Püüdsin teemat ignoreerida.
Tõesti püüdsin. Enamjaolt üritan ma riiklikul tasemel tehtud nõmedustest lihtsalt mitte välja teha, järgin ka totraid seadusi ja püüan lihtsalt omaenda väikesel vaiksel määral maailma parandada ja sellele vastu naeratada.
Aga seekord lugesin vale asja ja lihtsalt ei suuda vaiki püsida. Olgugi et mõistus seda tungivalt soovitab, sest midagi muuta nagunii ei anna.
Tõenäoliselt tuleb sellele puhangule ka omajagu kurje kommentaare, kuidas minusugused inimesed ei sobi lapsevanemaks jms. No mis seal ikka. Igaühel on õigus oma arvamusele.
Asi siis selles artiklis.
Autor annab meile süngel vanatestamentlikul häälel teada, et eelmisel aastal hukkus kaassõitjana autos kolm last. (Sealjuures ei ole teada, kuidas oli nende turvavarustusega, see võis ka olemas olla).
Kolm last.
Kui palju on Eestis lapsi? Statistikaameti eelmise aasta andmestiku järgi 200 364 alla 15-aastast. (Jätsin vanemad otsingust välja, sest järgmine vanuserühm oli 15-19 ja oleks liikunud ka täiskasvanute aladele.) Aastal 2009 on surnud kokku 87 (kaheksakümmend ja seitse) kuni 15-aastast last.
Neist siis KOLM autos kaassõitjana. Enam kui kahesajast tuhandest elusolevast.
Tõesti kole. Ei, tõesti. Loomulikult on iga surm tragöödia, lapse oma eriti, sest oh! tema vaesed vanemad!
Muidugi oleks huvitav ka teada ükshaaval iga surma põhjust nende ülejäänud 84 kohta. Kui palju uppumisi (keelame ujumisrõngata vettemineku?), kui palju koduseid traumasid, kui palju haigustest põhjustatud suremisi jne.
Ja huvitav, kui mitu hukkus jalakäijana liikluses? Noh, et on nii kangesti palju turvalisem, kui emme magava lapsega teepervel oma 4 km kodu poole astub, eks ole?
Lapse surm on väga ränk sündmus (hei, mul on lapsed, ma olen püüdnud ette kujutada, mida tunneksin) ja kujundina samuti väga võimas jõud.
Aga krt, see on nõme vaimne vägivald niisuguse asjaga vehkida! Selle asemel, et üürata "3 surnud last" võiks silmad lahti teha ja vaadata, kuidas meie lapsed elavad, mitte kuidas nad surevad. Need autos kaassõitjana hukkunud lapsed olid vähemalt hoitud ja üsna kindlasti talutavates majanduslikes tingimustes elanud.
See seadus, mis keelab lapsega vanemat möödaminnes kuskile ära viia, vihmaga lapsega hääletajat peale võtta jms v-o (ja ma mõtlen just nimelt VÕIB-OLLA, võib-olla on ka teisiti) otseselt ei tapa, aga halvendab väga paljude elukvaliteeti. Rääkimata sellest et isoleerib ühiksonnaklasse. "Mul on küll auto, aga ma ei saa sind, autotut titega üksikema, ära viia, sest seadus ei luba."
(Ma räägin emadest, sest ma olen ema. Võimalik, et probleem on samamoodi ka isadel.)
Inimesed surevad. Lapsed surevad. Õnnetused juhtuvad. See on elu, see on paratamatus, ja selle valuga riskib iga vanem, kes julgeb lapsi saada.
Aga kui elule ausalt otsa vaadata, siis mis on olulisem - kas see, kuidas su laps sureb (ja muutub numbriks statistikas, kus alati on mõned surnud lapsed, sellest pole pääsu), või see, kuidas ta selle ajani elanud on?
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Ma leian kah, et see on haige seadus. Statistika ei ole siinkohas piisav argument et seadusi muuta.
