Niisiis eristatakse praegu veel psühhiaatrilises terminoloogias autismist sellist inimese eripära nagu Aspergeri sündroom. (On tehtud ettepanek lugeda see autismi alaliigiks, aga minu teada ei ole ettepanek veel ametlikku heakskiitu saanud.)Andsin vikipeedia lingi, sest Eesti Autismiühingu pakutav info on ühest küljest küll põhjalikum, aga samas ka kuidagi veidralt dramaatiline. Nende kirjeldust lugedes tundub, et normaalse inimesega Aspergeri sündroomi kandjat kuidagi segi ajada ei saa "...on märgata mõnevõrra hälbelist keelelist arengut, tasakaalu- ja koordinatsioonihäireid, veel hiljem häireid sotsiaalses suhtlemises..." Lisaks oli seal midagi empaatiapuudujääkide kohta, mida mul kohe kindlasti ei ole. Pigem kannatan empaatiaülejääkide all.
Ok, mul ei ole hälbelist keelekasutust kuigivõrd esinenud ja ehkki ma kipun olema kohmakas, siis mitte niivõrd, et see üldisel ühiskondlikul taustal veidralt silma paistaks.
Üldse, ma olen täiesti tavaline inimene - ainult et kuna minu perekonnas jookseb see kergelt autistliku oleku geen silmnähtavalt vähemalt 3 põlvkonda tagasi, siis vat selle sotsiaalse suhtlemise häirete punkti juures olen sunnitud ohates noogutama ja kahetsevalt käsi laiutama.
Ega ma täpselt et tea, mida ma valesti teen. Hulga reegleid olen pikapeale tuvastanud, mitmed neist ka siin võrgupäevikus maha äng-postituste raames ära maininud. Hulka reegleid ei ole ikka veel suutnud tuvastada. Mõnedki sotsiaalse suhtluse tavad on kõigest hoolimata iseenesest mulle külge hakanud, aga seda, et neil on ka erandeid, on tulnud endale sõnastada ja välja mõelda-sõnastada ka erandite puhul sobiv käitumisjoon.
Ja kui mul ei ole mingit XHG olukorda elus piisavalt tihti ette tulnud, et selle põhjal üldistusi teha ja välja mõelda, kuidas on XHG situatsioonis hea ja ilus käituda - siis võin ma näiteks käitumise alateadlikult edasi lükata ehk siis olukorda või inimest ignoreerida, kuni mul õnnestub tema ja temaga seotud olud kuskile lahtrisse paigutada. Lahter leitud, on vaja lisada sinna ka "soovitatav käitumisjoon" ehk juhend. Ja kui see on tehtud, muutun ma ühekorraga v-o kohutavalt veetlevaks ja armsaks =) või siis äärmiselt jäigaks, külmaks ja jõhkraks, kui ma olen leidnud, et antud olukorra-inimese näol on tegu lahtriga "tüütud sitavaresed".
Aga seda viimast juhtub harva, sest üldjuhul ma usun, et inimesed on kõik ilusad ja head.
Muuseas, selle sotsiaalse küündimatuse tõttu olen ma ka vilets vestleja ja võõrustaja. Kui mulle külla tullakse (suurem või võõram seltskond kui 1-2 lähemat sõpra korraga), siis eelistan veenda inimesi midagi mängima, kuna lihtsalt vestlust maailma asjade teemal ei suuda ma perenaiseseisusest hoolimata välja vedada. Ei kujuta ette, mis inimestele huvi pakub, liigun kas liiga pealiskaudsete ja igavate (mulle endale ka igavate) või siis liiga isiklike teemade valdkonda. Ei oska lõbustada ühesõnaga.
Sellest, et seltskondlik vestlus on tihti nagu tennisemäng - lüüakse muudkui aga üksteisele palli, mõnes olukorras nii, et teine selle kenasti tagasi saaks lüüa, mõnel vaenulikumal juhul aga selleks, et teine end pallini küünitades poriloiku rinnuli räntsataks - olen aru saanud. Aga seda tennist ma ei oska mängida. (Mingit muud ka mitte.)
Minu pallid lähevad enamasti üldse väljakult minema. Või juhtub nendega midagi muud kurba. Mõned plahvatavad. Mõned ei jõua võrguni väljagi ja kukuvad pots! mu enda jalge ette.
Ja siis ma joon õuduse leevendamiseks liiga palju =)
Ning olen külaliste minema saatmise ajaks korralikult purjus, kuigi muidu joon väga vähe, imevähe, peaaegu üldse mitte, vahest pudeli veini kuus või midagi.
Niisiis, palun andke mulle andeks minu sotsiaalsed lapsused! Neist hoolimata (ja vahel just nende pärast) olen ma siiski väga armas!
Pilt on sellelt temaatilise muusikaga (mida ma kuulanud pole) lehelt.
No nüüd ma olen sattunud inimesele,kes on m i n a i s e! Inimene elab enamuse ajast enesekaitse režiimil,eks ole?Ja sedasi me ükskord ka sureme,see ei kao kuskile,sellest ei saa keegi aru,normaalnegi inimene peab olema küllalt haritud,et sind t õ s i s e l t võtta ses diagnoosis,mis enamasti on muidugi ise pandud...
