Kuul-pähe-tiheda nädalavahetuse eel

Vahel, kui asjad ei suju kõige paremini ja kõik sõnad, mille ma kuhugi endast maha jätan, ei olegi puhas kuld ja teised inimesed ei laula mulle oode teemal "küll sa oled tark ja küll sul on alati õigus", tahaks küll, et oleks keegi, kes patsutaks ja kallistaks ja ütleks, et see kõik ei ole ju üldsegi oluline. Sa oled lahe piisavalt.

Praegu ma olen sunnitud seda endale ise ütlema, ja patsutamise asemel annan ma endale mandleid ja kalasalatit ja kommi (et ei osta maiustusi? Jah, tore. Aga kui kingitakse? Siis minu tahtejõud küll välja ei kanna, vabandust.) Ja see ei ole pooltki nii hea, kui kehaline kontakt, tegelikult on see halvem kui üldse mitte midagi ja sihukesed hädised enesehaletsuslikud hetked tuleks lihtsalt endast välja treenida ja töötada, aga....
Aga alati ei viitsi.
Just praegu ei viitsi.
Ja ainult selleks, et oleks keegi, kes patsutaks, kallimat ka otsima hakata ei tasu. See keeraks lõpuks kordades suurema jama kokku kui iseendapatsutamisest vabanemine väärt on.
Kui kedagi teist patsutamas ei ole, kõlbab iseenda patsutamine küll, aga enda patsutamine söögiga on libe tee - patsutad liiga palju ja pärast vihkad ennast vale kehakuju pärast. (Naah, ei vihka, loomulikult ei vihka, aga noomid, noh.)

**************************

Täna tabas mind muide esimene "Lihalihaliha! Andke LIHA!"-atakk paastupidamise jooksul. Kusjuures naljakal kombel ei tahtnud ma mitte hakklihakastet ega hautatud loomaliha ega isegi mitte kanafileed või muid selliseid häid asju, mida ma muidu armastan, vaid atakk leidis aset suitsuvorsti peale.
Üldiselt mulle isegi ei maitse suitsuvorst. Ma söön seda küll, kui ema külmakapist leian, aga pika hambaga. Ma muidu eriti vorsti ei söö, toorvorstid välja arvatud, ja nüüd lapsed poes nõudsid. Ning ma kujutasin suistuvorsti endale ette. Selle lõhna ja maitset ja kuidas see hamba all tundub. Siis kujutlesin maksavorsti. Ooooo! Siis maksapasteeti. Siis (ja see on juba tõesti üle võlli) lihapirukaid.
Ja ma igatsesin lihatoodete järgi nii kangesti, et mind siiamaani üllatab, et ma kiusatusele järele ei andnud ja ei toppinud suud koju jõudes lastele ostetud vorsti täis.

Aga ei toppinud. Ma olen natuke taastanud oma kehakuju kunagist siredat joont, aga ainult natuke.
Üldiselt on nii, et ma ei tohi päevas liiga palju arvutis olla. See tõmbab koheselt söögiisu üles. Aga mul on
* päris ilmne sõltuvus
* kirjutav töö
* Beleriandi organiseerimine ilma arvutita üldse ei edeneks ja
* pool vabaajameelelahutustest tulevad ju kah läbi selle asjaduse. Võrgupäevik muuhulgas.

Nii et... kel määratud on hukka minna...
(Aga ma ei loobu, mul on visa loomus tegelikult.)