Loodusseadus

Peale tõusuperioodi tuleb langus.

Mul läks pesumasin katki. (Ja see, daamid ja härrad, on tragöödia. Ainus lohutus on, et ehk annab parandada).
Mu rott on kõrva- või võib-olla ka kopsupõletikku suremas ja see on nii kurb.
Pealegi tähendab see, et ma pean nädalavahetuse plaanid ära muutma ja vean sellega tervelt kaht mänguseltskonda alt.
Ülesanded kuhjuvad.
Raha kulub nagu leiba.
Sotsiaalne suhtlus pole mul kah just tugevaim külg.
Poeglaps köhib, kuigi pole mu meelest küll kuskilt mingitki külma saanud.
Lõikasin oma parema jala nii põhjalikult puruks, et sellega ma nüüd lähemad 2-3 päeva nüüd küll ei jookse.
Ega ei viitsigi, kui aus olla.
Teine rott põgenes haigetoast ära ja elab nüüd köögis. Tõsi, ma oleks mitu korda võinud ta kinni püüda, aga ma ei saa teda oma surmahaige juurde panna ju, nii et las jookseb.
Auto, millega saab kopsupõletikus looma arsti juurde viia, jõudis meie Väikelinna eile õhtul, aga esimene loomaarsti aeg on täna õhtul. Seni ma siis vaatan haiget apaatselt lamamas ja ajuti armetult tuigerdamas ja tunnen end viimase seana, et ei oska aitamiseks muud teha kui õhku niiskena hoida. Käin ja raputan karpi, et kas liigutab veel, ja ajan tal sellega olemist veel halvemaks.
Ma võiks endale lisanimeks võtta Rotitapja. Kui ma oleks varem taibanud, et ta nii haige on... Kui kui kui kui...

Aga need on tegelikult ikka veel alla-keskmise-probleemid. Lihtsalt mitu korraga.

Elame veel!
Vähemalt püüame. Selline ponnistamise aeg on saabunud nähtavasti.
Üks hea uudis on ka - poeglaps omandas sõna "Jaa!" ja meie vestlused ja vaidlused on nüüd palju lihtsamad ja kiiremad. Muidu "Mkm!" ja "Mkm!" oli arusaadav küll, aga kui ta midagi tahtis, kulus väga tükk aega, et taibata, MIDA. Sest näoilmest saan ju aru, et midagi on, aga mis... oh jubedust, pool tundi osutamist. Nüüd aga - esitan küsimuse ja vastuseks on kas "Jaa!" või "Mkm!" või "Etaa!" (ehk "Ei taha!") ja kõik on klaar.