...suitsu?
Mul oli täna hetk poes, kus ma mõtlesin: "A' ostaks paki?"
Muidugi ei ostnud, sest ma olen väga praktiline naisolevus, aga aeg-ajalt ma tunnen suitsetamisest kerget puudust ja pealegi - kui mul oleks igal õhtul (või üle päevagi) ees ootamas üks sigaret (kahe)päevase hiilgava toimetuleku eest preemiaks, vahest mul poleks nii palju vaja SÜÜA igasuguseid asju.
Preemiaks.
Kogu mu (arvutab) 6-aastase pühapäevasuitsetajakarjääri jooksul (no kui ma suitsetan 4 sigaretti aastas, siis see aasta enam ei loe, eks ole, see ei ole enam pühapäevasuitsetamine, see on mingi kvartalisuitsetamine) ei õnnestunud mul välja arendada mitte mingit sõltuvust. Igatahes mitte midagi ligilähedaseltki sihukest et "oh, tahaks maha jätta, aga tahtejõudu pole", isegi mitte midagi sellist nagu "küll tahaks suitsu, aga otsas on ja poed ka kõik kinni, oh ma vaene maatamees!".
Seetõttu ei tundu suitsetamine mulle ka mingi eriline patt olevat - noh, teen kolme kuu jooksul ühe paki ära ja suren kaks päeva varem, kole lugu küll.
Aga suitsetajad on siuke vennaskonna moodi asi ja mind vist kõige rohkem pidurdab paki ostmisel (pöörase hinna järel =D) tunne, et ma üritan end isegi sel moel salaja koduaknast kevadöösse suitsetades sisse nihverdada vennaskonda, kuhu ma tegelikult ei kuulu. (Jah, sotsiaalne alaareng, blabla.)
Ja muidugi see ka, et kuna ma nii harva suitsetan, on mul paar korda hakanud terve suitsu äratõmbamise järel pea nii hullusti ringi käima, et ma pean kohe magama minema, kukun nagu palk voodisse ja magan nagu oleks end korralikult purju joonud.
Sigaretipohmakat pole õnneks seni tekkinud.
Mulle on paras pool sigaretti korraga, aga kodus pole kellegagi jagada - tütarlaps on seitse, nagu vara veel või nii, ja üldse on oma lastele suitsetamise lubamine kaunis otsene tee Halva Vanema tiitlini. (Tingimusel, et lapsed pole üle 18 ja omaette leivas.)
Võiks muidugi proovida poole alles jätta ja suitsetada teine kord siis... esimese korra koni?
(Tore, kvartalisuitsetajast otse konitõmbajaks!)
Või võiks adopteerida särasilmse suitsetajast nägusa noore mehe, ainult selleks, et ta üht suitsu minuga jagaks igal õhtul?
=)
Muidu: asjad kisuvad karmiks, aga mitte halvas mõttes.
Inimene ongi kõige õnnelikum, kui ta peab pingutama heade eesmärkide nimel. Või noh, vähemalt mina küll.
When the going gets tough, the tough get going
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.