Pudemed

Suvi on justkui. Phmt pole kodus, pole võrku, pole telefoni, pole aega, pole viitsimist, küll aga on vinge päevitus ja lühikesed juuksed, mis alguses said rätiku alla ära peidetud, aga nädalaga harjusin ära.
Siin-seal paar kirjutamist ootavat mõtet on ikkagi ka pähe tulnud.
Lühidalt neist:

Mulle vihjati, et minu lembus nägusate noorte meeste suhtes on justkui seksistlik või midagi.
Et kolmekümnene mees, kes noori tüdrukuid vahib, küll nii kergelt ei pääseks kui mina, kes ma ma vahin noori mehi ja keda isegi ei sõimata!
Niisiis, selgituseks: minu Nägusate Noorte Meeste kilda kuuluvad sageli ka minust vanemad mehed.
Küsimus on selles, kuidas iganetakse - kuulasin hiljuti rongis pealt kahe õlut libistava mehe vestlust. Üks neist selgus olema kolmkümmend.
Mõtlesin endamisi esimese hooga, et AHHH! mina näen nii noor välja temaga võrreldes! Ah, kui võrratu ma ikka olen!
Hiljem taipasin, et asi pole minu imelises nooruslikkuses. Asi oli selles, et tema nägi välja nagu neljakümnele liginev õllesõber. Sealjuures, pange tähele, ta peaaegu olnuks nägus noor mees, kui end kokku võtnuks.
*****

Metsmaasikate korjamine on rituaalne ohver suvejumala (kes on võib-olla naissoost) altarile.
Millegipärast sattud sa sellega tegelema ikka mingi võika leitsakuga, kui päike otse kriiskab taevas, sinu paljaid sääri kriibivad kõikvõimalikkud okkalised taimed (vereohver nr 1) ja sinu ümber pinisevad ja sumisevad kõikvõimalikud suvejumala (kes on võib-olla naissoost) kaitsealused, kes võtavad aktiivselt vereohvreid nr 2, 3, 4, jne. Maasikad ise on narrilt peidus ning hajali, nii et "hea koha" leidmine tähendab enamjaolt umbes seda, et saad nt 9 punast väikese sõrme küünest pisemat mammu, mille hulgast vast 5 on ehk täisküpsed ja magusad ka, siis pead läbi okkaliste taimede uut paremat paika otsima suunduma.
Pärast hirmsat pooleteisetunnist higistamist ja seitsetkümmet parmu- ja sääsehammustust oled rikkam kruusitäie mõrkjate ja juba natuke lödistuma kippuvate marjade jagu, mis annavad parimal juhul napi kaheteistkümnendiku korjamisele kulutatud kaloritest.
Ühesõnaga, täiesti mõttetuna tunduv üritus.
AGA. Asjaga käib kaasas ka suvejumala (kes on võib-olla naissoost) õnnistus. Saagist kerkiv jumalik lõhn ümbritseb sind nagu ülekeresuudlus ja hinges on veider õnnetunne. Maasikakorjamisele järgnev ujumine on suve parim ning mõrkjavõitu viljad maitsevad kuidagi hoopis hurmavamalt kui nende suured ja mahlased aias ning põldudel kasvavad suguvennad.
Ma enam üldse ei imesta, et 100 ml topsid metsmaasikaid maksavad kuskil turul või tee ääres umbes 100 krooni. Ega need metsmaasikad ei olegi ju toit! Mammid müüvad maha suvejumalalt (kes võib-olla on naissoost) saadud õnnistuse! Ning õnnistuse eest, tunnistagem, on 100 krooni ikka väga väike raha.
***

Paazhiseisus oli oivaline leiutis ja selle võiks uuesti sisse seada. Millisele juba väärikas eas naissoolisele ei meeldiks, kui tema ümber tiirleb teenistusvalmilt noor, äsja õide puhkenud meesisend, kes täidab kõik tema soovid, masseerib vajadusel õlgu või toob kruusi vett, ja on ise sealjuures väga õnnelik, meeldiv ning helge? Isegi kui daamil ka on punnkõhu ja suure kirvega abikaasa, kelle (tsiteerin filmiklassikat) tagumiku varju võiks auto parkida, pole siiski karta mingit pahandust, sest paazh on ikkagi paazh ja mitte abikaasa ning taotleb äärmisel juhul võimalust suudelda sõrmeotsi. Paazh ise naudib meeldivat seltskonda + õpib nii mõndagi naiste ja nende soovide kohta, ja on küllap võimeline seda tulevases elus neidude peal hästi ära kasutama, tema daam aga saab hea tuju ning toonuse ilma armukestega paratamatult kaasnevate murede ja närvipingeta.
Kui paazhist saab armuke on muidugi olukord hoopis teine, aga hei, tihti seda ikka juhtus? Ilmselt mitte väga, sest paazhid üldiselt kasvasid siiski täis ja neid ei leitud igal kolmapäeval talli tagant, kirves sügaval pealuus.
***

Lätikeelne raadioülekanne jalka MM finaalist ei ole keele mitteoskajale arusaadav. Kuitahes väga sa ka püüaksid end veenda selles, et tekstist välja nopitud sõnad "Puyol", "Robben" või "Oo!" sulle midagi tähendavad, sellest, kes juhib ja kas mäng läks lisaajale või mitte, ei saa muhvigi aru. Ma muuseas arvasin, et vist ei läinud lisaajale (ning läksin seega ise magama) ja Hispaania võitis normaalajal 2:1, kusjuures viimase (minu kujutlustes otsustava) värava lõi toosama Puyol.
Esimest mängujärgset emakeeles esitatud spordiuudist kohates oli kerge "Ohsatont!!" tunne küll.
***

Rohkem mõtteid pole kogunenud.