Haa!
Näete, ma ei vingu niisama, ma teen ka midagi!
/osutab loetavate blogide nimekirja poole.
Olge lahked, lastekasvatusõpetaja avalik nõuandev võrgupäevik!
Nii just tulebki õppetükke vormistada! Keegi krt ei jaksa korraga paksu tarka raamatut niiviisi omaks võtta, et suudab seda lugemise järel kohe terves tükkis rakendama hakata. Kui mul on miski kasvatusalane raamat käes, siis ma ta sedasi ühekorraga niuh! läbi loen, ja sama kiiresti muidugi ka unustan.
Aga üks peatükk korraga - selle läbiseedimise ja meeldejätmisega saab toime.
(Eriti kui see on suhteliselt hõre peatükk.)
Lapsepeksu teemalist sissekannet mina ei lugenud, sest sel teemal olen ma juba öökimiseni infot saanud viimasel ajal, aga nõuanded meeleheites emale olid juba täitsa abiks. Koos ühe teise artikliga, kus oli tegemist fraasi "I hate my child" lahtiseletamise ja uue elu poole astumise lihtsamaks tegemisega, tekkis mul täitsa uudne tunne kohe! Kui hoolega meenutada, siis teadsin ma kõike kirjasolnut enne ka, aga polnud millegipärast motivatsiooni teadmisi rakendada.
Kahtlustan, et võtmesõnadeks minu soovi juures võtta midagi reaalset ette, et parandada läbisaamist lapsüksustega, olid: "I was a desperate mother" ja "I'm not blaming you. I know and remember when I was so hurt and tired that I used to scream immediately, wanted to spank, just reacting impulsively to make the tantrum stop."
Ma kuulan hoopis suurema huviga inimese nõu, kes on käinud läbi samad ämbrid ja põrgud mis mina, kui sihukese sileda roosa õnnevahuse "lapsed on imelised, nad on palju targemad kui meie ja täis piiritut armastust"-subjekti oma.
Artiklite tulemusena ajasin end püsti ja tegin oma lapsele voodi üles, rääkides temaga sealjuures inimese moel, selle asemel et õriseda "Mis sa veel ei taha! Mine juba magama ja ära jonni!" nagu ma veel 10 minutit tagasi tegin. Ja mul ei olnud isegi sealjuures tunnet, et oh vaene mina, mis suure ohvri ma nüüd toon.
Väga lahe.
Olen endaga rahul.
Või noh, rahul, kui mööda vaadata tõsiasjast, et ma olen jälle haige, kuigi vereanalüüsi tulemused olid korras v.a. kerge allergianäit.
Phmt tähendab see, et ma olen lihtsalt nõrk, nähtavasti.
Maa-gee.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Mul on selle esimese lingi sisu kohta küsimus: kas keegi veel tunneb, et ei mäleta, et ta tõesti oleks millalgi milleski järele andnud (eriti veel jonnimise tagajärjel alla andnud), aga ometi näib, et laps peab jonni väga edukaks lunimismeetodiks?
VastaKustutaProbleem võib muidugi olla ka selles, et ma tõesti vahetevahel vihastun ja karjun (sh lollaka kodumasina peale, mis mu käes tagurpidisalto visanud on ning toa mingi jäkaga üle kallab), et miks siis laps ei peaks lõugama, kui talle saabas hästi jalga ei lähe. Olengi arvanud, et selles on asi. Aga ikkagi tundub mulle, et mõne lapse puhul (või mõne vanema) peaks punkti üks asemel olema esimesel kohal see "never scream, never spank" lõik, kuna juba eelmisest põlvkonnast saadik mõni meist valab "õigustatud" viha oma mittetöötava situatsiooni peale välja lihtsalt karjudes.
Laksamise kohta ma ei tea. See tahtmine kerkib vahel küll, aga pole veel üle pea kasvanud. Mind vaevab pigem soov jäädavalt uksest välja joosta, kui laps on ehmatanud mu infarkti äärele ainult selle pärast, et ta ei saa pükse jalast ära (mida ta ei peagi jalast ära võtma, aga noh, tahab lihtsalt) - mina kööki kuulen aga sellist agoonilist prääksjõuramist, nagu oleks ta mõnest jäsemest ilma jäänud või toppinud endale midagi teravat suhu. Hea meel muidugi, et midagi hullu ei olnud. Aga ikkagi järgneb ärritushoog.
Eh, selliste pudinate uhul nagu sinu tips on jonn täiesti normaalne nähe. vanuseline eripära.
VastaKustutaNii see käibki.
Aga ütleme, kuskil minu laste vanuses võiks juba ära lõppeda.
Vanemal vist lõppeski umbes kahepoolendaks eluaastaks.
Aga noorem...
Oi. Mõnel meist on nii krdi kange kael, et lihtsalt vapustav. See vaevalt et kasvatusest on, niisugust visadust saab vist küll ainult geenidega.