Poeglapsel on roheline mänguauto, mis nupule vajutades toob kuuldavale mingi kummalise trance-viisi, mille alguses ütleb kõrgemapoolne mehehääl: "Jou, Mendelejev!"
Mind on hakanud huvitama, mis paganama lugu see on, kus alguses "jou, Mendelejev!" öeldakse.
Lisaks autole on Poeglapsel ka jõuline eitamisperiood. Elan nagu mingis tagurpidi-antsu maailmas - tuleb [mitte alati, aga sageli] nõuda seda, millele vastupidist ma tegelikult saavutada tahan.
Tütarlaps see-eest on ootamatult hüpanud täiskasvanulikkuse poole ja temaga on vahelduseks jälle kerge läbi saada. Ma ei pea teda sundima kõiksuguseid kasulikke asju (nagu plokkflöödi harjutamine, rattaga sõitmine [jee, uus ratas!], jooksmine ja väikese vennatatikaga mängimine) tegema, ta teeb neid heal meelel esimese mainimise peale või lausa omal algatusel.
Ma pean meeles pidama ta kooli kirja panna.
(Ma PEAN meeles pidama ta kooli kirja panna!!!!)
Ning kuna ma läbi reedese päeva muudkui koristasin, on isegi võimalik paljajalu korteris ringi käia, talla alla suuri mullakamakaid korjamata.
Elu on imeline ning inimesed on nii ilusad ja head!
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.