K. M.

Kord nädalas inimestega suhelda on vähe.
Isegi 2 päeva (mis on kumbki täis KOLME sündmust ja koosviibimist) nädalas on vähe.
Ikka on tunne, et olen oma maailmas ainuke täisealine inimene.

Mingisuguse vestluse keskel mõni aeg tagasi küsisin endalt, kas ma tõesti olen nii üksildane, et olen valmis taluma kuude kaupa inimesega koos igavlemist (tasapisi tutvumist?) kunagi võib-olla saabuva huvitava ühisolemise nimel.

Tõdesin, et jah, ma olen tõepoolest just nii üksildane. Täiesti valmis teie (või siis mõnede teiste, sest ega ma kõigiga ka ei igavle!) seltsis igavlema lootuses, et kord saabub päev, kui on huvitav =)

Ma olen nii üksildane, et võiksin iseendale kirju saata nagu Muhv juba. Selle erinevusega, et omaenda hädadest lugemine ajab mu tavaliselt vihaseks ja siis tahaks kellelegi kolki anda, aga kellele ma annan, kui ma nii ohjeldamatult üksik olen!
Kahesõnaga, parem mitte.

Kaalun nõutava täiskasvanutega suhtlemise sageduse tõstmist kolmele päevale nädalas.
Ainult see, kust ma neid täiskasvanud inimesi võtan, on esialgu veel lahtine.

Sel nädalal on juba 2x inimesega kokku saadud (uisutamine oli nii äge! need hokiväravate moodi asjad, millest saab kinni hoida, päästsid mu elu, ja viimaks ometi olen ma piisavalt enesekindel ja arukas, et neid ka kasutada! Veinipäevakust sain paraku kassiahastuse, aga omad hetked olid sellelgi) ja ehk õnnestub ka 3. kord üsna valutult organiseerida (kuigi ma ei viitsinud oma lapsüksuste eesotsas läbi lumetormise ja hilinevate rongidega täidetud Eestimaa Tartusse rühkida).
Saabuv nädal see-eest laiutab mu ees tühjana nagu ise kaevatud haud. Noh, v.a. nädalalõpp, mis muidugi on rahvakogunemistest tulvil.

Ettepanekuid?