VastaKustutaPealegi, seadused ei muuda tegelikkust - on ikkagi seadusruum ja tegelik maailm. Mõistlikum oleks enne inimesi suunata mõtlema probleemi peale kui läratada neile laksti otsa seadus mis Käsib midagi teha. Ja kui tegelik olukord inimeste teavitamisest natuke muutub, saab näha kas üldse on vaja seadust või mitte.
Eesti ja eriti Tallinna liiluskultuuri proovitakse muuta väga valede võtetega - sundkorras.
Kellelegi ei meeldi kui neile midagi peale sunnitakse, eriti kui seda tehakse halva või täiesti ilma põhjenduseta.
Mõistlikum oleks pigem inimesi liiluse valdkonnas harida ja seda nii, et inimesed ka aru saaksid.
Sotsiaalne hoolimatus on liikluse põhiline probleem, mitte süles istuvad lapsed.
Njah, ma kribasin kah eile oma blogus lollusest liiluses
Mina kirjutan kahe käega alla. Muidugi on turvavarustus tore ja vajalik ning need korrad, kus kolme aasta jooksul mul laps süles on autos olnud, võin kahe käe sõrmedel üle lugeda. Needki siis väga lühikesed sõidud, linna piires. Ühesõnaga pean väga vajalikuks turvavarustust.
VastaKustutaAga ma mõtlen teisest küljest. Kui ma lähen lapsega bussiga linna ja pakutakse võimalust tagasi tulla autoga. Ega ma tooli ju kaasa ei tassi. Või tõesti väikelapsega hääletav ema. Või.. võimalusi on kümneid, kuidas tõesti muudmoodi ei saa. Ja see on nõme - üleüldse on uues seduses mitu nõmedat punkti!
Kuni selle aasta augustikuu esimeste päevadeni oleksin teiega nõus. Aga 7.augustil selgus, et õnnetused ei käi teisi mööda, vaid juhtuvad meiega. Meiega, kes me ei rikkunud liikluseeskirju mingilgi moel. Aga juhtus, et vastassõitja kaldus vastasuunavöönisse ja õnnetus juhtus just nimelt meiega. Ja selles õnnetuses sai surma 8-aastane tüdruk. Küll sellessamas kõrvalekaldunud autos, aga mis vahet seal on. Oleks ta olnud kõikide nõuete järgi kinnitatud ja istunud tagaistmel, oleks ehk ellu jäänud.:´(
VastaKustutaNo aga kaheksase panen ma ju juba täiskasvanurihmaga ka kinni.
VastaKustutaSelles loos ei olnud asi küllap turvatooli puuduses vaid turvavöö kinnitamata jätmises.
Või noh, tegelikult ma ei tea ju, milles asi oli, sina tead rohkem.
VastaKustutaAga seda ma tean küll, täiskasvanurihm sobib koolilapsele ikka 80% juhtudel juba - on muidugi eriti pisikesi-lühikesi, aga mitte palju.
Oligi lugu selles, et laps istus eesistmel täiskasvanu turvavööga. Oleks istunud tagaistmel, turvapadjaga nagu temavanune peaks, oleks (oleks-oleks-oleks) ehk ellu jäänud.
VastaKustutaJa ikkagi arvan ma, et kui minu laps oleks see üks kolmsest surmasaanud lapsest, ei lohutaks mind teps mitte teadmine, et õnnetusi juhtub ja ainult kolm last aastas nii surma saab. Eluks ajaks jääb painama, et ma oma last korralikult turvatooli ei pannud.
Minu jaoks on üks asi see, et teadlikult ja tahtlikult rikutakse eeskirja. Olgem ausad, turvatooli nõue oli ka varem seaduses sees. Aga teine asi on ikkagi juhus, kus mul ei ole turvatooli ja mul on vaja sõita autoga kuhugi, kasvõi, kui keegi peale võtab. Aga nüüd ma ei või isegi selleks momendiks last sülle võtta. Või nuttev laps, kes turvahällis ei rahune, aga koju on vaja saada (juhul, kui ma pole autojuht). Alati pole võimalik 20 minutit oodata lapse rahunemist, kuigi koju on äkki viie minuti tee. Lisaks veel tee ääres vihmas olev laps ja ema, keda ma ei või peale võtta, kuna riskin trahviga.
