Kiiraruanne kiirrongi pealt

Aju seisab ikka veel.
Kolin.
Kolin.
Kolin.
(Nii kostab kui toimub.)

Mu lapse uuel klassijuhatajal oli lastevanemate koosolekul seljas tiigri- ja leopardimustriline kleit ja üldse oli ta kuidagi kohatult kaunis ja närviline.
Nägin unes, et mul tuli (loe: ei tahtnud, aga oli vaja) end ära tappa ja otsisin Riias sobivalt kõrget ja samas ligipääsetavat paika.
Trennipuudus teeb haigeks (või on see vastupidi? haiguse pärast ei saa trenni teha? minu teooria on, et toimib igatepidi, esmalt ei saa ühe haiguse pärast treenida ja siis tulevad kõik teised riburadapidi järgi.) Praegu võõrustan üht põletikku ja midagi, mille kohta ma ei taipa, kas tegu on ränga allergiahoo või mingi viirusega.
Ängistuda pole eriti mahti. Õigemini, oleks küll, aga ma blokeerin teatud mõtterajad juba eos. (Jee mina!)
Õieti pole mitte millekski mahti.

Aga noor nägus mees on päris äge lisand minu elus. Tasapisi hakkan s(t)eda isegi omaks võtma.