Asi see siis ühel jalal hüpata pole, mõtlesin ma, kargud on ikka mingitele vanadele ja hädistele, aga mina hüppasin ja rõõmustasin omaette, et oh, saangi tugevaks.
Või vähemalt saan parema jala tugevaks, kui täpsem olla.
Olen ma juba varem maininud, et intelligents ei ole minu kõige tugevamate külgede hulgas?
Kui ma Kultuuritehase ees ühel jalal ukse poole keksisin, lasin endale paar poissi appi saata. No nad toetasid, aga neil polnud toetamise ja minul toetuse otsimisega erilisi kogemusi, ja korra õnnestus mul komistada ja oma märg kips suisa maha toetada (jah, oli küll erikuradi valus, tänan küsimast).
Aga see polnud veel midagi, seal oli kolm korrust järske treppe ja ma olen ohjeldamatult tänulik kandvale jõule, kes mu sealt üles vedas.
Horisontaalsel pinnal ma hüppasin ise, aga nii pikad pole iial ühedki koridorid tundunud.
Siiski, meesterahvaste lahke abiga sain nii üles kui alla kui koju, ja kõik oli hästi.
Aga!
Järgmine päev!
Parem jalg küsis, kas ma lolliks olen läinud või?! kui ma jälle tema peal hüppama asusin. Vasak jalg nagunii kogu aeg kurtis, et tal pole kuidagi hea ja kiskus iga asendi peale krampi. Maja sisetrepist ronisin ma üles käpuli ja reites polnud niigi palju jõudu alles, et seda rahulikult teha, ma pidin end astmeservast kinni hoides kätega üles tõmbama.
Mingil veidral põhjusel valutasid ka rinna- ja ülaselja lihased.
Panin pea kätele ja puhkasin keset treppi.
Ja trepi serval tuli selle väsinud ja tigeda ja kah tasapisi krampi vedava parema jala peale veel püsti saada.
Oh rõõmu!
Niisiis ma olen nüüdseks kindel, et kargud on toredad asjad, ja ei jaksa ära oodata, millal minu omad kohale saabuvad.
Ah, ja siis ma arvasin, et kõik peaks mind nunnutama, sest ma murdsin kederluu - krõks! aga tundub, et minu nunnutatud saamise vajadus on liiga suur isegi praeguse hetke ilmatuma lahke maailma jaoks. Seda ei suudeta täita. =/
Mina karkudel käia ei suutnud, kuigi sammupikkus oleks pikem (liikumiskiirus suurem) tulnud... Mõtlesin, et oi hullu, kui ma näiteks lastehalvatust oleks põdenud vms, vaelsed käte kõõlused, mille otsas see seismine siis toimub. Valisin küünarkepid ning karke kasutasin ainult köögis, kus oli käsi reaalselt vaja. Küünarkepid surusid kämmaldele küll mingid töömehemõhnad peale, aga nu mis teha. Mihukesed õlavarrelihased, uhh! Ei, mitte suuremõõdulised, aga kui sitked, rasvavabad! Selg ja rind ja korsetipiirkond ja tegelt tõesti kogu keha peab kohanema. Reielihased masiivistuvad natuke, ka see katkise jala pool, sest teda tuleb ju rippes hoida. Mingisugune valuvaigistav kreem on abiks nukral öötunnil neile ülevaevatud ülekompenseerivatele ihuliikmetele, mis mõtlevad, et sa oled aru kaotanud.
VastaKustuta