VastaKustutaSille toodud juhtumist: muidugi on asi kurb, eriti veel laste vanemale. Aga kas samas esiistmel istunud 14-aastane laps oleks ellu jäänud? Pelegi ma usun, et antud hetkel ei olnud tegemist uuest sedausest tuleneva lisasättega, millega kaotati ära võimalus võtta laps sülle, kui auto on täis. Pigem lihtsalt vanema mugavusega panna laps ette.
Minu jaoks ongi oluline just see seaduse liigne karmistumine. Hetkel kehtiva seaduse vastu mul pole midagi, saan aru, et see on vajalik.
Mis mina öelda tahtsin on see, et õnnetus võib juhtuda meist igaühega. Kui sa võtad turvatoolist korraks nutva imiku sülle, aga mis siis, kui kust sel hetkel sõidab keegi teie autole sisse ja su lapse lendab minema su käte vahelt? Või võtad hääletava ema lapsega peale, aga juhtub õnnetus, laps lendab ema käest minema, saab surma. Ja sina elad edasi teadmisega, et oled põhjustnud lapse surma (mis siis, et võib-olla ise süüdigi ei olnud selles.
VastaKustutaKui inimesed ei oska oma lapsi ise kaitsta, siis peab seda tegema seadus. Kui ei oleks ikka autos lahtiselt sõitvaid lapsi, siis vaevalt seda uude seadusesse sisse oleks kirjutatud.
Jah, ma tean, et ma võtan selle riski. Ja ma olen üsna kindel, et nüüd antud seadusemuudatuse tõttu ei vähene see kontingent, kes ka siiamaani turvavarustust eriti ei kasutanud. Enamasti oli tegu ikkagi inimestega, kes olid sunnitud niimoodi talitama seda hädajuhtumil või nendega, keda nagunii seadus ei kõiguta. Kui me räägime võimalikust õnnetusjuhtumist, siis täpselt samamoodi võib pimedas vihmas jalutavale emale ja lapsele sõita otsa seesama auto. Kui ma seda teaksin, siis tunneksin samamoodi süütunnet asja üle, et ma neid peale ei võtnud.
VastaKustutaMa mainiksin veel üle, et ma olen siiski turvavarustuse suur pooldaja ja minu probleemiks on see, et seadust on mõttetult karmistatud, mis ilmselt ei muuda reaalselt midagi, peale selle, et inimestel kannatab rahakott.
Pigem oleks vajalik inimestele teadvustamine.
shit happens võib juhtuda ka siis kui sa ise korralikult käitud. Mina jäin näiteks 2 aastat tagasi valgusfooriga ülekäigu rajal takso alla. Ei olnud tore ja polnud ka minu süü.
VastaKustutaKui üldse seadusi muuta siis pigem karmistada trahve. Aga turvatoolide sundkorras kasutamist ma ei poolda, pigem ikka inimeste harimist selles valdkonnas, et jääks alles ka vaba tahe - kui tahad siis paned lapse turvatooli, aga kui tooli ei ole ning raha selle jaoks ei ole ja tahad vanaemale külla sõita lapsega, siis peaks ka selleks võimalus olema.
Millegi kohustamisega ei saa panna inimesi rohkem hoolima.
Autojuhtidel on näiteks Kohustus lasta jalakäija ülekäigurajal Alati üle tee. Kas see ka tegelikult nii toimib?
Minu mõte ei olnud see, et päästa elu või kaitsta last on mõttetu.
VastaKustutaMinu mõte oli see, et mis kasu annab surma lükkamine ühest lahtrist teise?
Pole enam surnud laps autos kaassõitjana, on nüüd surnud laps kopsupõletiku tüsistustega, raputatud lapse sündroomiga või lihtsalt jalakäijana hukkunud.
