Milleks on loodud valged maiööd

Igatahes mitte magamiseks.
MÕNED kodanikud vahivad rõdudel ja terassidel hämarusse, pisikesed punase silmaga tossavad tõugud näppude abil huultele tõstetud, mõned teised suudlevad, pead õite ja inimihu lõhnadest uimased, mõned hoopis joovad ning lällavad kuskil - ja mõningad kalpsavad ringi.
Kalpsamine, mu sõbrad, on oivaline tegevus.

Kui mul olid mu õnnistatud kroonilised tõved /talvel/ ja kehaline koormus võttis tuikuma sõna kõige otsesemas mõttes (elik pea käis korralikult ringi pool aega, ning vahel läks sellest õõtsumisest ka süda pahaks) pidasin ma lippamisel peaaegu poolteist kuud vahet. See paus vaevas hirmsasti mu hinge. Noh, et niipea, kui mingigi vormiparanemine kuskilt märgata oli, otsustas keha normaalse toimimise lõpetada, ja uuesti alustades oli selline tunne nagu alustaks jälle päris algusest, kuskilt sealt, kust ma hakkasin liikuma nii umbes 18-aastasena.
Aga nüüd, 2 kuud peale uuestialustamist, on selge, et midagi jäi ikka eelnevast lidumisest ja kalpsamisest seemneks ka, sest kiirhiilimise faasi 2 asemel on ma ilmselgelt jooksma hakanud.

Niivõrd jooksma juba, et ühtlane tempo on igav ja ma jooksen mööda suusaradu, kuhu on ehitatud kunstlikke mägesid. Mäest üles liigun täitsa eduliselt, mägedest alla veeren täiel kiirusel.
Täna oli isegi see juba igav ja ma tegin ka tasasel pannkoogimaal mõned sprindijupid. OOOOOOOOO!!!
Te ei saa aru, mis ma õitsen siin sihukese pisiasja pärast?

Noh, alustame algusest:
Kunagi olin minagi väike tüdrikutirts, kes käis koolis ja kehalise kasvatuse tunnis. Ma ei olnud mingisugune eriliselt sant tüdrikutirts ja kuna mulle meeldis mängida kulli ja ukakat, olin ma tegelikult päris talutav jooksja.
Paraku polnud minu elus olnud erilist pallimängukogemust. Või polnud ma seda otsinud, sest mu palliviskeoskus oli (ja on) umbes võrdne keskmise siili palliviskeoskusega. Noh, vahet pole, fakt on see, et kuna kehalise kasvatuse tunnis mängiti põhiliselt palli, sain ma endale enesehinnangu "olen spordis hädine".
Ainsad alad, milles ma mahtusin vahelduva eduga kuskile klassi esiveerandi sisse, olid kaugushüpe ja 60 meetrit. Pikka maad jooksin kuskil esimese kolmandiku serva peal - polnud ka paha - aga pikka maad joosta mulle ei meeldinud.
Ma suhtusin valusse halvasti, ja öeldagu mis tahes, joosta pikka maad oma jaksamise piiri peal on füüsiliselt valus.
No nii, aga jah, neid 60 meetrit ma jooksin hea meelega ja isegi siis, kui ma varateismelisena pühendasin oma elu voodis vedelemisele, söömisele ja jutukate lugemisele, kandsid mu pikad koivad mind erilise vaevata 60-s meetris viiele.
Parematel aegadel olin ma klassi tüdrukute hulgas oma 60 m ajaga jagamas 3.-4 kohta. (See oli mu jaoks oluline sündmus mitmes mõttes. Ühest küljest olin ma oma kiiruse üle väga uhke, teisest küljest pidid kiiremad 3 minema klassi kuskile teatejooksule esindama, ja keegi isegi ei maininud, et mina võiks minna, sest see teine tüdruk oskas palli ka visata ja omas kuulsust kui "sportlik", mida minul ei olnud. Ja see tundus mulle ikka päris paganama ebaõiglane.)

Ja siis lõppes põhikool, algas keskkool, lõppes ka keskkool, ja mina olin ikka veel pühendunud voodis vedelemisele, jutukatele ja söömisele. Ma ei oskagi öelda, millele ma võlgnen selle, et ma olin küll raskete puusade ning imekitsaste õlgade + õblukeste õlavartega, aga üldiselt ikkagi üsna inimesekujuline ja normaalkaalus.
Ilmselt on armas loodus mind õnnistanud üsna visa kehaga, mis ei kasvata küll meelsasti lihast, aga peab ka ülearuse rasvamassi osas piiri.

Niisiis läksin mina seejärel ülikooli ja õnnetute kokkusattumuste tulemusena tutvusin kodanikuga, kelle koodnimeks võiks näiteks olla Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik, lühidalt Kea. Keast oli igavest tüli ja vaeva ja häda ja hingepiinu ja idiootsusi ja mida kõike veel, aga Keal oli ka üks (sel hetkel äärmiselt frustreeriv, aga hiljem selgus, et) hea omadus: ta oli spordifanaatik.
Võib-olla on ikka veel, ma pole kursis.
Igatahes lohistas ta mu jooksma.