VastaKustutaKõikidest inimkogemuse liikidest on suhted kõige keerukamateks läbielamisteks,ütleb keegi Steve Rother, ja tal on õigus.Aga sa loe tema "Vaimset psühholoogiat",seal on palju huvitavaid näiteid eludest...
sa anonüümne ei suhtle päevast päeva autistliku inimesega vist
VastaKustutamul üks lastest on autistlike joontega
muidu armas tubli inimene võib ootamatult käituda
välja vihastada ennast ja teisi
sest ta vahetevahel ei oska suhelda
ütleb lollusi, teeb veidrusi
kuna tean ,et see on sellest, et ta lihtsalt on selline ja see läheb üle siis püüan mitte vihastuda ta peale
aga ta ise ei taha ju selline olla
ja proovib väga olla kena inimene
Minu autistlik häire on ikka väga kerge =) Võiks vast ka lihtsalt öelda "sotsiaalselt andetu".
VastaKustutaAga on eluaspekte, kus tõesti ainult iseenda jaoks sõnastatud käitumisreeglid on mind päästnud õnnetu, abitu, segaduses ja tõrjutu olemisest.
Sotsiaalselt andekas inimene adub sedasorti asju intuitiivselt.
Näiteks et teistelt inimestelt tasub ka küsimusi küsida, mitte ainult oodata, et nemad sinult küsiks. Ja siis tuleb seda kuulata, mida nad vastavad, ja hea oleks vastuse kohta küsida veel mõni täpsustav küsimus.
Sellega oled sa inimese suhtes huvi üles näidanud ja andnud neile mõista, et nad meeldivad sulle.
Mina õppisin küsimuste küsimise kui osa vestlusest selgeks kuskil 25 aasta vanuselt.
Varem ei tulnud ma lihtsalt selle pealegi.
"Millenniumi triloogia" - huvitav, kui suurt osa mängib see selles, et Aspergeri sündroomi on hakanud ilmnema vestlusteemadesse ja mälumänguküsimustesse?
VastaKustutaIgatahes tundub, et see on suhteliselt popp viimasel ajal, kuid samas ma ei mäleta, et enne nende raamatute eesti keelde tõlkimist see uudistekünnist oleks ületanud. Võimalik muidugi, et küsimus on mu enda infoläves ja raamatute lugemine käivitas Baader-Meinhofi sündroomi (mis minu jaoks kannab nime "surikaadiefekt" ja viimasel ajal ka "heeringakuningaefekt") - kui sa teadvustad mingi asja, siis leiad sa seda iga nurga pealt.
Aga jah, selles suhtes tuleb Triinuga nõustuda, et vahel lihtsalt EI VIITSI inimestega suhelda - on see siis nüüd Asperger või midagi muud...
... Pool tundi ja pudel veini hiljem on see jutt mulle endalegi endiselt natuke segane (kuigi veinis pidada peituma tõde, pole mulle endiselt mingit valgustust peale tulnud). Ilmselt kehtib ka tuttavate kohta mõttetera, et sa ei saa olla nendega, aga samas sa ei saa olla ka ilma nendeta. Või midagi sellist.
Mis on Milleniumi triloogia?
VastaKustuta/ilmselt ei mängi see minu puhul suurt rolli, sest ma ei tea, mis see on. Mina lugesin hoopis (ühe lähedase sugulase soovitusel, kes on ühest küljest elukutseline hingevahtija ja kel oli ühtlasi tekkinud ka äratundmine mõnede oma pereliikmete suhtes)raamatut, mil oli üsna otseütlev pealkiri "Aspergeri sündroom" ja tundsin ära 2 lähedast sugulast ja veel kahes sugulases (kes on naissoost) märgatavaid jooni.
Ja kuna geenid (kui sellised) on olemas ja toimivad, tundus loogiline ka mõned omaenda puudused kui mitte sama, siis vähemalt millegi sarnase kaela ajada.
(Muuseas, minul oli ka surikaadiefekt. Sama loomaga. Elu sees polnud neist kuulnud ja siis olid nad korraga igal pool. Isegi loomaaias.)
Aga jah. Lihtsalt ei viitsi võiks muidugi ka öelda, aga siis keegi solvub ja pärast klattida ikka kohe ÜLDSE ei viitsi.
Huvi üles näitamise jutt tõi meelde selle avastuse, mis ma kunagi tegin - et olukorras, kus ma kõigepealt mõtlesin, et äh, ma kindlasti sellele seltskonnale huvi ei paku, oli tegemist hoopis sellega, et tegelikult ei pakkunud nemad mulle huvi. Ja siis langes suhtlusprobleem mõistagi üldse ära, sest ma lihtsalt hoidsin end nendega suhtlemisest kõrvale, kuni huvi tekkis.
VastaKustutaMis ma õieti silmas pean? seda vist, et kui päriselt on huvi, tulevad küsimused iseenesest, sest nii huvitav on, noh.