Ega ma ei tea ju praegu ette. Aga kui aastas surevate laste arv jääv samaks, tundub küll, et seadus on tehtud ilmaasjata ja inimeste (mh. laste, kes peavad nüüd külavahel oma kilomeetrid kodu poole jala minema ja keda ei tohi peale võtta, et säästa neile pool tundi aega ja hulka vaeva) kiusamiseks.
Kas see on kuidagiviisi parem siis, kui nad surevad teepervel autolt löögi saamise tagajärjel? Kelle süütunne või kurbus väiksem on, kui laste turvavarustuse müüjad v.a.?
Ausalt öeldes, ma ei viitsi küll sel teemal vaielda, aga minu meelest need asjad ei ole võrdsed. Kui palju te võtate hääletavate väikelastega vanemaid peale? Ausalt öeldes, pole mina veel ühtegi sellist inimest tee ääres näinud.
VastaKustutaJa võrrelda kopsupõletikku surnud last liikluses surma saanud lapsega... no see ei ole ju võrreldav??? üks suri haiguse tagajärjel ja teine hukkus (vanemate) hooletuse tõttu. Ja laps kes üksi teeääres pimedas koju läheb, peaks olema juba tavaturvavööga autosse kinnitatav, nii, et tema võite ju peale võtta. (kuigi mina pole ka teeääres pimedas ühtegi väikest last hääletamas näinud).
Sa ei ela maal, Sille. Mina elan, suviti.
VastaKustutaMa pole ka kedagi peale võtnud, sest ma ei oska autoga sõita ja bensuraha mul ka nagunii poleks, küll aga on peale võetud mind ja ma olen mitte vähe õnelik olnud selle üle.
Kui väsinud laps saab kopsupõletiku, sest ema veab teda 4 km paduvihmaga süles normaalse bussiühendusega bussipeatusest talukohani, kust lähedalt käib ka buss, aga ainult 2x nädalas, ning ei saa isegi naabrimeest autoga vastu kutsuda, on see mu meelest täiesti selgelt antud teemaga seotud asi.
Ja samamoodi ega väike laps üksi vist ei hääleta jah, aga mina olen lapsega hääletanud just siis, kui mul on vaja saada 6 km kaugusele poodi ja tagasi ja kruusateel kärurattad ei veere, ja tassida ma teda ka ei jaksanud nii pikka maad lihtsalt.
Või tulnuks ta üksinda koju jätta? Ega muidugi kaheaastastega, kes üksi kodus, õnnetusi ei juhtu, ega ju...
nojah, selle kohta ma ütlen, et kui palju teil seal külateel politseinukud passimas käivad? kui naabrimehel on hea süda ja tegu kruusase külavaheteega, küllap võtab ta teid ka edaspidi peale. Ise ma tõesti ei ole lastega kunagi hääletanud (ega ma seda ka üksi teinud ole). Aga kui lapsed väikesed olid, käisime poes maal rattaga. Laps tollal isenikerdatud istega pulga peal, tänapäeval ju rattatoolid olemas.
VastaKustutaPäriselt maal elamise koha pealt mul tõesti kogemused puuduvad, aga ma olen üsna leidlik :) ja piisavalt arg, et mitte hääletama hakata ei üksi, ega hoopiski mitte koos lapsega.
Eks mind vist kõige rohkem pahandabki see "te närutajad seal maal, väljaspool ühiskonda"- suhtumine, mis seadusest läbi kumab.
VastaKustutaEt kui sa oled autota üksikema kuskil pärapõrgus, mis niigi positsioneerib su sotsiaalselt suht kahtlastele aladele, aga seni siiski püstipäi saanud teatada, et "aga me saame hakkama", siis sedasorti seaduste tagajärjel triivid järjest sügavamalt ja sügavamalt ametlikust ühiskonnast välja. Sinu senised hakkamasaamisvõimalused muutuvad ebaseaduslikuks ja sellega koos muutub ka sinu hoiak ülejäänud ühsikonda - varem olid liige, nüüd oled midagi asotsiaali ja pisikurjategija vahepealset.
