+03:00

Ha!
Hahahahahaa HAA!

Ma leidsin oma keskkooli lõputunnistuse üles!
Ajani, kui minu ürgaegseid paberdokumente vajalikku kohta sisse viima saab hakata, on veel mitu nädalat, aga mõtlesin, et kui hakkan praegu otsima ja tunnistust kuskil ei ole, jääb veel meeldivalt palju aega, mil otsida seda vanematekodust ja kui seal ka ole, on ikkagi veel aega sattuda paanikasse, hingata sügavalt sisse ja välja - ning hakata duplikaati taotlema.
Aga ennäe! Juba kolmandast tõenäolisest kohast otsides hakkasid kollased kaaned kenasti silma.
Vaatasin huviga ka tunnistuse sisse.
See, et matemaatika oli kolm, kuigi mul oli hägune mälestus, et venitasin hirmsa ponnistusega nelja välja, oli teatav pettumus. Samas oli seal kirjas, et ma tegin koolieksami kunstiajaloos ja sain selle viie - mis oli mulle sügavaks üllatuseks, sest ma ei mäleta mingit eksamit, hindest rääkimata. Noh ja kunstiajalugu ennast üldse mainimatagi. Mingi da Vinci oli kuskil Itaalia piirkonnas? Hiljem kirjutati tast mingi kood vist?
Oluliseks pettumuseks tunnistusel olid keemia ja ajaloo 4-d. Tähendab, kui ma vaatan oma vene keele nelja ja keemia nelja, mis justnagu vihjavad umbes sarnastele teadmistele, on ikka päris pettumustäratav, et miks mu keemia ja ajalugu siis viied ei ole?! Mäh?!
Aga ju ma siis ei viitsinud viimasel veerandil enam vaeva näha või midagi. Kooli lõpp juba paistab, krt need hinded enam huvitavad, eks ole.
Kust ma võisin teada, et 14 aastat hiljem tabab mind soov astuda kooli, kus üheks sisseastumiskriteeriumiks on lõputunnistuse keskmine hinne?

Põhiliselt on väga äge aga see, et minu süsteem asju arhiveerida on tulus ja neid arhiveeritud asju on võimalik aju ja käsi liigutades hiljem suurtest paberikuhjadest ka üles leida.
Kuna too minu süsteem on "pane see sirgelt kuskile teiste samasuguste vahele, küll hiljem meelde tuleb, kuhu, sest aju ongi selleks ehitatud, et meenutada", ma iga kord rõõmustan, kui asi toimib. Sest see tähendab, et aju ka toimib ja see on ometi äge!

Eks too esimene koht, kuhu vaatasin, läks tõesti vähe viltu, sest sealt leidsin ma ainult oma põhikooli lõputunnistuse, millest oli väga vähe kasu ja mida ma ei viitsinud isegi lahti teha. Aga see näitas, et mõte liigub õiges suunas.
Teine koht ei tundnud mulle endale ka eriti perspektiivikas (nt juba seetõttu, et tunnistus ei oleks sinna kokku murdmata äragi mahtunud), aga ma vaatasin hilisema kogemuse huvides - sest kui ma oleksin vaadanud järgmisesse tõenäolisesse kohta ja seal ei oleks olnud, oleks väga masendav olnud sinna ebatõenäolisesse paika vaatada üsna tugeva eelteadmisega, et seal nagunii ei ole. (Ja ei olnudki.)
Aga kolmandas kohas, mingite kahetiivaliste ja kärnkonnaliste konspektide vahelt libisesid kenasti välja kilekaaned minu madala hariduse tunnistajatega. (Mitmuses, sest seal vahel olid ka riigieksamitunnistused, 2 tk.)
Nii et - huh, mulle kui keskkooli lõpetanule on nüüd kõik teed lahti! Elukevad!

Ainult noorem laps, see tuleks vist ka lasteaeda panna, enne kui õppima tormata...

