Maainimene jala ei käi

Üks suvest ootele jäänud jäänud postitus:

Olen kuulnud unistav-mõtlikke heietusi, kuidas maal ning väikestes linnades elavad inimesed tervislikumalt, liiguvad rohkem, neil on tervemad väärtushinnangud ning sõbralikumad koolid.

See on selline „ülla metslase” projektsioon linnast maa suunas. Väärtushinnangute koha pealt ma sõna ei võta (ei tunne piisavalt valimit), aga üht võin nüüd küll kohe julgesti ütelda – maainimene jalgsi ei kõnni, linnainimene aga küll.

Inimkatsed ja vaatlused on näidanud, et inimesed, kes soojal südasuvel vants-vants mööda kruusateed järve äärde ujuma lontsivad, on eranditult suvitajad. Maainimesel, kes harjunud pikkade vahemaade ja olematu ühistranspordiga, on auto ja ta ei karda seda kasutada. Kui tal autot ei ole, on tal vähemalt jalgratas. Ja kui tal jalgratast ei ole ja autoga sõidab parasjagu mõni teine pereliige, siis ta lihtsalt ei lähe ja kogu moos.

Kui mina, suures linnas ühistranspordi ja väikeses linnas pikkade jalgsikõndidega harjunud kodanik, maal oma lasteväega kaks ja pool kilomeetrit järve äärde kõmpisin, tulid kohalikud mind nagu ilmaimet akna peale uudistama ja mõni vanamemm võttis ka oma ratta kinni pidada ning küsida, et kuidas ma vaeseke siis sedasi, väikeste lastega? Ja kas poleks parem bussi oodata? Ja nii peab ikka kole raske olema!

Buss, muide, käis kaks korda päevas ja sõitis ainult ühes suunas ringiratast (s.t. et bussiga järve äärde ja tagasi saanuks nii, et sõidad hommikul enne seitset täisringi [umbes 20 km] ära ja oledki järvele teiselt poolt juba üsna lähedal. Siis molutad seal järve ääres kuni õhtul kella viieni, mil buss taas tuleb, ja saad koju).

Pomisesin vastuseks midagi segast teemal "oh, pole midagi" ja kõndisin edasi.

Igal normaalsel maaperel on auto. Muidugi on üksikuid põhimõttekindlaid, lubadeta või siis verivaeseid, aga keskmiste arvude järgi on majapidamises mingisugune ront olemas 90% maa-asukatest, kes otse külakeskuses ei ela. No peab olema, muidu ei pääse ju poodigi!

Ja kui auto juba olemas on, siis kasutatakse seda ka kõige lühematel sõitudel. Istutakse sisse ukse ees ja sõidetakse teise ukse ette. Ka 300 meetrit naabrite juurde kurke või mune tooma käib ikka autoga.

Nii polegi keskmisel maainimesel erilist põhjust rohkem liikuda kui linnainimesel, kes enamasti nurga peale piima järgi lippab ikka jalgsi ja kelle kodupeatusesse tulevad bussid 11 korda tunnis, mitte 2 korda nädalas, nii et ta peatusesse ja peatusest edasi (ning hiljem jälle tagasi) kõnnib sageli omaenda kaunitel jalgadel.

Rattaga sõidetakse maal muidugi rohkem kui linnas. Aga enamasti teevad seda kas väga noored (need, kel veel lube pole e. lapsed) või kanged vanad. Vahepealsetel on - nagu juba mainitud - auto.

Kas maainimestes aga ehk miskit muud romantilisel moel metslaslikumat ja üllamat on, pean alles jätkuvate vaatluste teel kindlaks tegema.