Rääkimata sellest, et see hoiak jääb samamoodi ju ka lastele sisse - lapse suhe riiki ja politseisse areneb üsna kummaliseks, kui ta teab juba pätakast saati, et sõna "Politsei" tähendab seda, et ta peab kähku pikali heitma ja mitte liigutama, et kuri politsenik teda ei näeks.
Selles suhtes ühtib mu arvamus blogi autori omaga, et see seadusemuudatus lihtsalt ei muuda midagi, olgem ausad. Ma ei usu, et see vähendab antud statistikas olevaid mumbreid, pigem põhjustab inimestele ebamugavust ja riigikassa suurenemist. (ja muide, ma ei ole see inimene, kes ainult riiiki süüdistab kogu aeg, antud seadusemuudatus on lihtsalt üks vähestest asjadest, mida ma pean mõttetuks ja nõmedaks)
VastaKustutaJa veel, maakohtades külateedel on väga palju politseinikke passimas, kuna sealt on tihti võimalik leida seadustrikkuvaid inimesi.
Mina kui hiljuti väikese plekimõlkimise läbielanu tahan ka kolme asja kommenteerida. Et tõesti, sel hetkel, kui rekka meile tagant nurka potsatas, lendasid minul asjad käest maha, (esikõrvalistuja olin) aga lapsed taga turvatoolis/hällis ei pannud üldse tähele, mis teemal me peatusime. Kuigi see oligi äärmiselt väike kõks ja ainult tuli ning tagatiib said kannatada. Aga kui mul oleks sel hetkel imik ruumipuuduse tõttu süles olnud, oleks ta raudselt "märganud" seda saatuse meeldetuletust ja oleneb siis, kui kobarasse ta seal mahub kukkuma või põkkuma, ma poleks temaga eesistmel istunud muidugi, tema põrge olnuks vastu esiistme seljatuge. Ai-Ai ometigi ju. Mistõttu ma saan väga hästi aru vajadusest inimestele seda turvahälli/tooli teemat meelde tuletada, aga TÄPSELT nagu blogi autor ja mitu lugejat tähele panid, ei arva ma sugugi, et seaduse karmistamine kuidagi mingit mõju avaldab, kuna praegugi on kohustus turvavarustusega sõita täiesti olemas. Pigem on hädasti tarvis VEEL teavitustööd ja VEEL VEEL VEEL läbi mõelda infrastruktuurid! Sest, ja mina hetkel küll maal ei ela, aga ühel ning teisel maal olen elus varem olud laps küll ning hiljem täiskasvanu, kes lastega tegeleb; täielik karauul on lahti ühistrantspordiga, mis peaks olema mitte ainult üksikvanemate ja viis ühest kohast teise rändamiseks vaid eluterve liiklemisviis kõigile neile, kes pooldavad looduse säästmist. Aga ON hoopis kuum kartul, mida loopida käest kätte ning jätta hooletusse, või visata kellegi kapsaaeda valimiste eel. Kuna teema on juba ammu erasektoris, ei saa riik otseselt SUNDIDA ühtegi kohta bussi regulaarselt käima, isegi ühe üsna rikka valla keskusesse ei saanud selle valla teise keskkooli asupaigast ühel ja samal PÄEVAL bussiga TULLA JA MINNA. Ning pealinn samas riigis tegi siis masu ajal hobitöökohti, paigutades reisisaatjad bussidesse, mille põrand on niigi madalal(=jõukohane), aga mitte neisse, kuhu rase naine oma vanema lapse käru omal jõul tõsta ei suuda.
VastaKustutaEt mis see liiklusseadusesse puutub? Seda, et kuna mul on siiani vere maitse suus põtkiva väikelapse tassimisest põtkival kõhul vaevu ära mahtudes kitsasse jäljerajavallikraavi paksus lumes, mida masulinnavalitsus ülbelt otsustas "tänavu mitte suuta ära koristada, las lasteaedaminejad sahkavad raja sisse", siis saan ma väga hästi aru inimestest, kes mitte ainult paduvihmas otsustavad tuttava inimese auto peale istuda koos oma järelkasvuga, turvavarustuse puudumisest mitte hoolides. Vahetades seega suurte tõenäosustega gripiloterii avariiloosiratta vastu, millel loodavad väikesema tõenäosusega täkkesse panna.