Õnnelike aegade puudutus

2011-06-14T13:50:00.011+03:00

Noppisin pühapäeval õnneliku hetke.
Selle täiusliku momendi, kus elu on nii hea, et õhk tundub paigal seisvat ja maailm kogu oma ajaga näib pidurduvat mesikuldselt venivaks tihkeks ajamulliks ümber minu. Kus kõik soovid ja saamised, teod ja puhkused on täpselt ideaalses tasakaalus ning miski ei vea ega rebi kuskile poole, kus elu ja maailm lihtsalt on - ja on head.
Istusin Lõunalinnas mingisuguse suletud ja hüljatud putka, kus kunagi minu ülikooliajal oli toore liha pood, ees trepil päikeseribas. Oli juba väga õhtu ja valgus oli tõmbunud kuldsemaks, tumedamaks, unisemaks kui ta oli keset päeva. Kõik sääsed olid juba välja tulnud, aga sellel päikesest soojaks köetud trepil valgusetriibus neid millegipärast ei olnud, mitte ainsatki, ausõna.
Juuksed, mille ma eelmisel päeval ise tiba liiga lühikeseks lõiganud olin, olid ujumisest veel märjad. Olin umbes tunni aja eest avastanud, et olen kuskile tundmatusse kohta kaotanud oma pangakaardi ja ostnud pärast seda avastust rahakotis veel kolisenud sularaha eest karbi punast lihasalatit, kuna mul oli metsik nälg.
See nälg oli istumise hetkeks samuti juba kustutatud ja tühi salatikarp tee äärde jäänud prügikasti visatud. Olin viimase 2 tunni sees kõndinud võluvas seltskonnas Tartu ühest keskpiirkonna servast teise ja siis omaenda võluvas seltskonnas (mul on endaga ka väga meeldiv) tagasisuunas jõe äärde. Kleidi eemaldamise järel sumatasin vette ning pärast 20 minutit intensiivset kehalist pingutust seal traavisin (jätkuvalt jalgsi) kõigi liikumiste alguspunkti tagasi.
Lihased surisesid pehmelt (see oli mu päeva teine tõsisem ujumine) ja huulevärv hakkas maha tulema. Mõtlesin sellele, et kas sportlikud saavutused nõuavad enda tasustamist ühe sigaretiga - ja siis jäi aeg seisma.
Aeglaselt lonkis mööda paar seltskonda suvekuumusest ja õllest uimaseid inimesi, aga taevale tänu ei kõnetanud mind keegi, nad tegelesid iseendaga. Kuskil avatud aknaga majas nuttis laps. Puust seinad igal pool piki tänavat õhkasid samamoodi soojust nagu trepiaste mu istumise all ning mitte ainuski sääsk ei pinisenud. Istusin, toetasin selja vastu kooruva värviga ust ja lasin tõeliselt meeldiva päeva, meeldiva koha, meeldivate inimeste ja meeldiva soojuse segul endasse ladestuda.
Päikesetriip nihkus natuke. Üks jalg jäi varvastpidi varju sisse.
Tõusin, tänumeelest ja õnnest uimane, ja läksin edasi.

Pildi laenasin küsimata siit

Nuuskmõmmiku tagasitulek

2011-06-10T22:54:00.006+03:00

Mul on esimene kord kahe aasta sees siuke tunne, et tahaks minna linna kellegagi juttu ajama ja (jah, isegi) jooma.
Tõenäoliselt sellest tulenev, et olin 5 päeva lastega maal ja täiskasvanud inimesi nägin minimaalselt. Arvuti oli ilma võrguta kaasas. Püüdsin kirjanikku mängida. (Mitte väga edukalt. See-eest saavutasin kõrgeid skoore solitaire'is ja palju võite spider solitaire'is. Ja niitsin ära muru ja rohisin naadist puhtaks tikripõõsad. Ja käisin ujumas.)

Nüüd, sellise varasuvise maakogemuse võrra rikkamana, kus alles tahaks sotsialiseeruda! Väge täis nagu rakett!

Aga kedagi pole.
Kõik on laste sünnipäevadel ja muidu tont teab kus laiali.
14 kirja mailikastis olid ka peaaegu kõik facebooki saadetud spämm.
Kutsuge mind mängima ja laulma!

/hakkab kohe kurvastama nüüd

P.S. Kas see, et ma näen piltidel välja paksem kui peeglis, tähendab, et mul on ebaadekvaatne enesehinnang, ma näen end peeglist valesti ja peaks päriselt dieedile minema?

Harjutusi sabale?

2011-06-03T23:50:00.008+03:00

Inimese aju on imelikult kokku pandud.
Omaks võtab asju mingi ajani - ja pärast seda laseb neid endast läbi voolata, aga kinni ei haagi.

