Tühja eluga inimeste hingetäide

Teema meenus Eesti Päevalehes (panete tähele, ma nüüd tean, et ajakirjandusväljaannete nimede ümber enam jutumärke ei panda! Vaene Nirti!) olnud artikli peale, kuid Elo-Malle mure seos minu jutuga on suhteliselt nõrk.
Põhjendatud probleemi tõstev artikkel on tal sellegipoolest.

Mina tahtsin kuid kaevata mitte madala vaid hoopis kõrge kultuuri peale.
(Ma kaeban naiste peale nüüd! Või noh, tegelikult muidugi mitte.)
(Ääremärkusena olgu öeldud, et tegu on mu oma uitavate mõtetega ning kuna minu otsesed teadmised kultuuriloost on parimal juhul pisut rooste läinud ja suurt hulka ilmselt olulisi teadmisi pole mul kunagi olnudki, ei pretendeeri antud võrgupäevikupost teadusliku artikli ega essee väärtusele vaid on ainult seda, mida ta on - "maha äng"-teemaline võrgupäevikupost.)
Nimelt on mul tasapisi tekkinud täiesti selge seisukoht nö. ajusid nõudva kultuuri suhtes.
Ei saa olla juhus, et kui lustakaid, vaimukaid, säravaid ja helgeid teoseid loetakse kõrgkultuuri sisse kuuluvaks vaid siis, kui nad tõesti on silmapaistvalt head, siis masendavaid, süngeid, ahastustkülvavaid, segaseid, pessimistlikke, hävingulembeseid ja veriseid kultuuriilminguid haaratakse selle mõiste sisse peaaegu automaatselt.
Veel vähem on juhus see, et sihandasi eriti süngeid kultuuriilminguid sageli arvustatakse (positiivselt) selles vaimus, et "ega igapäevapublik ei suudagi seda hinnata, kuid vaimuinimesed näevad asja sügavat sisu".

Kahtlustan muuseas, et jutumärkides lause sisaldab vale eeldust. Igapäevapublik näeb asja sügavat sisu sageli päris hästi, aga neile lihtsalt ei meeldi, et neile haiget tehakse.

Kaua aega tagasi oli inimeste elu raske ja igasugune kunst ja kultuur elas sellest, et ta kas
a) tegi selle elu kuidagi kaunimaks ja lisas sinna killukese ilu ning rõõmu
või
b) ülendas publiku hinge sellega, et näitas - raske on teistelgi, aga sel kõigel on mingi põhjus, mingi mõte
või
c) õpetas, kuidas paremini elada, et asjad enam nii hullud ei oleks.

Aga kuskil 18. sajandi lõpus või sinnakanti muutus teatud ühiskonnaklasside elu nii kergeks, et neil tekkis raskusi oma eluraskuste normi igapäevaelu käigus täitmisega. Kui sul ühtegi muret ei ole, hakkad muretsema tühiste asjade pärast ning ühel hetkel märkad õudusega, et oledki põhjani tühine.

Mispeale kohe tuli appi kultuur ja asus neile tühja kerge eluga inimestele valutegevaid teoseid produtseerima. See oli igati tänuväärt tegevus, sest uimerdavad aadlikud ja puuderdatud koketid said seega tunda peaaegu ehtsaid hingevalusid millegi peale, mis ei pannud neid sama hooga ka iseennast põlgama, ning noppisid ühtlasi oma teadvusse küll pisut vildakaid, aga siiski mingisugust ettekujutust andvaid kilde teistsuguse eluviisiga inimeste olukorrast riigis.
Või mõnes teises riigis.
Lisaks said kunstnikud (haaran siia mõiste alla praegu igasugust sorti loomeinimesed) natuke ivasid hamba alla.

Inimeste elu muutus tasapisi veel kergemaks, aga nad leidsid vaimupeenuse kasvades, et kõiksugu ajakajalised moodsad kunstnikud on tegelikult ka justkui pisut tühised.
Nii hakati välja otsima igasugu vanasti elanud, aga tollal põlu all olnud ängistava loominguga kultuuriheeroseid, kelle teostel oli lisaks masendavusele ette näidata ka ajalooline väärikus. Surnud kunstnikel muidugi sellest moest mingit kasu enam polnud, võtsid ainult elavatelt leiva nina ees, aga eks uute huvitavate asjade avastamine ajaloost ole ka omamoodi väärtus iseenesest. Valu ja selle loomingusse panemine sai ent järjest enam aktsepteeritud.
Et ainult tõeliselt peened inimesed olid nii tühja eluga, et sellist välist valu vajada, muutus valusa kunsti hindamine inimese vaimupeenuse näitajaks.

Ja on seda siiamaani.

Ma ei ole absoluutselt seda meelt, et ainult nalja ja naeru peab saama. Ei, ma hindan hingeülendust väga. Samuti nt. seda, kui keegi on tulnud läbi raskest eluperioodist, selle piinad loomingusse kandis ja ma saan tema kogemuste kaudu enda omi paremini tunnetada.
Aga kui kultuuriilming mitte ei anna mulle järgmisel hommikul jõudu silmi avada vaid tekitab soovi panna silmad kinni ja mitte kunagi enam ärgata - siis ma ei saa seda endale lubadagi, kui mul on mingi aktiivne elu, mida elada!
Kui sul tõesti ei ole kuigi palju tööd, peret (pean silmas lapsi või nt haiget vanaema, kelle eest vastutada ja kelle eest hoolitseda), igapäevast vajadust Balti jaamast läbi käia ega julgust-huvi-hoolivust teha midagi reaalset kodutute koerte (või inimeste) jaoks, lase käia, erguta oma närviretseptoreid kunstilise iiveldustunde ja kunstliku masendusega.
Aga palun, ära arva, et sa oled seepärast kuidagi puhtama hingega, sügavama loomu või kõrgema intelligentsiga.

Ma ei tea ühtegi kiirabiarsti, tuletõrjujat, kriisipsühholoogi või muidu oma igapäevatöös otseste tragöödiatega kokku puutuvat inimest, kes otsiks kultuurist mingeid sinnakantigi viivaid emotsioone, kui nad oma igapäevatöös kogevad.
(Ma muide tunnen rohkem või vähem vähemalt ühte kõigi nimetatud ametite esindajate hulgast.)

Ja sina, kes sa tahaksid tunda end olevat sügava loomu, eriti arenenud hinge ning peene vaimuga, ära lase end kultuuriringkondadel meelitada masendava, ahistava, ahastava loome juurde.
Ela päris elu! Sul on päris hing ja päris vaim ja päris tunded lasevad neil päriselt kasvada.
Elust leiad valu küllaga, aga see on vähemalt aus valu, sellest saad vähemalt midagi õppidagi.

Võõrastest kogemustest õppida on aga nagu vatist majas elada =)
(Nagu üks anonüümne kommentaator mulle siinsamas päevikus kunagi nutikalt ütles.)
Pilt on siit.