Olen hakanud ümber vaatama paljusid seniseid olulisi eesmärke oma elus.
Nt ei ole ma enam üldse veendunud, et saada 4-6 last on vältimatult üks minu elu olulisemaid saavutamisele tulevaid elemente .
20 aastat olen tahtnud, ja nüüd..!
Ei tea enam. Igatahes ei viitsiks ilma pädeva isata üksi koormat lohistada.
Seni on vähemalt mulle endale segaseks jäänud see, kas meelemuutus tuleneb sellest, et ma usun end nüüd ka millegi muu kui sünnitamise ja emmetsemisega hakkama saavat, või sellest, et ma ei usu enam omapoolsesse väga tõhus ja hea ema olemisse? Sest ma tõesti ei oodanud, et see lastega jantimine nii keeruliseks läheb! Miskipärast tundus, et maksab ainult lapsi tahta ja armastada, ja mul on kõik vajalikud atribuudid ema olemiseks olemas.
Samas - äkki nii oligi?
Veel 2 aastat tagasi tundus laste kasvatamine maailma kõige lihtsama (ja tähtsama) asjana. Aga nüüd on mul nii palju muud teha, et kogu aeg jooksen aja ja tähelepanu nappuse tõttu mingite küsimustega ummikusse.
Pereelu on pigem nuhtlus kui imetabane rõõmuallikas.
Kui ma ei tahtnudki midagi muud teha, kui lapsi saada, oli lastega tegelemine lihtne, ja vajadus teha midagi muud ebameeldiv sundus. Ja nüüd, kus ma tahan teha midagi muud, on lastega tegelemine ebameeldiv sundus.
Kogu aeg on mingi ebameeldiv sundus tagumikus torkimas ju! Ei saa olla rahulik kodune emme, kui on vaja ka raha teenida ja ühiskonnas kasulik liige olla! Ja ei saa olla innukas asjadekorraldaja, kui kogu aeg kummitab kuklas, et "Aga miks ma ei ole lastega õues kelgutamas hoopis sellise ilusa ilmaga?! Miks peavad teised inimesed minu järeltulijate järel passima?!"
Ah, see kõik on nii keeruline.
Ajakirjandus on ka üksikvanemad teemaks võtnud. Paar arglikku häälekest on isegi maininud, et "olgu neil olemas lapsehoiuvõimalus, et tööd teha ja raha teenida" ei olegi ainus, mis on üksikvanemate toetamisel oluline. Et v-o oleks tähtis nt seegi, et needsamad üksikvanemad leiaks ka lastega koos olemiseks aega - või muud sellised ebaolulised pehmed väärtused...
Aga noh, mida mina ka tean. Seaduse silmis pole ma ju isegi üksikvanem - isa sünnitunnistusel kirjas on? On. Lahutuspabereid pole? Pole. (Muidugi pole, abielupabereid ju ka polnud). Kohtusse pole ka kedagi andnud? Ei. No mis vigised siis?!
Ma ei tea, mida ma vigisen. V-o seda, et kui ma tahtsin olla eeskätt ema, kostitati mind süütundega teemal "oled mõttetu muidusööja ning püüdlusteta lammas". Ja nüüd, kus ma tahaksin olla midagi muud, vaatab mulle otsa kaks paari suuri halle kurbi silmi ja võimatu laga kodus, mida ma lihtsalt ei jaksa ligilähedaseltki ära koristada iga jumala päev.
Nii palju karjuda ka ei jaksa, et nemad koristaksid. See krdi kupjamine on hullem orjatöö, kui koristamine ise ongi.
Lisa: pildi kohta - ah, ma armastan neid nii väga! Ja just praegu ma mõtlen, et pere ikka ei ole täielik ainult 2 lapsega.
Aga kui ma nendegagi hakkama ei saa nii hästi, kui ma tahaksin... Kui ma neidki ära ei saa elatatud nii hästi, kui ma tahaksin... Neetud!
Lykka laga voodi alla. Kui ei mahu, pane voodi jalgade alla tellised, siis mahub jälle.
VastaKustutaLaste puhul töötab heatahtliku hooletussejätmise meetod igatahes paremini kui töö puhul (ehkki võib ka tööl mõnikord aidata).
(Mitte, et ma lastekasvatamisest midagi teaks. Mind pole ennastki kasvatatud. Vähemalt mitte edukalt. Sestap tsiteerin targemaid.)
Ma jõudsin ka parajasti selleni, et kärpisin oma "vähemalt kolm last, aga võiks ka rohkem" ära "kaks last on väga hea, kaks last on täiesti piisav, eriti kuni ma veel ei tea, kuidas nende kahegagi hakkama saan" tasemele. Hetkel on mul natuke üle mõistuse korraga olla ema ja rase, sest mudilane on veel nii väike, et hüppab mulle eelhoiatusega kõhu peale ja mina ei oska adekvaatselt ja ilma liigsete sõnadeta talle ära seletada, miks see emmele ei meeldi. Ja nii edasi. Ja koristada on raske juba siis, kui samal ajal ÜKS laps kisub asju tagasi laiali ja ma tahaksin tunda mõnd loitsu, mis paneks kõik praht mitte olevad esemed maast õhku tõusma, kuniks ma nende alt pesen... Aga kui neid kiskujaid saab kaks, ja loodetavasti sinna poole hetkel sammume, siis mina küll enam ei tea, millal mulle taas ohutult külla võib tulla. Ja kõik see ülejäänu - et kas ma teen kõik õigesti ja kas ma olen kõik õigesti, et neil oleks kõik õigesti, paneb küll mõtlema, et kaks last on TÄIESTI PIISAV. Et siis ma ehk jõuan elada tasakaalustatud elu, kus keegi mind, ka mitte ma ise, mingi puudujäägi pärast süüdistama ei peaks.
VastaKustuta