Nt muusika pealt on seda näha - inimesed jäävad alailma kinni muusikasse, mis oli neile oluline kuskil vanuses 16-22. Ja hiljem tuleb peale head muusikat süle ja seljaga, aga nad ei kuule seda. Ei usu seda. Kõik need "pärast Led Zeppelini pole ühtegi kõva bändi tulnud"-inimesed on sedasorti pimedad.
Samas, uut muusikat võib ka vaimustusega vastu võtta ja innuga kuulata - aga niimoodi südamesse ta ikkagi ei jää nagu hilisteismelisena kuuldu.
Minu probleem on konkreetselt selline, et kui ma tahan kuulata "midagi head", siis mul tuleb meelde väga vähe muud muusikat peale selle, mida ma "noorpõlves" kuulasin. Ma lihtsalt ei mäleta ise oma hilisemaid lemmikuid! Need elavad kuskil aju selles osas, kuhu rajad on sisse käimata.
Kusjuures suurt osa sellest noorpõlvemuusikast ma enam ei tahagi kuulata ja see peaaegu häirib mind. Aga meelde tuleb kohe ja plaksuga. Hilisemat muusikat pean vajadusel hoolega hoolega oma ajust välja otsima, abistades protseduuri võtmesõnade esitamisega: "mida ma nüüd kuulasingi, kui ma Lasnamäel elasin?" ja "see, mis mängis tollel jaanipäeval, kui me puu all tantsisime" ja "M-i lemmik, noh" ja "sellel oli see mustvalge video".
No
ei
mäleta!

Seda lugu aga ei unusta ära. Ei ole võimeline!
Ikka veel vahel kuulan, kui õige tuju tuleb.

Samamoodi paistab olema näitlejatega. Ma tahan öelda: ajast kui Brad Pitt oli noor ja kaunis ja kõhulihastega, mis panid Geena Davise oo-oo-oohkama, on oma 20 aastat möödas. Ajast, mil Johnny Depp loksus surevana paadis ja "I don't smoke" pomises, on peaaegu sama kaua. Rääkimata ajast, mil Indrek Sammul surematut sarmi ilmutades oma Julia kõrval mürki jõi ja siis "Kõik jõid ära?" küsimuse peale noogutas nii, et mul tahtis süda sees lõhkeda.
Ma tõesti ei ole mingi traditsionalist, kes on muutusteks võimetu ja raudselt veendunud, et viiekümneaastane kunagine esimene armastaja on ikka veel sama ahvatlev nagu siis, kui mina olin 17.
Aga ma lihtsalt ei mäleta nooremate näitlejate nägusid ja nimesid, nõnda et kui keegi mult küsib hurmavate meesnäitlejate kohta, pean ma vist nende samade nimedega jälle välja tulema. Nagu oleks toiminud mingi vermimine - sama, mis hanede ja Konrad Lorenzi puhul, noh - ja ma oleksin kogu ülejäänud eluks päästmatult paigas.

Aga ma ei taha! Tahan õppida ja areneda! Tahan uut muusikat kuulda ja armastada! Ja uusi inimesi leida ja ka reaalselt endale ligi lubada!
Appi!

Lustlik on maikuu

2011-05-30T17:21:00.004+03:00

Selline bipolaarne periood.
Mõned hüüvad seda kevadeks, teised suveks, kolmandad naissooks ja neljandad pööritavad niisama silmi ja laiutavad käsi.
Ikka üles ja alla, üles ja alla... Aga vähemalt see on hästi, et on üles ja alla.

Kui ma käisin koolis ja mul oli pidev depressioon, mida ma ise tähele ei pannud, kartsin pidevalt, et minu elu saabki olema selline lõputu "natuke rohkem rahul-natuke vähem rahul-nii vähe rahul, et tekib küsimusi elamise otstarbekuse osas" tasemete vahel värelemine. Aga ei, ei.
Ikka üles välja, silmad säramas ja naeratus nagu värskelt värvitud kiikhobusel, peaga PÕMM! vastu päikest, nii et juuksed kärssavad! Ja siis hooga alla kaevu põhja (kus vinnatakse ohtrasti M-tähega asju nagu näiteks mitmus ja meeleheide), üle kere külma vette ja surmaõudus südamesse.

Mis... on... tegelikult tõesti suht lahe =)
Muuhulgas avastasin üleslennutavaks kujunenud laupäeval, et suudan puhtalt tahteavalduse mõjul täiesti tõhusalt ja usutavalt üle kere väriseda. Haa!

Kui juba viriseda, siis suurelt

2011-05-27T00:28:00.008+03:00

Kustutasin ära oma isiklikku elu puudutava virinaposti, aga avaldan analoogilist meeleolu kandva nupukese natuke laiemal teemal.

