Ligi 4 nädalat

Pildil on kolm graatsiat Niki de Saint Phalle nägemuses.
Kipsi mahavõtmisest on möödas 25 päeva ja ma käisin eile õhtul jooksmist katsetamas.

Teate, et kogu interneedus on täis õpetusi, kuidas vältida vigastusi, aga õpetusi, kuidas pärast neid uuesti treenima hakata, on pihutäis ja need ka sellised konkreetsed: "Kuidas alustada treeninguid pärast põlvesidemete vigastust" näiteks?
Aga mul ei ole põlv viga saanud, mul on pahkluu. (Arst ütles: "Kjederluu murd." Need olid ka 2 ainsat sõna, mida ta mulle ütles, muidu rääkisid minuga õed, kes aga keeldusid ütlemast, milles asi, viidates sellele kui arsti eriõigusele. Röntgenipildil oli kirjas "Pindluu murd." Mina ei oska öelda muud kui "Kurat, mina ka ei tea, mis iga pisikese kondi nimi on!")
Noh, improviseerime siis.

Esimesel päeval ilma kipsita ei saanud ma jalale üldse toetada. Üldse. Teisel päeval panin vahel varba maha. Kolmandal oli vedela sääremarja ja pundunud välimusega vasak jalg juba asjaks, sai kahel jalal seista ja puha. Neljandal kipsivabal päeval käisin ujumas. Kui taipasin, kuidas pahkluud vastu vett täisnurgas hoida, sai vees edasi küll.
Nädala pärast lonkasin ringi, kahe nädala pärast lonkasin vähem ning küllaltki väledalt, ja nüüd, kolm nädalat ja veel veidi peale, proovisin joosta.

Head uudised: 1 km ei võtnud hingeldama ja päris lõpus, kui koduni oli veel vast 60 m, sain alles higi natuke lahti.
Halvad uudised (ainult et need polnudki uudised, muidugi): ma lonkan. Ja esimese 250 m järel hakkas juba mõnevõrra valus. Siis oli tasapisi veel veidi valusam. Ja koju jõudes oli pahkluu kuum.
Mudisin seda hea nõuande peale veri liikuma panna, ja kuigi see oli ka mõnevõrra valus, läks paremaks.
Hommikul ärgates ja kööki minnes lonkasin üle mitme päeva kergelt ka kõnnisammu astudes. See läks küll köögini jõudes üle ja nüüd tundub korras, aga ilmselgelt ma jooksmisvormis veel ei ole.
Tuleb ujumisega leppida, aga pärast eilset on mul õitsev tatitõbi ja ma veel mõtlen, kas täna, päikseta päeval, üldse tasub randa minna.

Muidu pakin oma uues korteris sealse endise omaniku (nüüd paraku siit ilmast lahkunud naise) asju.
Uskumatu, kui palju asju ikka inimesel elu jooksul koguda õnnestub! Ja enamik neist täiesti tarbetud.
Kurp, ma ütlen.
Kuskil 20.-ks tahaks kolida.

Ja sellega seoses: ega kellelgi häälespüsivat klaverit pole müüa/ära anda?