Plõksimine ja egotripp

Lühike kommentaar (kuulub tegelikult peatüki "kiitus" juurde):

on vaja tähelepanu?
on vaja plõksida ja üles-alla hüpelda ja teisi togida, et näidata kui ilus sa oled?

on vaja vahel oma litakas kätte saada, et jälle rahulik olla?

minul näiteks on vaja. muidugi minul on vaja.

Aga vähemalt ma siis ei vingu pärast, kui vastu togitakse, solvutakse, postkasti kakat poetatakse ja öeldakse, et ma olen kole ja ebameeldiv.
Tähelepanu on tähelepanu, tuleb teist nii- ja teistsugust. See on selline üldreegel, et kui juba tuleb mitmelt poolt, tuleb ka mitmesugust.

Võtan hea vastu - ja halva ka. Ja jumala pärast -ei ürita enam iial sitast saia teha ja halva tähelepanu pöörajatele ükskõik kui kaudselt kinnitada, et tegelikult olen ma tore inimene ja mind tuleb armastada.
Ma olen seda nooremas põlves paar korda proovinud.
Parim, mida saab teha, on vait olla.

Plõksimise järel tasub üldse alati vait olla.
Muidu keerutab hüsteeriat üles. Kas teistes või endas või kõigis.