Elu on lühike /öine vahetus/

...ja jäi just lühemaks.

Emake maa, ja nüüd jäi ta veel lühemaks! (paanikanurk avatakse... kohe!)

AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAh!
Mis mia TEEN oma elokesega nõnnaviisi?!

Ma tean, et kui ma istun sellisel kellajal üleval, ei tule sellest midagi head järgmisel päeval. Ja maailm on jälle asunud end ümber vormima (süngel moel, ja ma olen taas sunnitud sammukese täisväärtuslik inimene olemisele lähemale astuma. Kuigi ma täiesti kiidan selle heaks, et täisväärtustumine ja puha, võtab mõte vanaemale haiglasse külla minemisest siiski rinnakorvi keskelt kergelt õõnsaks). Ja kuigi ma olin eile parem kui üleeile, ei olnud ma kohe kindlasti täna parem kui eile. Põhimõtteliselt võib end lohutada ainult sellega, et ma polnud ka väga palju halvem. Mis iseenesest pole paha tulemus.

Aga ma lugesin mõnede inimeste sõprusest ja pikast retkest mööda Ameerika mandrit ja kuskil mu pruunide patside kohal lõid mingid tulukesed põlema. Ma võiksin selle õhevil, innuka, heljuva sisetundega kirjutada lugusid, aga kirjutan selle asemel blogi, sest kuigi lood on Lood, on sotsiaalse suhtlemise teesklemine samuti oluline.

Otsustasin (ja tõsiselt otsustasin, s.t. päriselt, mitte "ei, ikka on vaja 5 kg alla võtta") õppida ära autojuhtimise. Ma olen sellega juba mitu korda alustanud, aga pole iial tagurdamisest kaugemale jõudnud. Mitte seepärast, et kole raske oleks. Vastupidi. Lihtne on (v.a. et ma unustan kogu aeg sidurit vajutada enne pidurit) ja siis on aega vähe ja tunne, et ah! Kus mul kiiret! Nädala pärast võib ka, täna mul pole lapsehoidjat.

Aga need pagana nädalad lähevad nii ruttu.
Suvi sai läbi enne, kui ma õieti peadki jõudsin pöörata.
Ja ma ei jõudnudki tagurdamisest kaugemale.

Mul juhtub seda paljude asjadega. Ma ei jäta neid õigupoolest pooleli vaid panen kõrvale, kuni pakilisemad asjad tehtud saavad. Aga pakilisemaid asju tuleb kogu aeg juurde ja sinna vahele jääb see "ma olen ära teeninud puhkuse ja lõbu, niisiis täna (ja homme ja veel kogu pikeneva nädala) ma puhkan ja lõbutsen" ja peab ikka tõesti olema südame järgi töö, mille juurde ma pika vahemaa järel kord tagasi pöördun.
Sageli on see vahemaa mõõdetav AASTATES.

Aga mulle meeldib see vabadusetunne, mida autojuhtimine tekitab. Tõsi, praegusel ajal ilmselt mattub vabadusetunne ahistustunde alla, kui mõelda vajaduse peale kütuse eest maksta, aga siiski. See on ilmselt oskus, mis ei jookse mööda külgi maha.
Ilmselt rohkem väärt kui oskus teha hundiratast. Mida ma pole siiamaani selgeks saanud. Väga võimalik, et ei saagi. Mis on kurb, sest kunagi umbes 12 aastat tagasi ma mõtlesin, et kui ma õpin ära hundiratta tegemise, suudan ma kõike, mida väga tahan.
Aga ma ei õppinud seda ära.
Ja mida lühemaks jääb elu, mida vanemaks, puisemaks ja igat sorti sümbolite suhtes ükskõiksemaks ma muutun, seda väiksem on isegi teoreetiline võimalus, et ma selle kunagi ära õpin. Et ma üldse vaevun selle õppimist ette võtma.

Kõige hullem on, et ma ei oska hundiratta tegemist ka oma tütrele õpetada ja teda ootab ilmselt kehalise kasvatuse tundides ees sama abituse ja "maeisaaaru-midatemusttahate-mukehaeioskasedaasenditvõtta-"agoonia.