VastaKustutaSeadused peavad olema üle riigi igal pool ühte moodi õiglased ja ühte moodi toimivad, ühtlasi võiksid nad olla reaalsusele vastavad. "Millegipärast nad ei kuuletu, keerame karmimaks" lihtsalt ei aita! Tuleb selgeks saada, mille kuradi pärast emad väikelastega hulbivad tagaistmetel turvavarustuseta! Minu arvates on puudu teavitustööst mitte ainult lapsevanemate hulgas vaid ka igal pool latvade juures. Nagu näiteks teema selle rasedate turvarihmasuunajaga. Kuna minul pole rase olles suurt olnud võimalustki autoga sõita, polnud mul "oma" piirajat ostetud. Seega ma hakkasin selle pärast pablama, kui mul tekkis kord autosõiduvariant. Mind sõimati paranoiliseks ja imestati tükk aega. Leidsin ühiskonna teatud sektoris peidetud arutelu teemal "on's parem riskida rihmata lennata autost välja või riskida rihmaga teha juba palju väiksemal kiirusel kõhule viga?" selle asemel, et "miks neid piirajaid ei ole IGAL POOL müüa?" Siinkohal on kallis riik jätnud rasedad suht omapäi, on konkreetse politseiniku otsustada, kas sünnitamasõit on tervislik või haiguslik seisund (trahvida või mitte). Minu arvates on alaarenenud või lihtsalt demagooglik nännutada valmis karmistatud seadus, enne kui pole saadud pihta, kust selle eelneva seaduse mittetäitmine õieti alguse saab.
Ja ühtlasi arvan ma, et suurte siniste plakatite asemel võiks toota veel mõned eurokalkulaatorid hõlbustamaks poes orki mitte lendamist, aga me elame ju Eestis paraku. Siin käib asi sageli välise ilu nimel.
Turvatoodetest veel: mina hankisin isikliku turvahälli kaks aastat enne autot just seetõttu, et saaks kaubelda tuttavaid autosid end kuhugi tähtsasse kohta viima ja tooma. Aga see kõik ei aita, kui tuleb ootamatu olukord ning laps koos vanemaga on tontteabkui kaugel sihtpunktist ning turvahäll ei asu samas linnaski, sest ootamatu olukord tuli noh, ootamatult... Liikluskultuuri oleks ikkagi vaja. Taksofirmad ikka veel kukuvad jaurama, kui paluda neilt sellise ja teistsuguse pikkuse ja raskusega lapse jaoks iste kaasa tuua ning pakuvad siis ooteajaks midagi üle tunni. Aga mina tahtsin titega öösel kell kolm lastehaiglast koju saada, kuhu mind viis kiirabi ning meest millegagi järele kutsuda mul polnud. Võiks oletada, et sellisel kellaajal on tänavad üsna ohutumad ka, aga võta näpust, tol mälestusväärsel korral põikasime napilt ühe rullnoka ja teerulli vahelt eluga tulema, mul sees tunne, et palu või ots ringi keerata ja haiglasse tagasi.
VastaKustutaKusjuures mul on ka oma turvaiste olemas ja saab kaasa haaratud alati, kui on planeeritud sõit, ega ma siis ei propageeri turvavarustuse üldist puudumist.
VastaKustutaAga planeerimatu puhul ma ikkagi arvan, et nihutada surmarisk ühest sektsioonist teise on totter.
Ja Tindarien, kes viitsib, viitsis selle kõik minu eest ilusti lahti kirjutada.
Aitäh!
ah. Ma käin jala ja mu lapsed käivad jala või sõidavad ühistranspordiga. Ma küll ei ütleks, et neil sellep kehvem elu on.
