Diagnoos: mul on igav.
Selleks avastuseks ma küll valmis polnud.
Alles ma kaebasin, et liiga palju muutusi ühekorraga, api, api jne.
Aga need on tuttavat tüüpi muutused. Lõpuks olen ma oma 29 eluaasta jooksul elanud umbes 17 kohas. Kolimine pole midagi kohutavalt erilist. See on tuttav pinge, adrenaliini voolama ei erguta.
Ja kuigi lapse kooliminek on mastaapne muutus, oli tema lasteaeda minek vähemalt sama mastaapne – ja tookord oli mul pealegi uus laps ka kohe sündimas.
Üldse ei viitsi jälle sama asja samal moel läbi hakata elama.
Igasuguseid asju ei taha enam: ajada armuasju, kui „armu-“ on ainult seksuaalsuhtele viitav eesliide, mitte midagi sisulist.
Sinna juurde peab märkima, et pole mingit põhjust noort nägusat meest mädade kartulitega loopida. Kõigest, mis mulda pannakse, ei peagi midagi kasvama. (Mind pole ka vaja loopida, aitäh!)
Nojah, ja olla eluaeg pannkooke küpsetav kerge kirjanduskalduvusega emme – seda ka ei viitsi.
Igav.
Juba tehtud, juba kogetud.
...see kõik on olnud kord...
/jookseb „andke mulle tööd“, "korraldage minuga koos luulekogu esitlus" ja muude sama tüüpi kirjadega mööda ilma neljas suunas laiali.
Tööd vist suurt pole, aga kirjanduskalduvuste asjus võib ju mõtelda, kas saaksin kuidagi abiks olla. Võin kirjavigu või kasulikumaid inimesi otsida.
VastaKustutakuule aga sa balli korraldamist ei taha enda peale võtta?
VastaKustuta:D
ega eriti ei taha küll,
VastaKustutavähemalt mitte talvel. Liiga kiireks kisub. Ma võiksin korraldada midagi mingiks muuks ajaks (ja mitte üksi, üksi päh).