DISCLAIMER: Teile ilmselt ei meeldi see, mida te loete. Sellegipoolest - hoiaks õige räuskavad kommentaarid kuskil Postimehe kastikestes ja püüaks siin kõnelda viisakalt.

DISCLAIMER 2: Mul on kambakaallergia. Ammu tuvastatud. Alati, kui ma loen 12 artiklit, kus tambitakse ühel ja samal teemal ühe ja sama nurga alt ühtesid ja samu sihtmärke, tekib mus tungiv soov vaielda.
Isegi kui ma saan mõistusega aru, et pole vaja vaielda, ei olegi midagi vaielda, õiget juttu räägivad.

Teema: see, millest kõik räägivad. 4 last, koerad ja vanemad.
Vaatenurk: minu oma.

Eelnevalt mainitud kambaka-allergia valguses alustan sellest, et nende laste ema jõhkras kümaverelises küünilisuses on midagi mulle kuskil väga õudsel tasandil sümpaatset.
"Milleks need lapsed siis on, kui mitte raha saamiseks?" kõlab mu kõrvus nagu Andrus Ansipi väikese ultraparempoolse õe küsimus.
Kui kõike mõõdetakse rahas ja majandus tuleb alati esimesena, hiljem vaatame, mis muudest valdkondadest saab - siis selline see uus särav ühiskond oma süvatasanditel tegelikult välja näebki.

See koertega koos kuidagi ise kasvanud laste lugu on näide ultraparempoolsusest perekonnas.

Ma ei õigusta neid vanemaid. Aga ometi kuidagi tunnetan neid tänapäevase Eesti ühiskonna produktina
See milleks need lapsed siis on...-lause oleks nagu kuskilt süngest koomiksist pärit. Sellisest, kus vivisektsioon ja jäsemete küljestrebimine on tavalised, verd lahmab üle lehekülje, tegelaste pilgud tulevad madalalt kulmude alt ning ükski neist (tegelastest, mitte kulmudest) ei halasta kunagi kellelegi.
Too ema on nii väga nagu ühe sellise Sin City elanik. Kompromissitu ellujääja talumatus keskkonnas, empaatiavõime ammugi kaotanud ja ei tunne sellest ka vähimatki puudust.
Ja mul tekib küsimus: kas me tegelikult elamegi sellises koomiksis? Või kui mitte meie, siis kas tema elab?
Ja kui elab, siis miks?

Kas see on normaalne, et riik toetab esmajärjekorras neid valdkondi, mis end ka ise toetavad, ja eeldab, et valdkonnad nagu tervishoid, haridus ja kultuur elavad kuidagi edasi lihtsalt seepärast, et ikka leidub emotsionaalseid pühendunuid, kes selle värgiga tegelevad, kelles elav inimlikkus ei lase asjaga tegelemata jätta?
Riik suhtub inimlikkusesse ja emotsionaalsusesse kasuahnelt, jäiselt ja irvitades - kui teile ei meeldi, eks hakake advokaatideks või tehke elektroonikavabrik, keegi ei keela! Kui meeldib, no mis virisete siis?!

Nüüd on tulnud üks ema oma meesseltsilisega ja virutab sama suhtumise tagasi riigile näkku: olge lahked, mina elan ilma mingi halemeelsuse, helluse, inimlikkuse ja emotsioonideta.
Teen just seda, mida te minult tahate - toodan toodet, millele on määratud teatud kindel turuhind, võimalikult väheste kulutustega.
Keda huvitab, et minu toodetud kingad lagunevad tükkideks või et mu lastest ei saa kunagi normaalseid inimesi? See ongi kapitalism! Leppige sellega! Ega e(ttevõtj)(m)a ei ole sotsiaaltöötaja! Teda huvitab kasum ja see ongi õige! Kasum, kasum kasum!!!

Olge lahked! Siin on teile kasumikultus perekonnas. Ja teil on ülbust silmi pööritada ja "Pole võimalik, need ei ole inimesed!" oiata?!

Mul on neist lastest kohutavalt kahju. Ärge saage valesti aru.

Aga kui me elame kiskjaühiskonnas, ei tasu imestada, kui vahel ka mõni õrnasüdameliseks lambaks arvatu ilaste kihvade läikides kellelegi kõrri kargab ja õliselt naeratava poliitiku jälgedes astudes teatab: "Aga juriidiliselt on kõik ju korrektne: tootsin imiku nagu leping nõudis, nüüd andke raha! Ja jah, eks ma hoian ta ikka enam-vähem elus ka, et edaspidiseid summasid pälvida."