VastaKustutaJa ma ei arva, et ükskõik milline autoga sõitev lapsuke on paremini hoitud kui minu omad. Võtame nt sellise pildi, mida ma nägin tihedas liiklussõlmes möödasõidul - sõidab ema, hoolitsetud välimusega blondiin, auto ka mitte kõige kehvem - ja suitsetab ja räägib samal ajal mobiiliga ja tagaistmel turnib nii 4-5 aastane lapsuke... täiesti ilma igasuguse turvavarustuseta.
No kamoon.
Kui mind vahest keegi lapsega koos auto peale võtab, siis turvaiste on mul igaks juhuks endal olemas, enda ostetud. Milleks mulle turvaiste, kui mul autotki pole? Vot just selleks. Kui mul oleks omal auto, oleks mul mõni kapitaalsem turvatool, praegu on selline, mille seob seljakoti külge ja võtab kaasa, kui vaja.
Igal juhul panen ma lapsele turvavöö peale. Ei luba sõitvas autos turnida. Ja andke andeks - ei luba selle auto juhil ka roolis suitsetada. Ennem lähen ja käin jala.
Autoga sõitmise võimalus ei tähenda veel, et lapsest hoolitakse.
Idril.
VastaKustutaKui on tõesti vaja laps turvatoolist sülle võtta, siis sõidad tee äärde ja peatud.
Kui ei saa tee äärde sõita ja peatuda, siis sõidad nutva lapsega edasi.
Nii lihtne see asi ongi.
Teisiti käitumine ei ole oma lapsest hoolimine. Teisiti käitumine on indulgeerimine.
minu meelest siin üldiselt ei propageeritudki lapse turvatoolist välja võtmist (kuigi minul on tulnud küll autojuhtidele SELGITADA, et laps nüüd kas karjub või me peatume, emba kumba me peame taluma, ning et keset sõitu ma rahustamiseks rinda ei anna). Ka ei olnud jutt sellest, et autodesse paigutatud lapsed oleksid paremini hoitud. Lihtsalt on olukordi, kus jala käimine ei olegi kuigipalju parem variant kui auto peale saanuna lühikese sõidu tegemine ilma turvavarustuseta. Mõeldes siinkohal "elule ohutum variant". Blondiinid roolis on kõige rohkem ohtlikud just jalakäijatele, et te teaksite! Statistika ja loogika on selliste loetelude puhul ühes paadis.
VastaKustutaAga mul tekkis küsimus, mis kasu on turvatoolist, mille ebakapitaalsus lubab teda seljakoti külge siduda? Tähendab, siduda ju võib, aga mina jaksasin oma imiku turvahälli kaugele kaasa võtta ainult siis, kui mul oli mees kaasas ja kahe peale üks laps koos (kapitaalse) vankriga, kusjuures ma tassisin siis seda kuradima tühja turvahälli ilma suurema seljakotitäie pakkide lisaraskuseta ja ikkagi pidi pildi lõpuks eest võtma. See KAALUB, ja mida sihtkoha poole, seda ebamugavam ta on tühjaltki käe otsas. Ma ei ole päris hellik, suudan last ja tavaari enamasti üsna kaugele trantsportida. Minu arvates ei tasu ennast petta libaturvalisusega.
Suuremate laste istumispadjad on kergemad ja mugavamad kuhugi kinnitada.
VastaKustutaNo kes siin ütles, et pole näinud lapsega hääletajaid...
VastaKustutaTallinnast väljasõidul Jüri suunas võis eelmisel kevadel-suvel tihtipeale näha üht ema(st) koos imikuga hääletamas. Ilma turvahällita loomulikult. Pimedas. Igasuguste ilmaoludega. Ilma helkurita. Ma ise ei peatunud kordagi, sest minu kodu oligi umbes seal, kus tädi kätt tõstis, aga võigas oli vaadata. Emaseks nimetan ma seda naisinimest seetõttu, et no ma saaks aru 1-2 korda juhtub nii, et õhtusel ajal pole muud võimalust kojusaamiseks, aga korduvalt?!? See imik süles oli justkui aksessuaar, mis pidaniks autole saamist kiirendama. Sellistele vist ei aita see seadus. Nii, et minu poolt ka arvamus, et see seadus on nõme ja kasutu.