Llluletaja?

Oma suureks kurvastuseks ei saanudki ma Betti Alveri kirjanduspreemiat.

Tegelikult olin ma juba nominatsiooni üle väga rõõmus, muidugi. Nagu paar posti tagasi kirjeldatud, on seda luulekogu nii vähe ostetud, et mind jätkuvalt hämmastab iga tähelepanuraas.
Aga raha oleks ära kulunud. Jõulud ja lapsed jne.

...teema juurde siis.
Kõigile neile, kes on öelnud, et mis sa põed ühe esitlusesinemise kiire lõppemise pärast, küll tuleb uus, ainult kirjuta!

Mul on teile uudis:
ma ei kirjuta luuletusi eriti hästi. Kindlasti mitte paremini kui keskmine rahvaluuletaja.

Ja nüüd, enne kui te hakkate vastu vaidlema ja näpuga näitama, et näe, nominatsioon, positiivne arvustus ja meile väga meeldis, lisan: ühte asja teen ma siiski suhteliselt hästi.
Nimelt - kui kirjutamise ja lugemise vahele on jäänud kuskil kolm kuud kuni pool aastat (või rohkem), suudan ma üsna adekvaatselt oma loomingasju hinnata. Vahetult peale kirjutamist paraku ei suuda. (Nagu võrgupäevikustki näha, siin on parasjagu värskeltkirjutet paska üleval.)
Ja kuna ma aeg-ajalt kirjutan ka ilusti ja hästi, eriti siis, kui mind valdavad tugevad tunded, siis pikkade ajavahemike jooksul koguneb ka luulekogu jagu loetavat kraami kokku. See, mida ma suudan teha, on panna kogu kokku tõesti parimatest asjadest, mis mul võtta on. Ning see pole sugugi üldlevinud võime.
"Lagunemise" luuletused on kirjutatud 2001-2007 muuseas.
Aastatest 2008-2009 on mul ette näidata umbes 5 enam-vähem kõlbulikku luuletust. Üks neist on väga hea.
Ja see on ka kõik.
Sest... mul ei ole tugevaid tundeid.

Aga kirjutada luulet nii, et "tahan kirjutada" - noh, saab, aga tulemuseks on praktiliselt alati pahn. Ütleme, üks luuletus 10-st võib nii kirjutades päris kõlbulik tulla. Aga mitte oivaline. Ükski ei tule oivaline. (Proosat, muide, saab nii kirjutada, et lihtsalt võtad kätte ning teed.)

...niisiis, mul ei ole enam tugevaid tundeid.
See ei kurvasta mind mitte ainult seepärast, et Püha Inspiratsiooni ei teki.
Niisama on ka nukker.
Proovisin kirjutada (resultaat oli nii sitt, et sitlus oli suisa kohe näha) riimluuletust asjadest, mida olen hakanud ära unustama. Nimekirja läksid sellised asjad nagu

1. kuidas on tõsiselt armunud olla, tõsiselt tõsiselt, tõsiselt!
2. kuidas on meestega tantsida, samas mõtlemata, kus lapsed parasjagu on või olemata sunnitud keset tantsu parnterit vahetama (uueks partneriks saab mõistagi laps)
3. kuidas on minna kinno/teatrisse/näitusele/jalutama lihtsalt nii, et "tahan ja lähen"
4. kuidas on ujuda nii, et mingid lapsed ei seisa järve või basseini või mere kaldal ootel ja ma ei pea samal ajal silma peal hoidma, et nad ära ei upuks. Rääkimata sellest, et nad ei hüüaks mind ega kamandaks enda juurde ja ma ei peaks vahepeal neile röökima: "Palun olge rahulikult, ma tahan veel natukene ujuda!"
5. kuidas on terve olla. Jajah. Ma olin viimati täiesti terve vist 14. juunikuu päeval 2009
6. kuidas on elada, mitte kesta päevast päeva võimalikult vähe lagugunedes (sest lootus kunagi jälle elada on ju ikka alles; siis tahaks enam-vähem inimese moodi veel olla)
7. kuidas näeb kuu või vihm või paganama jõgi välja, kui teda öösel õues näha, kuidas tundub öine õhk, kuidas kostavad öised hääled
8. kuidas on teise täiskasvanud inimesega avameelne olla, niimoodi omavahel rääkida, et kogu aeg endamisi ei mõõdaks "kas see info ikka vajab jagamist" ja "on see sobiv teema" ja "kas ma sellist muljet jätta tahangi" jms. (Ega ma ei peta. Ma lihtsalt näen oma sõpru nii harva ja nii lühikest aega järjest, et ma ei jõua lahti minna)
9. misoodi tunne on naerda nii, et õhku ei jätku ja muudkui naeraks ja naeraks ja naeraks ja naeraks. (Tegelikult hakkab naermine üldse ära ununema. Aga kord päevas vist ikka tuleb keskmiselt veel kokku)

Mõned neist on kaunis elutähtsad asjad, tundub mulle.

Positiivseid unustamisi on muide ka. Aga need jäävad vast teiseks korraks.
Et jah, tugevate tunnetega on kehvasti. Pahasti. Sitasti.
Huvitav, kas see on vanusest või perekonnaseisust või millestki muust?

Aga et te teaksite - see ei ole hala "miks mul neid lapsi vaja oli, niuniuniu, tahan olla vaba ja noor". Ma olen raudselt veendunud, et mul on oma lapsi väga vaja. Ilma nendeta ma oleksin idioot, surmani õnnetu ja võimalik nt. et ka joodik.
Aga vahel ma lihtsalt soovin, et see kõik oleks kuidagi lihtsam. Ma ei suuda ega taha otsustada, et mu lapsed on mu elu ainus mõte. Mina ise olen ju ka veel olemas! Ja see mina tahab neid asju, mida minad ikka tahavad. Seda ei saa talle pahaks panna.

Lisa 24-11:
Üks imelik unustamine veel: ma olin juba üsna ära unustanud, mis tunne on mitte olla õnnelik.
Seda ei olnud väga meeldiv meelde tuletada. Äng on tüütu.
/näitab ängile keelt