Minimina

2011-05-23T01:37:00.006+03:00

Poeglaps (olles püüdnud end 12 minutit lõbustada mänguväljakul, kus on ainult 2 atraktsiooni, üks neist köieronimine ja teine nöörredelilaadne asi, mis viib väikesele vaateplatvormile): See mänguväljak on HALE.

Mõttemallide hirmuäratav lihtsus - ja jõud

2011-05-19T22:59:00.014+03:00

Eessõna:
Hiljuti andis üks väga võluv noor mees mulle mõtlemisainet sellega, et soovitas pähklite hammastega purustamise asemel sõrmelihaseid treenida ja lõhkuda siis koori sõrmenukkidega. (Või pähklitangid hankida, aga see osa pole oluline.) Liigutas sugestiivselt omaenda sihvakaid, aga silmnähtavalt tugevaid näppe ja meenutas sellega mulle aega, kui ma oleksin innukalt lähemale kummardunud ja uurinud, kuidas neid sõrmelihaseid treenida, mis harjutusi selleks on?
Selle asemel tegin ma hoopis hihhihhii-hahhahhaa ja rääkisin talle tõele vastava loo sellest, kuidas umbes 3 aastat tagasi kangutas hiilgevormis, 5x nädalas trenni tegev ja väga äksi täis mina edutult mitu minutit majoneesipurgi kaane kallal. Ja siis lonkis trepist alla mu alkoholilembene, kõvast suitsetajast vend, kes ei ole minu andmetel pärast 13. eluaastat kordagi mingit sporti teinud ja kannatas parasjagu kerge pohmeluse käes, võttis purgi ja plumps! keeras selle pingutuseta lahti.
Lugu jätkus nii, et siis ma sain aru, et must ei ole meestele lihasjõus vastast ja ei tasu üldse üritama hakatagi. Ma parem lepin tõsiasjaga, et jah, olen naine. Üleni.

Aga hiljem järele mõeldes taipasin, et see leppimise-asi oli õigupoolest natuke vale. Mitte päris vale, aga... Ma ei ole õigupoolest kunagi tahtnud olla mees.
Ma olen tahtnud olla poisilik. See on ebaõnnestunud. Mul pole muud üle jäänud kui leppida!

Sissejuhatus:
Kui ma olin noorem, olid mu tüüpilised lemmikriided tanktop ja mingid laiemat sorti püksid. Need kindlasti ei sobinud mulle kõigest muust paremini, aga need olid riided, mis tegid mu õnnelikuks, andsid mulle tugeva ja õige tunde.

Sisuline jutt:
Kuna ma lugesin lapsena raamatuid (ja ma lugesin lapsena palju raamatuid), elasin ma reeglipäraselt üle raevuatakke teemal, miks naissoost tegelased seal on nii erikuradi mõttetud ja midagi ei tee?! Mis neil viga on?!
Muudkui kannavad erinevaid rõivaid (seda, mis värvi kleit ja millise kaelusega, sai iga naistegelase puhul alati teada) ja surevad dramaatiliselt. Kui sedagi. Sageli olid nad lihtsalt ilusad asjad kuskil pingil või lossis või unenäos. Naine esines raamatus kui majapidamisese, ohver või iluasi. Vahel kõigis kolmes rollis korraga.

Mu eriline vaenlane oli raamat "Tom Jones", mis sõnaselgelt teatas, et Seejasee (nimi ununenud) oli arukas ja vooruslik tütarlaps, kes teadis, et meeste mõtted ja arutlused käivad üle tema mõistuse. Ta ei sekkunud meeste kõnelusse ja kuulas nende sõna nagu hea naisterahvas tegema peabki. Lisaks oli Seejasee väga ilus, väga puhas ja hea majapidaja. Ta abiellus raamatu lõpus, viimaks oma mölakast isalt selleks loa kätte saanud, oma armastatuga, kes enne õnnelikult 650 lk jooksul mööda ilma ringi jooksis, seikles ning lõbutses.
Naine sel ajal elas oma mölakast isa majapidamises, orjas ja ootas. Ja oli maru vagur ja leplik asja juures kah.
"Tom Jones'is" olid halvad naised samuti esindatud. Need oli need, kes tegutsesid. Püüdsid ise mingeid otsuseid vastu võtta, meestele mingeid nõudmisi esitada, ei olnud nii ilusad ja muidugi läks neil halvasti.

Ja oleks see teos siis mingi erand olnud!