Sa vanakurat küll!

Kui keskkool läbi sai, oli üks olulisi rõõmupõhjuseid seejuures see, et ma võisin endale öelda: ma ei lähe enam elu sees vabatahtlikult jooksma. (Sest joosta oli valus, noh.)
Aga muidugi olin mina Keasse piisavalt armunud ja piisavalt nõdra enesehinnanguga ja ükski mitteperekonnaliikmest meesolevus (nii kaunist mehest kui Kea rääkimata) polnud kunagi ilmutanud minu vastu mingit personaalset huvi (huvi, mis on suunatud üheselt minu tüdrukuosiste vastu ei loe, eks ole), isegi mitte sihukest huvi, et "teeks selle tüdruku õige ümber," ja nii ma siis jooksin.
Ai.
AI!

Huvitaval kombel, kuigi minu keha koosnes sel hetkel umbes 42 % ulatuses rasvast (ma mõõtsin trennis, kuhu ma kah Kea õhutusel läksin), suutsin ma paari kuuga omandada üsna talutava sörgivõime. Kea, lisaks spordihuvile, oli väga kannatlik treener (see oli ka ainus asi, milles ta kannatlik oli), ja üldiselt ma pean tunnistama, et see igas muus suhtes katastroofiline suhtesarnane äbarik (võiks pigem öelda "suhtlus", et aus olla) on ometi toonud mulle tohutut kasu.
Sest tollest ajast saati olen ma enam-vähem spordisõbralik.

Võtame nüüd jälle paar käiku tagasi, selle hetke juurde, kus ma omandasin sörgivõime.
Sörgivõime omandamine oli äärmiselt võimas kogemus.
Ma olin endaga väga rahul ja hakkasin oma korterinaabriga, kes oli ühtlasi minu klassiõde ja hakkas mõne aja pärast ise Keaga magama (see kõik oli kõigi osapoolte vastastikkusel nõusolekul aset leidev muutus ja ma ei pannud seda pahaks, sest ühest küljest olen ma suhteliselt tolerantne selliste asjad suhtes ja teisest küljest ei lubanud minu enesehinnag mingeid nõudmisi esitada), võidu jooksma.

Mu toonane korterinaaber on minust umbes 12 cm lühem ja põhikooli ajal ma jooksin temast üldiselt 60 meetrit umbes 3 kümnendikku kiiremini. Paremail hetkil isegi 4.
Oma vastomandatud sörgivõimet kasutades temaga võidu joosta püüdes sain ma iga kord mitte lihtsalt et kaela, aga nii kolinal, et mul kadus soov uuesti proovida.
Harjutasin kuukese veel, kutsusin uuesti, resultaat täpselt sama.
Harjutasin 2 kuud veel, proovisime uuesti, resultaat ikka sama.

Järeldasin, et sörkimisega kiiresti jooksma ei õpi ja lõin käega, sest sundida end sörgi vahele spurte toppima oli liig. Niigi oli joosta valus. Ai. Ja ega alati ei viitsinud ka. Ja üldse.

Aga see jäi mind piinama. See, kuidas üldse kiirust ei ole enam jalgades. Ja ei tule ka, tee või tina. Ja üldse oli väga kurb.

Vahelepõike lõpp.

Ja aasta 2009 kevadel, kui ma olen ammu aega tagasi alla andnud ja kaotanud lootuse mingit kiirust kunagi tagasi saada, on minu keha rõõmus ja hüpakas ja liduv. Ma väga kahtlen, kas ma nüüd mingit põhikooli aegadega võrreldavat 60-meetri aega suudaksin joosta, aga üle ei-tea-mis-aja on mul spurtides tunne, et ma torman, mitte ei paterda. Jalad tahavad joosta ja hüpata ja keksida.
Ja see on nii äge.

Kuidas nad sinnani jõudsid, on muide ka ilmne.
Jooksmine ise on kena küll, aga tugevad jalad jooksevad ikkagi palju paremini. Kuna mu tavaline kõnnikaal on minu oma kaal + 15 kilo poeglast + 5 kuni 10 kilo seljakotti, ja pood, kus ma tavaliselt (loe: suht iga päev) käin, asub umbes 1,5 km kaugusel, olen ma lihtsalt tasapisi jõudu juurde tekitanud endale. Ja sealt ka kiirus ja hüpakus - kui pole 20-25 lisakilo parasjagu turjal, on sihuke tunne, et võiks lausa lennata.
See on siis selline nõuandepost neile, kes ka tahavad kiiresti joosta. Ainult sagedasest jooksmisest on vähem kasu kui jalgade pidevast koormuse all kõnnitamisest.

Ja nõnda ma lippan läbi valgete lõhnavate maiööde mööda metsavahelist suusarada ja olen nii õnnelik, nii õnnelik, mis siis, et mul on vinn täpselt seal kohas, kus parema kõrva ülaserv ja pea kokku saavad.

Tänan tähelepanu eest, nägemiseni!