Nagu mitte midagi ei jaksa enam.
Mitte midagi.
Käisin lastega ujumas.
Või noh, plaan oli ujuda.
Ujumine meeldib mulle pööraselt. See ei ole isegi nagu trenn mu jaoks. Rohkem meelelahutus. Oma suvede headust mõõdan ma selle järgi, kui paljusid erinevaid häid ujumiskogemusi oli. (Nt külm järv, soe järv, tulisoe lapsi täis järv, vaikne metsajärv, soojärv, paisjärv, kiire vooluga jõgi, aeglase vooluga jõgi, hauakoht, suurte lainetega soe meri, keskmiste lainetega jahe meri, vaikne soe meri, kivise põhjaga meri, liivase põhjaga meri, üksi või kahekesi, vetikane põhi või mudane, rahvarohke rand või midagi privaatsemat jne jne jne).
Ma ei oska küll sukelduda ega julge peakat hüpata, kuid ma võin vees veeta õnnelikud kolm tundi (kui mul lapsehoidja on, s.t.) ja siniste huultega välja ronides kahetseda, et "Juuuuba..."
Ja basseinis ujuminegi on täiesti meelelahutus, tuleb arvesse rõõmu ja lustina.
Seekord tirisin siis lapsed kelguga ujulasse. Pesime, panime ujukad selga, mina jäin seisma, vingus nägu peas: "Külm on!"
"Mine siis sauna!" soovitas Tütarlaps.
Vahtisin teda hädiselt: "Aga teie tahate ju basseini minna?"
"Nojah, meie võimegi ju minna!" vastas tema.
Kügelesin veel 7 sekundit. Siis avasin lastele ukse, sikutasin ujukad seljast ja kobisin sauna.
Peale poolt tundi vaheldumisi saunatamist ja enda kuuma dushi all harjaga nühkimist otsustasin, et nüüd on küll aeg ujuma minna.
Suures ruumis viipas mulle kohe rõõmus Poeglaps. Läksin tema juurde lastebasseini, et natuke mürada. Tõsi, see kukkus välja nii, et ma istusin tötsti! mingi masseeriva veejoa ette maha ja olin seal suht liikumatult. Nagu surnud kala.
Umbes 5 minuti pärast oli mul jälle külm, kuigi basseinis oli 34 kraadi sooja.
Ütlesin Poeglapsele, et lähen sauna tagasi. Ta noogutas ja vastas "Njäu. Njäu! Njaauuuuuu!!!"
Läksin sauna tagasi. Vaheldades tavalist ja aurusauna, veetsin seal veidi üle poole tunni. Siis sikutasin uuesti märjad ujukad selga, ise kindlalt veendunud, et no NÜÜD lähen küll ujuma.
Ma ei tea, kuidas, aga hetke pärast istusin jälle lastebasseinis, jalad jõuetult veepinnal hõljumas. Mõte külmas (jah, oh ma vaene maatanaine, täiskasvanutebasseini 27 kraadi on ju ainult umbes 10 kraadi soojem, kui mu jaoks soojana tunduva vee temperatuur suvel välisveekogus!) basseinis enda aktiivsest liigutamisest oli väga ebameeldiv. Väga ebameeldiv.
Andsin lastele olukorrast teada ja poole tunni pärast läksime koju. Kogu kere tuikas ja surises kurnatusest nagu oleksin mingi veemaratoni läbinud. Juba riietusruumis rõivaste selga panemine ja juuste kuivatamine võttis suurema osa allesjäänud energiaraasudest.
Kui mul oli mantel (= kandadeniulatuv üsna raske rõivaese) seljas, tundus vajadus poeglast mööda koridori taga ajada, et talle saapad jalga panna, jäledalt vaevaline. Istusin pingil ja hüüdsin: "Tule siia, ma ei jaksa sind kinni püüda!"
Ja istusingi seni, kuni ta viimaks tuli.
No ei jõua tõusta!!
Ja ma ütlen, see ei tundu enam normaalne.
Tulles tagasi algse küsimuse juurde: mis ma olen mingi puudega vää? Miks kõik teised suudavad teha trenni, ilma 4. nädalal seejuures täiesti välja suremata, aga mina ei suuda???
Sealjuures lihastrenni raskuste suurendamine ise ei ole nagu probleem. Rohkem kordusi või kaalukamad hantlid või ... mis aga kava ette näeb, kõik jaksan ära teha.
Aga see muu elu, see nagu üldse ei edene.
Ja aeroobne, kui mõtlema hakata, on ka jäledalt vaevaliseks muutunud.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Talveuni? Erakorraliselt külmast talvest tekkinud?
VastaKustutaMeenutan siin, kuidas peale-jõulu-nädalal Eestis olles hiberneerusin ja kättki liigutada ei jõudnud kuigi enne-jõulu-nädalal rõõmsalt lumetormis vastutuult jooksmas käisin. Ja tagasi lõunasse lennates läks oma kolm päeva aega, et end kõvade tahtejõupingutustega liikuma sundides jälle üles äratada. Veider oli. Teisel päeval kolmest käisin jooksmas nii, et kere ähvardas iga sammuga magama kukkuda ja silmist voolasid unepisarad nii et midagi ei näinud. Oleks üksi jooksnud, poleks motiveerunud.
Äkki päikest vaja sulle? Solaariumi oled proovinud (kasvõi tugeva päiksekreemiga üleni kokku mäkerdatult seal vedeleda kui pruuniks ei taha saada)?
Maitaha küll hirmutada, aga kas arsti juurde minekust oled mõelnud? Selline külmetamine ja väsimus tundub vägagi aneemia moodi (mul mitu sõbrannat sellega korduvalt kokku puutund). Rääkimata sellest, et see võib olla veel palju "toredamate" haiguste tunnuseks...
VastaKustutaMa ei ole küll pärast oktoobrikuud arste enda pärast külastanud, aga lugu on nõnda, et see ei ole mu esimene selline kord.
VastaKustutaToo leidis aset aastal 1998: hakkasin esimest korda elus teadlikult treenima.
Algul oli raske.
Siis tekkis tohutu entusiasm. Ka umbes 5 trenni nädalas või umbes nii.
Ja poolteist kuud hiljem ei jaksanud ma enam kooli minna. Ülikoolini oli umbes 2,5 km ja ma olin harjunud seda jalgsi läbi kõndima daamilikul kõnnakul, mis kahtlaselt sarnases kapakule (sest ma olen see hilineja-tüüpi inimene).
Ning korraga enam ei jaksanud. Istusin kuskil poolel teel kõnniteeservale maha ja puhkasin.
Veel veidi aega, ja ma jäin istuma juba kodus, saapad jalas, aga vähimagi jaksuta pingilt tõusta. Mis siis, et ma olin trennist selleks ajaks suhtkoht loobunud.
See kõik muudkui kuhjus ja kuhjus ja lõppes umbes aastajagu veidi enam hiljem kliinilise deperssiooniga.
Mil mulle öeldi, et ma ei jaksa asju, sest mu naudingretseptorid ei tööta ja põhjus on närvide ainevahetuses, ja ma muidugi uskusin, sest mu elu oli sel ajal nii kriminaalselt SITT, et kole mõeldagi.
Hemoglobiin oli mul kogu selle aja veenvalt üle 140.
Aga praegu ei ole mu elu sitt!!
Tookord arvasin takkajärgi, et treenisin enda lihtsalt üle. Aga pagan, praegune kava on lõpuks kokku pannud professionaalne treener! Ja ma olen palju paremini kehaliselt ette valmistatud, kui tookord.
Aga solaariumi võib proovida küll.
Polegi sel talvel kordagi käinud.