Mark Twain. Charles Dickens. Victor Hugo. Guy de Maupassant. William Makepeace Thackeray. Alexandre Dumas (noorem). Karl May. Jack London. Ma süüdistan teid naiste objektistamises ja ignoreerimises, kirjanduse tüdrukuvaenulikuks kirjutamises ja üldises sitapäisuses igaks juhuks ka!

***

Oli ka teistsuguseid raamatud. Ma rõõmustasin kut lumekuningas, kui kohtusin Ronja, Pipi, Eva-Lotta, Rebecca, ilusa nõia, Otomi või Jasminaga. Ei maksa arvata, et ma neid ei armastanud. Väga armastasin!
Aga kui te nüüd seda nimekirja siin vaatate - hästi meelde jäänud lahedate naistegelaste loetelu - siis on siin ennäe! Tervelt kaks tegelast, kes ei ole poisitarid.
Need kaks on Rebecca ja Otomi - ja nemad mõlemad said õnnetuks. Nad olid ka muidu mõneti paralleelsed daamid, tõmmud ravitsejaoskustega kaunitarid, kelle elus rahvusküsimus probleeme tõstis ja kelle armuasjad puha pekki läksid. Pidevalt jälitas neid oht surra mingit hirmsat surma ja siis neid päästeti, aga asja tegi paremaks tõsiasi, et nemad päästsid oma unelmate mehi vähemalt sama palju vastu. (Tegelikult oli Karl May Winnetoul õde, kes klapiks samade tunnuste alusel samuti sinna tõmmude, traagiliste kangelannade ritta, aga tema suri juba "Winnetou" esimese raamatu keskel ära ja kuulub seega siiski eeskätt ohvrite, mitte kangelannade kilda.)

Aga õnneliku ja põneva naiseelu mudeliteks kõlbasid raamatutes ainult poisitarid ja klapitada ennast, kes ma kindlasti ei ole kunagi mingi poisitar olnud, sinna kasti, on olnud piinav ja vaevaline ja pagan võtaks, seda raskem, et ma ei teinud seda isegi mitte teadlikult!
Teadsin, et neid ja neid asju tahaksin ma osata, aga nende õppimine ei pakkunud mulle huvi ega naudingut. Ning ma ei jõudnud tõesti väga kaua arusaamisele, kust need käärid õppidatahtmise ja osatatahtmise vahel pärit on. Miks mulle ei meeldi reaalses elus tegeleda asjadega, millega mulle mu peas tegeleda meeldib?

Ma ei oska inimest lüüa. (Pisikese poksikoti toksimisega saan hakkama.) Ma ei ole kohutavalt osav asjadest üle ronima või puid raiuma või vibuga laskma või ratsutama. Ma ka jooksen meelsamini vaguras tempos mööda teed kui elu eest ja üle sipelgapesade karates kuskil võserikus (ok, liialdus. Mängides meeldib mulle võserikus kõigest jõust joosta küll, aga ma ei ole selles päriselt ka väga osav).

Olen püüdnud neid poisitari-asju jupphaaval õppida, aga ükski oskus ei ole tulnud vaevatult ja sujuvalt kätte vaid pigem on nii, et" issand, nende puudega rassida on ju tore küll, lihas vist ka kasvab - aga nüüd peaks .... (mehenimi)... kutsuma, sest teised tahavad millestki tuld teha ja minul vist läheb ahjutäie puude tegemisega umbes järgmise nädalani." No ei oska! Ei ole vastavaid andeid!

Mitte et ma heegeldaksin ja tikiksin paremini kui puid raiun. Ma vihkan naiskäsitööd kirega.
Aga jah, poisstüdruku atribuute mul tõesti ka ei ole. Juba kehatüüp on kurviline, mitte sirge ja lihaseline.
Tank-topi ja laiade pükstega sai seda üsna edukalt peita, aga fakt ise on - fakt.

Too eelkirjeldatud majoneesipurgi-episood oli mu elus tõesti murranguline hetk. Ma nägin tõtt. Koos majoneesipurgi avamisel läbikukkumisega tuli arusaam, et olen ka poisstüdrukuna läbi kukkunud.
Sain aru, et pole midagi parata. Ma ei ole Eva-Lotta.

Parem siis juba asja nautida, kanda seelikuid, sukki ja käekotti ning valida suitsetamiseks (kui ma seda teen) peenikesed tikk-suitsud. Ning peakatteks olgu rätt või kübar. Kui juba, siis juba!

