Elas kord...

Ükskord ammu ammu, kui maailm oli veel noor ja kõik asjad hoopis teistmoodi kui praegu, elas ühes väikeses kuningriigis keset laasi ning paljusid väikesi järvi üks kuningapaar.
Kuningal oli punane habe ja talle meeldis kalal käia, kuningannal olid valged käed, pruunid juuksed ning kirg jahipidamise vastu.
Ja kahe peale oli neil kuningriik ja tütar nimega... noh, näiteks Teeroos.
Teeroosil olid punased juuksed, valged käed ja naerul suu ning kõik oli hästi kalajärvede kuningriigis, kuni kuninganna jahil käies hobuselt kukkus, kaela murdis ja ära suri.

Kuningas valitses riiki, vabal ajal leinas oma naist, käis kalal ja kasvatas tütart. Uue naise otsimise jaoks ei jäänud aega. Teeroos kasvas ka sedasi, pooliti metsikult, pooliti peenelt, ning jooksis pool aega ringi kaluripiigade ja pool aega jahimeeste ja -naistega, kes teda kui oma kuninganna tütart hellitasid ja austasid.
Kasvas nii printsess üles, meeldis kõigile, ning tal hakkasid käima kosilased. Kuningatütar naeratas neile kõigile, vestles nendega, suudles nendega, nädalad läksid kui lennates, kuninriikides plaaniti salamisi juba pulmi - ja siis läks Teeroos isa juurde ja ütles: "Ei, isa, seda meest ma ei võta."

Ja kui kuningas uuris ja kosilane uuris, et miks... hakkas Teeroos naerma, pillas mingi tervameelsuse ja kõndis minema.

Ja lahti läks kõlakas, et kuningatütar on nii kõrk ja ennast täis, et talle ei meeldi ükski mees.

Kuningas kuulis neid lugusid ja vaatas oma nägusat punapäist tütart, kelle kasvatamiseks tal riigivalitsemise ja kalapüügi kõrvalt nii vähe mahti oli jäänud, ega teadnud, mida uskuda.
Aga ta muutus tütre meheleminemise osas pisitasa üha pealekäivamaks.

Teeroos keerutas end muudkui aga jälle välja, tulid uued kosilased, ja kuningal tekkis mõne kaugema kuningriigiga lausa pingesituatsioon, kui nende prints solvunult ja õnnetult peale 4 kuud äraolekut naases ja kalajärvekuningriigi printsessi selja taga paari terava sõnaga kostitas.

Nõnda sai kuningas Punahabe viimaks pahaseks, ütles, et nüüd on tütrel viimane võimalus, kutsus ümberkaudu kuningriikidest kõik printsid, vallalised kuningad ja suuremad ülikud kokku, ja käskis Teeroosil valida.
"Sest ma ei usu," käratas kuningas, "et sulle nende seast tõesti mitte keegi ei meeldi!"

Rivistusid siis kõik kuningad ja printsid ja ülikud kalajärvekuningriigi tallimaneezhi üles (suures saalis polnud piisavalt ruumi, sest see polnud mitte mõni priiskaja kuningas, kes laseks suurel lossil kasutult seista, kui perekonnas ainult tema ja ta tütar) ja Teeroos käis nende vahel ringi.
Igaühele leidis ta lahke sõna ja naeratuse, isegi neile, kes olid eakad, paksud, ja habemesse kasvanud tundrakuningriikide isandad.
"Sa meeldid mulle, Kelmnaeratus!" ütles ta ühele ja "Sa meeldid mulle, Paljumõtleja" teisele. Kenadele noortele meestele oli tal keni sõnu nende välimuse kohta, tugevatele meestele nende jõu kohta, pikkadele nende imposantsuse ning kõrge kasvu, lühikestele nende väleduse ja kompaktsuse kohta. Keegi ei jäänud ilma, ja kui kuningatütar viimaks ringiga oma isa juurde tagasi jõudis, vaatas ta tollele õnnetult otsa.
"Muidugi meeldivad nad mulle, mulle meeldivad nad kõik. Kui mu süda ei kõnele ühele rohkem kui teisele, kuidas ma saan kellegi välja valida?!"

Ja kuningas jäi vait ning sügas kukalt.

Kas teie oskate neile nõu anda?