Ma saan aru, et kuskil on inimesi, kelle jaoks see on normaalne, nii käibki, aga...
MA ÜTLESIN, ET MA OLEN HAIGE JA ÕNNETU, JA MU ÕDE TULI SEEPEALE MULLE KÜLLA!!!!
Ja me tegime koos ingveriküpsiseid, mis tulid imehead, ja vaatasime filmi ja üldse, ma ütlesin, et ma olen haige ja ja ja ja... ta tuli mulle külla!!!
Mul on tunne, nagu oleksin sattunud ilusasse pühapäevahommikusse lastefilmi.
Tont võtaks!
Järgmisel korral, kui kellelgi mu sõpradest on paha olla, ma ka pakun, et võin külla minna. Ja teha küpsiseid.
See tegi mu nii rõõmsaks! Isegi peavalu läks üle!
Mõelda, et ma polnud selle peale isegi tulnud, et mulle võiks mu õnnetuses tulla külla keegi, kellega on lihtsalt tore koos olla, mitte ainult mõni autoga subjekt hädaabimissioonil "viime ibuprofeeni, taimeteed, leiba, piima ja nohurohtu ja kaome siis kus krt nii ruttu kui võimalik, et mitte nakkust saada ja oma elu juurde tagasi jõuda".
/vapustatud, aga väga rõõmus
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
kui setumaale kolisin
VastaKustutaüksi väikese lapsega siis nii kadestasin et seal olid kõigil õed ja vennad kes üksteisel külas käisid ja vajadusel appi tulid
nii saigi mu lastele õele õde ja vennale vend et neil oleks alati kusagil keegi oma
Sul on siis vedanud õega .Minu õde ei tea minust midagi.Isegi seda mitte ,et ma olen täna unetu ja natuke hirmul sest 6 tunni pärast lähen ma opile.Aga minu lastel on vedanud .Neil kõigil on olemas õed ja vennad ,kes neist hoolivad.
VastaKustutaSee eelmine lugu oli nii kurb lugeda et minagi peaaegu hakkasin kommentaariumis lohutama.
VastaKustutaÕnneks sain õigel hetkel pidama.
Aitähh ikkagi ,aga mul on head sõbrad ja tublid lapsed.
VastaKustutasee oli üks ütlemata ilus kirjatükk ja mõtlemapanev ka.
VastaKustutaolen sel aastal haige inimese tugi. kui lähedased helistavad ja küsivad, et kuidas tal läheb, siis mõnedki korrad ootaksin küsimust "aga kuidas sinul läheb?"
Jaa.
VastaKustutaTeisi inimesi märgata ei ole üldse lihtne ja iseenesestmõistetav. Isegi need, kes tõesti püüavad, vaatavad vahel mööda nii mõnestki, kellel märkamist väga väga vaja oleks.
Neist, kes ei püüa, rääkimata.
Aga
http://www.youtube.com/watch?v=cSVU4Ekpu98
Ma ei saa ega taha sinna midagi parata, et mulle meeldib see versioon siiski rohkem: http://www.youtube.com/watch?v=Glq_vb0A-yg
VastaKustutaUmbes nagu sellessegi, et ma olen enda elu rohkem sõprade kui sugulaste ymber ehitanud. Eks neid ole aastate jooksul hoolega valitud ka. Nagu lemmikmuusikat.
Eks selle kõigega ole nii, et hea, kellel on. Hea meel Su pärast.
Sama versiooni ilma Amanda (kes on lahe, ei saa eitada) armsa näolapita tahtsin mina ka tegelikult näidata, aga sellega oli mingi jama. Minul jäi kerijariba pidevalt seisma ja keeldus edasi mängimast, ja too roosa laadimisriba torpedeeris üritust täiega ega pikenenud millimeetritki. Oota, palju tahad.
VastaKustutaJa kuna ma tahtsin ikkagi sellist videoriba, kus pilt ja heli natuke kokku läheksid (noh, et oleks ikka näha ka arthur lee, kasvõi liikumatu hetkejäädvustusena), siis....
tuli 1971 aasta versioon.
Kuigi akustiline ON lahedam.
Tunnistan.