Õelus ja vendlus

Lugesin just ühest blogist, kuidas naisolevus E. on väga õnnelik, kuna ta vend, keda ta pole igaviku juba näinud, lubas talle külla tulla. Ja selle rõõmsa uudise peale helistas ta oma õele, kel on rasked ajad ja palju muresid, ja ütles, et õde ka tuleks, ta maksab õe piletid kinni, unustagem perekondliku koosviibimise käigus kõik jamad.
Ja siis helistas täiesti juhtumisi tema teine vend ja kuulnud, et siuke vinge perekondlik koosviibimine on toimumas, otsustas kah kohale loovida ja nüüd on nad kõik õhinas ja planeerivad oma nädalavahetust (Calgarys) ja arutavad, milline baar esimesena ja kas on loota, et neid ei visata välja jms.

Ja inimesed veel imestavad, miks ma tahan palju lapsi saada!
Mitte ainult seepärast, et ma haiglaselt paljuneda ihkaks, vaid eelkõige seepärast, et mulle meeldivad suurte armastavate perede dünaamikad.
Suured ägedad pered lihtsalt on ägedad.Ja nagunii pole ma kunagi olnud suurem asi minimalist vaid ikka uskunud, et rohkem on uhkem.
(Ei, ma ei planeeri uusi lapsi lähiaastal käima panna, rahune, emme!)