Ma tahaksin öeda mida sügavat ja tarka.
Tõesti tahaksin.
Aga pärast seda, kui ma hommikul juhindusin 2 tundi sellest, et "Lihtsalt tee see ära!", siis käisin tütarlapse lasteaias arenguvestlusel (mille käigus ma uuesti veendusin, et mu tütar /vaatab kaamerasse/ on igati tubli ja adekvaatne seitsmeaastane, olgugi ma ise jätan emana pisut... mmm.... soovida), siis tegin veel 3 tundi "lihtsalt-tee-see-ära"-asju, ei ole mul nagu enam ühtegi head mõtet.
Isegi halbade mõtetega on kehvasti.
Nii et siis hea nõuanne: kui miski ei edene ja ühtegi mõtet ei ole (ja ERITI kui sealjuures on tunne, et kõik on jube halvasti, elu ongi kuradi närune ja mida me siin üldse enam), mine magama.
Ma ei tea, kas hommik on õhtust targem, aga ma tean kindla peale, et kui mul just vägevat ja kliinilist depressiooni ei ole (või siis viimase peal head pidu õhtul), on keskmine hommik keskmisest õhtust heatujulisem.
Räägime väljamaganud hommikust, eks ole =)
Magage end välja. Aitab väikeste murede vastu suurepäraselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.