Lidudes sügisesse, kõrvad tuulest lidus

Täna algab sügis.


Sügis.


Sügis!


Sügis mulle meeldib. Hilissuvi meeldib mulle ka, aga selle aasta oma polnud suurem asi - muudkui vihm ja vihm ja mu tennised lagunesid ühes veelombis ootamatult laiali. Hea uudis on, et kui hilissuvi on olnud märg, külm ja nohune, tuleb vananaistesuvi kunagi septembris-oktoobris, päikeseline, soe ja helgust tuubil täis.
Tuleb näiteks täna.
Päike! Soojus! Värvilised vahtrad!

Käisin hommikul isegi jooksusammul tütarlast lasteaeda viimas. Eriti pikalt ei jooksnud, sest poeglaps magas kodus ning oli vaja kähku tagasi jõuda. Iseenesest mõttetu ettevaatus, sest ta (poeglaps) magab ikka veel, kuigi mu naasmisest on üle pooleteise tunni möödas, aga eks ma lähen ja jooksen õhtupoole päriselt, pikemalt kui paarsada meetrit lasteaiast koduukseni.

Jooksmine on hea viis ängile vastu vahtimist anda.

Aga joosta tuleb õigesti. Joosta on hea ainult rõõmsalt. Kui ma olin noorem ja muretsesin rohkem selliste asjade pärast nagu Ümbermõõdud, Ebamaine Veetlus ja eelkõige Kehakaal, ei teinud jooksmine mu enestundele eriti midagi head. Küll aga avaldas kohutavalt muserdavat mõju mittejooksmine.
See tähendab, et kui ma jooksmas ei käinud, olid mul koledad süümepiinad ja enesevihkamine puhus end täis nagu pärmitaignast kukkel. Kui ma jooksmas käisin, aga end päris vahule ja valule ei kihutanud, olid süümepiinad väiksemad ja sisaldasid ainult nukrat "miks ma küll rohkem ei jaksanud-viitsinud"-niutsumist. Kui ma jooksmas käisin ja end poolsurnuks ajasin, olin vaba süümepiinadest, küll aga oli lihtsalt füüsiliselt üpris-üpris halb olla. End pikemat aega sel moel tagant kihutades saavutasin kenakese ületreeningu, mille tagajärjel ei jaksanud hästi enam kõndidagi, tahtsin ainult voodisse ja meeleolu läks hirmsaks. Sihukeseks, et minu näoga oleks võinud mitte ainult väikesi vaid ka päris suuri lapsi hirmutada. Kokkuvõtteks ei toonud jooksmisele mõtlemine kaasa mitte rõõmsat indu ja enesega rahulolu vaid väga viletsa enesetunde ükskõik mis nurga alt siis asjale ka lähenetud sai.

Ängi vastu selline jooksmine loomulikult ei aidanud.

Läks aastaid, enne kui ma õppisin selgeks enda patsutamise ja tunnustamise. Ma käisin sel nädalal ühe korra jooksmas? Väga hea! Ma käisin sel nädalal ikkagi jooksmas, nädal ei jäänud päris vahele! Ma jooksin esimest korda üle kolme nädala? Väga hea! Mul oli hakamist hoolimata pikaks veninud vahest uuesti jooksma minna! Ma jooksin sel nädalal kolm korda? Hiilgav! Mida enamat veel tahta! Ma jooksin täna oma tavalise ringi, aga lõpetasin enestundega, et võiks veel sama palju joosta? Suurepärane! Vastupidavus tõuseb, järgmine kord võib ringi juba vähe pikemaks venitada! Ma jooksin täna oma tavalise ringi, aga enesetunne oli koju jõudes selline, et heidaks maja ette põlvili ja oigaks? Väga hea, et lõpuni jõudsid, võimas! Ma ei jaksanud täna tervet tavalist ringi joosta? Mis siis, põhiline on, et üldse käisin! Tähtis ongi end mitte liiga surnuks ajada, et järgmisel korral oleks tossupaelu kinni sidudes ikkagi ind sees - ja mitte hirm, et nüüd see õudus jälle algab.

Muidugi, jooksmine, see on endorfiinid meie keres ja ajus. Regulaarne vastupidavuskoormus põhjustab lisaks laktaadi veresisalduse langusele ka väiksema stresshormoonide (adrenaliin, noradrenaliin) eritumise. Jooksija kaif jms meditsiiniline blablabla.
Blablabla.
Ausalt öelda, minu kogemuse järgi on sport tujutõstja küll. Aga ainult õigel taustal. Lihtsalt tühipaljas regulaarne füüsiline koormus ei aita veel kedagi. Füüsiline koormus koos leebusega enda vastu väldib ületreeningut ja tõstab enesetunnet, enesehinnagut ja kõiki muid häid enese-asju.

Põhimõtteliselt tähendab see seda, et vastupidiselt keskmisele naisteajakirjale või terviseartiklile väidan mina, et mõtlemine on tähtsam kui sport. Enne mõtted, siis jalad (ja muud kehaosad). Sama loogika põhjal ei soovita mina (mitteprofessionaalina) mingil juhul hakata spordiga tegelema ängialtil inimesel, kes sellesse juba ette halvasti suhtub ja sporti lollakaks ja ebameeldivaks tegevuseks peab. Õnneks on pea kõigil inimestel mõni ala, millesse nad suhtuvad vähemalt neutraalselt. Tean persooni, kes vihkab jooksmist, aga ujumas käib hea meelega. Tean sellist, kes pole aastaid liigutanud end (rohkem kui hädapärast peab) muidu kui tantsides, aga tantsida talle vähemalt meeldib. Rattasõitu naudib enamik inimestest, kes selle kunsti kunagi omandanud on.

Niisiis tuleb ette võtta see ala, mis on vähemalt enam-vähem süpaatne. Ning sinna juurde endaga maru rahul olla. Siis on loota, et asi võib tõepoolest ka MEELDIMA hakata ja seda saab vastiku ängiga sõdides edukalt ära kasutada.

Päike paistab nagu tahaks augustis tegemata jäänut tasa teha, kell 11 on väljas juba 15 kraadi sooja ning tütarlapsel on täna muusikakool (=> ootamas on reibas jalutuskäik koolini ja jälle tagasi). Mul on piima ja sooje sepikuid juustuga ja palllllju igasugust erinevat tööd, aga elu on hea.

Sügis on ilus. Kõik mu mainimsväärsed armumised päris elus inimestesse on alguse saanud sügisel.
Aga see oli lihtsalt selline udune kõrvalmärkus.
Sügavama mõtteta.