Mida ma õppisin tänasest suurpuhastusest

* Kui tolmuimeja pole aasta osta märku andnud, et tolmukott on täis, võib asi olla lihtsalt selles, et lapsed on masinat näppinud ja kott on õigest kohast ära libisenud, miska tolmu on täis kogu imeja v.a. kott, mis on tõesti endiselt pooltühi.

* Hiigelsuur, kole ja ebafunktsionaalne mööbliese ruumis ei muutu ilusamaks, funktsionaalsemaks ega kohe kindlasti mitte pisemaks ja kergemaks, kui ta teise kohta nihutada.

* Oleks vaja mingit eraldi kohta riiete jaoks, mis ei ole enam täiesti puhtad, aga ka mitte pesukorvimustad veel. Kui nad kuhjuvad diivani- ja tugitoolikäetugedel, levivad nad varsti ühtlase kihina üle kogu toa ja vallutavad selle täielikult.

* Kui kohv lõppeb kodust keset koristuspäeva, jääb ainult iseennast süüdistada. Tõsiasi, et juba mitu kuud ei ole otsa lõppenud kempsupaber (milline imeline mälu mul on!), ei muuda midagi fakti juures, et kohvi lõppemine on äärmiselt ebameeldiv. Et koort kohvi jaoks on, tundub sellises olukorras veel erilise nöökimisena.

* Veidrad valkjad asjad kompostiämbri kaane vahel ei ole hajameelsushoos ära visatud seesamiseemned vaid äädikakärbeste munad. Räägitagu mis räägitakse, need on tegelikult päris pagana suured ja jõledad - mõelda, et me sööme sihandasi sügiseste puuviljade sees hulganisti ära, on üpris jäle.