Poeskäik

Käisin tegemas vältimatut: jõuluoste.

Üldiselt mulle meeldis veel mõne aasta eest kingitusi teha. Ühele inimesele korraga. Mõelda välja kontseptsioon, seada tasakaalu praktilisus, sobivus konkreetsele isikule ja stiil.
Kui raha pani ette mitte lihtsalt mingid piirid, vaid kitsad piirid, oli vähe jama, aga ikkagi vastuvõetav.
Siis tulid mängu loovus ning isetegevus.

Et sellise lähenemisega kuhugi jõuda, peaks ma hakkama oma jõuluoste tegema alates juulist või nii, aga olgem ausad: seoses ümbritsevate inimeste jõukuse kasvu ja minu suhtelise jõukuse langusega (rohkem inimesi, kelle vahel sissetulekut jagada) ei tundu see kinkimine üldse enam nii lõbus. Lahe on kinkida sellele, kel mu kingitust ka vaja läheb, eks ole. Midagi head ja erilist. Aga kinkida umbes 8-le inimesele, kelle sissetulekud on igal eraldi vähemalt 3 minu oma, midagi head ja erilist, on pisut nagu üle minu võimete.

Niisiis olen üle läinud selliste asjade kinkimisele, mille praktiline väärtus on umbes null, aga vähemalt on minupoolne ponnistus tunda.
Isetegevus, noh.

Aga jõulud! JÕULUD! Saatanlik aeg, kui tuleb teha kingitusi paljudele inimestele korraga. Siis lihtsalt ei jõua intensiivselt, innuga ja personaalselt läheneda. Isetegevus ka kõike ei kata. Nii hulgi ei jaksa ju ise teha. On õnneks ka mõned sellised sõbrad, kelle sissetulek on sama naeruväärne kui minu oma, ja siis on mul ju lapsed.

Lapsed!
Juba ainult nende pärast on osturetk vältimatu - ja juba ainult nende pärast on see sulaselge piin.
Ma tunnen oma lapsi hästi. Ma tean, mida neil VAJA on.
Nimelt mitte midagi. Neil ei ole midagi vaja.
Paaril eelmisel aastal ostsin ma mõned praktilised asjad ning pudipadi, mis neile hetkeks rõõmu pakuks.
Nüüd, kus ma olen viimastel kuudel koristamiste ajal loobunud puzzletükkide ühte karpi kokkupanekust, savist pudinate sahtlitesse sortimisest ning viskan kõik need jullad koos puust kaelakeehelmestega minema, ei ole mul nagu erilist tahtmist tuua koju (raha eest!!!) kola, mille ma aasta pärast minema viskan, ahastuses ja tige.
Niisiis üritasin osta vähemalt mingil määral vajalikke ja igal juhul kvaliteetseid asju ja igaühele ja ikka midagi head ja erilist ka.
Lisaks oli mul vaja plekieemaldit, pesugeeli jms.

Jeerum, ma ütlen.
Kassas, higine, pea ringi käimas (kahtlustan, et jõuluostud on mul juba mingi foobia tekitanud, sest vähemalt viimasel seitsmel aastal on mul sel ajal poes käimine toonud kaasa kerge iivelduse ja pearingluse), ümisesin vaikselt seda laulu ja tundsin endale jõulude puhul kaasa.

Ja saate aru:
kui ma läksin allakorrusele, et osta ka spinatit ja liha ja piparkoogitainast, TULI RAADIOST SEESAMA LUGU.
Öelge veel, et sünkronism on väljamõeldis.

Aga ära olen ma selle teeninud küll. Tegelikult. Oma kombega jätta asjad viimsele sekundile. Laiselda üle igasuguse mõõdu.
Arukas inimene nii ei tee.
Pilt on siit.