Aga asja üle edasi mõeldes - ja majoneesipurgi-jutu rääkimine tollele noorele mehele ergutas mind selle loo ning tema järelmite üle taas mõtlema - avastasin täna õudusega, et olles loobunud poisitarluse poole püüdlemisest, olen ma vist valinud elumudeliks need ainsad teised lahedad naistegelased raamatutest: juuksed värvisin tumepruuniks, peaaegu mustjaks.
Kavatsen minna medõeks õppima.
Ja armueluga ka miski ei hiilga.

Kokkuvõte:
Emake maa, kuidas need elulised tõsiasjad alati nii piinlikult lihtsad ja samas talumatult keerulised on?! Kas ma asun nüüd alateadliku ponnistusega varsti ka dramaatiliselt hinge heitma?! Oh õudust!

...

Moraal:
Vaadake järgi, mis raamatuid te lapsed loevad! Nad õpivad elu sealt, kust saavad, ja klassikalised kirjandusteosed ei ole alati parim allikas. Eriti tüdrukutele.

Lahkan liiga palju

2011-05-18T14:38:00.003+03:00

...ja teatavasti juhtub selle tegevuse juures nii, et isegi kui objekt ei ole lahkamise alustamise ajal päris surnud, on ta seda lõpus üsna kindlasti.

Igakülgne uurimine ja põhjalik läbimõtlemine muudab maailma turvaliseks, vaguraks - ning igavaks.

Muidugi on maailm liiga suur, et seda täielikult läbi uurida, teda oma lahkamise käigus põhjalikult ära tappa ja taltsutada.
Aga mõned osad sellest adumatust kõiksusest kannatavad ikkagi ainult väga ettevaatlikku silmitsemist, mitte lahtilõikumist ja läbimälumist.

Head ajad jätkuvalt, tänan küsimast

2011-05-16T15:42:00.011+03:00

Kolm teemat, millest rääkida:

* Keel.

Üks mu lähedane sugulane on korduvalt teatanud, et minu kirjutamisstiil ja minu eesti keel on tegelikult targemad kui mina ja ma ei peaks väga muretsema selle üle, kas mul midagi öelda on - küll stiil hoolitseb asja eest.
Õudne on, et tal on õigus.

Väga mitu korda on juhtunud nii, et kirjutan postitust, taon jutu massinasse sisse ja hakkan siis kohendama. Vaatan, et oi, siia lausesse tekib paradoks (või topelteitus või on võrdlus ebapädev või kõlab asi lihtsalt väga rumalalt)! Vaja ära parandada.
Parandan.
Asja käigus kaob paradoks (või topelteitus või ebapädev võrdlus või lolluse kõige lollim osa) ja muutub mõnevõrra ka lause üldine mõte.
Vaatan seda uut lauset ja leian, et hei! Nii ongi palju õigem! Just seda ma tahtsingi öelda! Ma olen nii tark! Loomulikult, niimoodi on asi palju tõesem ju!
Aga tegelikult ei ole tark olnud mitte mina vaid keel.

Ja see avastus äratab igasuguseid hirmsaid kaasmõtteid. Et kas mõtted on üldse mingid õiged mõtted, kui neid saab sorteerida keele loogika järgi nagu matemaatikatki? Kas kõik keeled on loogika vormistamise tööriistad, mõned lihtsalt täiuslikumad kui teised - ja kas loogika ise on üldse mingi päris asi või tuleneb lihtsalt meie kalduvusest mõelda mingis keeles?
Kui palju keel ikkagi mõjutab seda, mida me mõtleme? Asi ei ole "ainult vormistusdetailides", selles, "kuidas". Vorm määrab suuresti ära ka sisu! Päriselt, reaalselt, mitte ainult teoreetiliselt.

Kui palju on mu mõtted üldse minu mõtted ja kui palju "oh, see kõlab õigesti, ju ta peab siis õige olemagi"?

AAAAAAAAAAAAAaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa.... Plumps!

