Allaveeremisenesetunde vastu on alati hea välja minna. Välja nagu õue.
Veel parem, kui sul on idee, mida seal väljas teha (alati on lihtsam, kui tegu on kellegi teise ideega, sellega saab pehmelt ja omapoolse minimaalse pingutusega kaasa minna. Uskuge mind, ideedega kaasaminemine tasub vaeva, kui need pole just otseselt suitsiidsed ideed). Lükkab elu käima mitte ainult liikmetes vaid emotsioonides ja ajus samuti.
Tehkem asju. Nagu autokummide sees mööda traati sõitmine. See oli väga lõbus.
Mul on väga veider perekond (kui ma üritaks neist sihukest klassikalist perekonnalugu kirjutada, tuleks see kohutavalt paks ja keegi ei usuks, et tegu on reaalse perekonnaga. See oleks hullem kui J. Irvingu romaanides, ausõna - aga teate, mis on veel veidram? Mul on tunne, et absoluutselt KÕIGi peredega on samamoodi. Ma ei tunne ühtegi normaalset peret.)
Aga nendega on meeldiv.
Üks inimene neist, kes pildil, on mu vend. Ma ei ütle, milline.
Te ikka teate, et piltide peal saab klikkida, et nad normaalsesse suurusesse kasvaks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.