Ving kaubandusvõrgu puudujääkide teemal

Tibinlususe poste mitu järjest, sest ma kolin => pakin asju => saan ülevaadet, mis toimub minu elus asjaderindel => igasugused ammused mõtted tõusevad esile, tagajalgadele ja kriiskavad.

Ja üldse, mul on ajuseisak. Ainult käed käivad, aju seisab juba mitmendat päeva ja nutab omaette.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ostsin endale paari nädala eest uued päevitusriided. Nagu oligi ette näha, ei olnud esimeses kolmes poes mitte midagi, mida ma oleksin nõus oma peaaegu alasti keha peal näitama ja neljandas selgus, et neid asju, mida ma esmajoones tahaksin, ei ole minu suuruses.
Minu suurus ei ole hiiglaslik.
Hea küll, ma ei ole just kõhn. Aga ma olen heas vormis ja küllaltki proportsionaalne, ning kui mul ajuti õnnestub paar päeva järjest vähem süüa (mis kaotab väljaspoole kumerduva osa mu kõhust) suisa ilus vaadata.
Mis mõttes minu suurust värviga päevitusriideid ei müüda?
Nagu pildilt võib näha, ei ole isegi Karolina Kurkova suutnud endale parajaid bikiine leida! Aga mina niiviisi, 2 nr väiksemate pükstega, avalikkuse ette minemast keeldun.

Ma kohtasin bikiine ka suurustega XL ja XXL, millest esimesed olid minu tagumiku ümber jah, laias laastus parajad, aga lõikega, mis eriti midagi ära ei katnud. Teised olid liiga suured, aga ei katnud ikkagi midagi.
Selliseid nägusaid, normaalse kujuga ning pisut katvamaid pükse leidus kuni suuruseni 38.

Vahtisin vihaselt siniseid oranzhi ja pruuni pikitriibuga pükse, mida ma nii väga oleks tahtnud omada (aga suuruses 42) ning imestasin, miks ei ole meil, pikkade ja puusakate naiste maal, minusugusel võimalik rannarõivast selga osta? Ja mis saab siis veel pikematest ja puusakamatest? Kas 180 cm pikune naine, kes kannaks 44 suurust, peab läbi ajama mingite vanaemalt päranduseks saadud 30 aasta vanuste nõukogude bikiinitootjate töökangelasteoga või nende XXL suuruses imenappide ruuduliste värgindustega? (Sest rannariideid number 44 ma üldse ei näinud, mitte üheski poes, selles suuruses päevitusriideid pole vist isegi musta värvi.)

Mina olin lõpuks sunnitud leppima bikiinidega, mille põhivärv on must (must, must, must, must, üldiselt ma tolereerin seda värvi oma rõivaste juures detailina või ühe eseme näol korraga, aga päevi, kus ma olen nõus käima üleni mustas on aastas vast 4-6). Lõpptulemus on ootamatult meeldiv, kuna musta peal tolgendab ringi hulk psühhotroopilise olekuga lilla-rohelisi päikesi ja südameid ja muud nägudega värki, ning oli võimalik osta ülemine ots ühes ja alumine teises suuruses, aga mind häirib põhimõte.
Et mine osta trikoo, vana naine, sinu eas ja suuruses ei sobigi nagu enam kaheosalise ujumiskostüümiga ringi lasta?
Kui see just must ei ole.

minge perse!

Mulle sobivad bikiinid, muuseas, paremini kui enamik trikoosid. See on sellest, et mul on talje. (Laiade puusade boonus.) Ja mulle meeldib kõhule päikest saada. Ja ma ei pea ainult mustas käima, aitäh.