Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et ma loen regulaarselt mõningaid veebis tolknevaid päevikuid ja naudin neid suuresti.
Aga viimasel ajal on nii neis päevikutes, kus mu meelest muidu halatakse nii toredasti ja humoorikalt, et oleks suisa kuritegu nende inimeste ellu päikest tuua ja halamist pidurdada, kui neis päevikutes, kus ei halata ja aetakse rõõmsa eluterve inimese elutervet juttu, olnud kas puha vaikus või lõputu nukrus, endavihkamine, äng ja pinguleveetud nööri tunne.
Minus aga on peale kõiki mu (suuri) elukatsumusi võtnud maad veendumus, et ängi ei pea mitte kultiveerima, poputama, kasvatama ja hellitama, et ta muudkui vägevamaks saaks kosuda. Ängile tuleb anda vastu hambaid, suruda ta endast välja sportimisel tekkivate endorfiinide, sünge tahtejõu ja korraliku toitumisega. Äng on valus. Äng on kasutu, enamgi veel, äng on otseselt kahjulik, ja ma olen kuulutanud ängi oma vaenlaseks number üks. Varem oli minu vaenlane number üks argus, ja olgem ausad: argus on jõle ja vaenlastenimekirjas jätkuvalt kõrgel kohal. Aga olla julge igal rindel on hoopis lihtsam, kui sa ei pea esmalt võitlema end välja ängi kleepuvatest haarmetest.
Veel varem oli mu vaenlane number üks rumalus, aga pärast seda, kui ma ülikoolist poole pealt ära tulin, hakkas mulle tunduma, et rumalust oma esmaseks vaenlaseks pidada on justkui pisut silmakirjalik. Mitte et ülikool meid kõiki (või siis mind) tingimata metsikult targemaks suudaks teha, aga kui mu vaenlane number üks oleks rumalus, siis peaksin ma ju vähemalt PONNISTAMA selle nimel, et targemaks saada, aga ma ei viitsi.
Jah, võite mind mädanenud õuntega loopida, et ma tarkuse nimel pingutama ei vaevu, ma ei karda (said nüüd, vaenlane nr 2!) ega masendu seepärast (nätaki! ka vaenlane nr 1 sai praegu valusasti pihta!).
Niisiis ma pean siin avalikku ängivastast päevikut. Kui mul on äng peal, siis püüan seda vähemalt väljendada lustlikult ja inspireerivalt ja võitluslikult, mitte masenduses ja inimvihkamises püherdades.
Pilte ma eriti ei tee, küll aga võin ma (kui ära õpin, kuidas) paigutada siia midagi teiste inimeste poolt (minust) tehtut (sest ma olen üldjuhul kena vaadata ja puha). Sedakorda on pilt puhtalt illustratiivne: sellise näoga (kuigi palju tõhusamate relvadega kui ilma nooleta vibu) ründan ma Vaenlast Number Üks alati, kui ta oma inetut pead tõstab.
Aga viimasel ajal on nii neis päevikutes, kus mu meelest muidu halatakse nii toredasti ja humoorikalt, et oleks suisa kuritegu nende inimeste ellu päikest tuua ja halamist pidurdada, kui neis päevikutes, kus ei halata ja aetakse rõõmsa eluterve inimese elutervet juttu, olnud kas puha vaikus või lõputu nukrus, endavihkamine, äng ja pinguleveetud nööri tunne.
Minus aga on peale kõiki mu (suuri) elukatsumusi võtnud maad veendumus, et ängi ei pea mitte kultiveerima, poputama, kasvatama ja hellitama, et ta muudkui vägevamaks saaks kosuda. Ängile tuleb anda vastu hambaid, suruda ta endast välja sportimisel tekkivate endorfiinide, sünge tahtejõu ja korraliku toitumisega. Äng on valus. Äng on kasutu, enamgi veel, äng on otseselt kahjulik, ja ma olen kuulutanud ängi oma vaenlaseks number üks. Varem oli minu vaenlane number üks argus, ja olgem ausad: argus on jõle ja vaenlastenimekirjas jätkuvalt kõrgel kohal. Aga olla julge igal rindel on hoopis lihtsam, kui sa ei pea esmalt võitlema end välja ängi kleepuvatest haarmetest.
Veel varem oli mu vaenlane number üks rumalus, aga pärast seda, kui ma ülikoolist poole pealt ära tulin, hakkas mulle tunduma, et rumalust oma esmaseks vaenlaseks pidada on justkui pisut silmakirjalik. Mitte et ülikool meid kõiki (või siis mind) tingimata metsikult targemaks suudaks teha, aga kui mu vaenlane number üks oleks rumalus, siis peaksin ma ju vähemalt PONNISTAMA selle nimel, et targemaks saada, aga ma ei viitsi.
Jah, võite mind mädanenud õuntega loopida, et ma tarkuse nimel pingutama ei vaevu, ma ei karda (said nüüd, vaenlane nr 2!) ega masendu seepärast (nätaki! ka vaenlane nr 1 sai praegu valusasti pihta!).
Niisiis ma pean siin avalikku ängivastast päevikut. Kui mul on äng peal, siis püüan seda vähemalt väljendada lustlikult ja inspireerivalt ja võitluslikult, mitte masenduses ja inimvihkamises püherdades.
Pilte ma eriti ei tee, küll aga võin ma (kui ära õpin, kuidas) paigutada siia midagi teiste inimeste poolt (minust) tehtut (sest ma olen üldjuhul kena vaadata ja puha). Sedakorda on pilt puhtalt illustratiivne: sellise näoga (kuigi palju tõhusamate relvadega kui ilma nooleta vibu) ründan ma Vaenlast Number Üks alati, kui ta oma inetut pead tõstab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.