* Pseudosotsiaalsus

Et kui ma olen halanud, et ei oska inimestega suhelda jms, siis see selgesti - kui te olete minuga hiljaaegu kohtunud, siis ilmselt väga selgesti - ei tähenda, et ma istun nurgas ja jõllitan teisi inimesi igatsevalt, pomisedes vahel "Radamsa," ning muidu süngelt vaikides.
Ma kaldun olema pigem jutukas, pigem naeratlev, pigem seltskonna keskosas (kuigi mitte päris keskel) ja isegi kui ei ole midagi rääkida, räägin ma sellest, et noh, midagi rääkida ei ole, aga ponnistame, leiame midagi, ah?
See ei ole tegelikult päris suhtlus - ma olen kätte saanud mõned nipid, kuidas niimoodi rääkida, et asi peaaegu tundub nagu vestlus. ("Kui läheb ebamugavaks, liigu jutuga metatasandile" on näiteks üks kuldne reegel.) Aga see ei tähenda, et asi oleks tegelikult ka päris. See on puha simuleerimine, õpitud meetodite kasutamine, et tekitada teistes mugavustunne ja mõjuda sundimatult.
Ja ma ei teagi, kas see on hea asi või ei ole.
Igal juhul parem kui "Radamsa!" pobiseda. Aga sellest naeratelevast jutulinnu-formaadist edasi pääseda on kuidagi elajalikult raske. Sest noh, kui ma suhtlen nagu võhiklik lobamokk, ei tea, kas ma ka jätan endast mulje kui võhiklikust lobamokast või ei?

* Mida ma mehelt tahan

Mõtlesin välja, aga ei julge kirja panna. Õudne kuueteistkümneaastase tunne tuli nimekirja tehes peale.
Aga - lootust on! Leida enda seest üles, mis on tegelikult minu suurimad TurnOn-id, ja mis üldse on inimeste vahel lahedat, oli meeldiv.

=)

Jankuke

2011-05-12T15:34:00.001+03:00

Poeglaps (viieteistkümnendat korda 10 minuti jooksul): No mida ma teen?
Mina (ütleb, olles eelnevalt pakkunud 5 erinevat võimalust, mis kõik vinguval hääletoonil tagasi lükati, välja esimese pähetuleva asja): Abiellu!
Poeglaps: No kellega..?
Mina (ringi vaadates ja nähes hiigelsuurt roosat kaisujänest voodil vedelemas): No... näiteks selle jänesega.
Poeglaps: Iigaav...
Mina: Njaa. Võib-olla ma tõesti, tülpinud nagu ma olen, pakkusin sulle tegevuseks pigem midagi sellist, mida ma ise tahaksin...
Tütarlaps (kõrvalt): Abielluda jänesega?!?!?!

P.S. Üldiselt ma püüan olla mõistev ja leebe kogu inimkonna suhtes, aga vahel tekivad küsimused.
Näiteks et kas isikud, kes südamerahuga teatavad, et naine ei suuda ju oma mehest lugu pidada, kui too teenib vähem või on üldse kodune, mõõdavad kõiki inimesi nende teenistuse järgi? Ja kas see tähendab, et mehed - kes peavad teenima rohkem - on juba eelduse järgi lugupidamist enam väärivad kui naised?

Ikka naeratab =)

2011-05-10T18:42:00.007+03:00

Paistab, et eelmise postituse alla enam õnnesoove korjata ei õnnestu.
No mis seal ikka. Elagem tulevikus, mitte minevikus!

Elu on kuidagi tore korraga. Võib-olla seepärast, et ma käin jälle jooksmas ja hakkan märkama jõudluse kasvu. Võib-olla seepärast, et organism on jube kapiks hakanud ja viimane tõsise unevõla ja veini-üledoosiga öö ei andnudki hirmsat kassiahastuse-päeva tagajärjeks (natuke mureliku ainult).
V-o seepärast, et mõni noor nägus mees on lugenud sedasinast võrgupäevikut sügavale (see mind ikka tõsiselt hämmastas). V-o lihtsalt seepärast, et ma tõesti siiralt lootsin selle ulmevõistluse võita ja näe, võitsingi. (Kõik see "ehk märgivad ära"-jutt enne oli puhas võltstagasihoidlikkus. Ma olin ette ära otsustanud, et kui ma mingit auhinda ei saa, on järelikult žürii loll.)

Ma nägin noormeest, kes on minu tutvuskonnas üldse kõige ilusam inimene, rongis ja ajasin 3 sõna juttu. Ja ei tundnudki ennast imelikult ja halvasti seejuures.
Olen olnud inimestega nürimeelselt aus ja mitte tulnud vastu nende vajadustele enda omade arvel - ja see teeb mu ka õnnelikuks. Tunnen end nii täiskasvanuna!

Kui mul oleks veel raha juuksuri ja uue seeliku (ja söögi) jaoks, oleks see täiuslik plikakevad praegu.

(Mark pärit siit ja on tegelikult täiesti ebaõiglane, sest ma olen mõnd head meest elus ikka nii näinud, kuulnud kui isegi katsunud natuke - aga mingit õelat võlu ja tõtt on tas ikkagi.)