Romantikapäeva eri

Hoiatus: tegu on ilukirjandusliku tekstiga. Kes selliseid asju ei salli, ärgu lugegu! Hilisemaid pretensioone arvesse ei võeta.

Kuninga aedades kõndisid elevandid ja paabulinnud ja kuninga naistemajas jalutasid puusade võnkudes ringi ilusad naised igalt poolt üle kogu keskmaailma.

Elevantide jalad olid suured ning silmad targad ja tüdinud. Naiste jalad olid enamjaolt väikesed, silmad aga veelgi targemad ja veelgi tüdinumad.

Kuningale olid nii aiad kui naistemaja vajalikud teistele näitamiseks ja vahel ka enda lõbustamiseks. Aga isegi paabulind vajab oma elule sügavamat sisu kui kellegi meelelahutus olemine, targematest olevustest nagu elevandid ja naised rääkimata.

Kuna see on muinasjutt, peaksin ma nüüd ütlema, et kõige ilusam ja kõige targem kuninga naistest oli Nias-su, aga ma ei tea, kas see on tõsi. Kuningal oli palju ilusaid ja tarku naisi. Võimalik, et üks või teine neist oli Nias-sust mõnda laadi arukuse või võlu poolest üle. Aga just Nias-su juurde oli valitseja tulnud selleks ööks, hoidnud teda oma ihu vastas ja saatnud pikki magusalõhnalisi tunde mööda aktiga, mis peaks olema seotud armastusega – aga kuningal oli nii palju tegemist, et ta oli armastuse unustanud ega sidunud seda seetõttu enam üldse mitte millegagi.

Ja kui kuningas oli rahuldatud ning lamas patjade vahel, päästis tark ja kaunis Nias-su tema kõrval põlvitades valla oma imelised ronkmustad juuksed ja need langesid tumeda kosena alla.

Kuningas sõrmitses raskeid siidjaid salke ja märkis naerdes. „Sa võinuks nad juba varem soengust lahti teha!“ ning Nias-su ei öelnud, et siis oleksid nad mõlemad tema juustele heitnud, ta peanahka kiskunud ja tal oleks olnud väga valus. Ta vaid naeratas vaikselt ja imepäraselt, heitis oma isanda kõrvale ja seadis pea tolle rinnale, nõnda et tema mustad juuksed katsid suurema osa nii kuningast kui asemest, kus nad koos lebasid.

Kuninga süda Nias-su põse all lõi nagu kõige tavalisemagi mehe oma.

Hommikul, kui tõusis apelsinikoore karva päike ja valgus naiste majas sillerdas nagu vedel mesi, tõusis kuningas üles ja Nias-su aitas talle kombekalt jalga ta kerged tuhvlid ja selga puhta siidrüü.

„Sa oled nii kaunis,“ ütles kuningas ja korraks oli tal rinnus tunne, nagu rebiks mingi vana haav end uuesti vallale. „Ütle, mida sa soovid, ja see saab sinu omaks!“

Ja Nias-su vaatas avaratest akendest aeda, seal jalutavaid elevante ja paabulinde. Ta oli väsinud ja kehanaudingutest õhevil, päikesetõus täitis ta unelmatega ja nii ütles ta kõigest tarkusest hoolimata välja ühe oma tõelistest igatsustest:

„Ma tahan... Mu kuningas, ma tahan rüüd, mis oleks uhke nagu paabulinnul ja päriselt minu oma!“

Kuningas naeratas.

Need naised ja nende edevus!

Selle pisiasjaga saavad tema nõunikud (kelle amet oligi hoolitseda selle eest, et ära tehtaks asjad, mida kuningas tahtis tehtud saavat) mängeldes hakkama ja see ei lähe isegi kuigi kalliks maksma.

„Aga muidugi, mu kaunis,“ ütles ta ning läks eineaeda sööma hommikueinet, mille olid valmistanud 16 orja ja serveerisid teised 16.

Juba samal õhtul tõi pikkade hallide vuntside ja suu ümber kogunenud kortsudega väärikas nõunik Nias-sule rüü, mille ta oli kuninga korraldusel naise jaoks valmistada lasknud.

Kuningal endal ei olnud naistemaja külastamiseks mahti.

Rüü oli sillerdavsinisest siidist ja vöö, mis seda ümber Nias-su sireda piha koos hoidma pidi, oli kaunistatud pikkade sügavvioletsete ja roheliste narmastega ning smaragdidega läbi tikitud.

Kuninga naine libistas kätt mööda libedat riiet ning naeratas nukralt. „See on väga ilus rõivas,“ sõnas ta. „Aga see on ju ainult võltsing, kas ei? See siid matkib paabulindu, lastes kandjal laenata tema värve. Värvid aga ei kuulu mulle vaid ikkagi talle. Mitte seda ei palunud ma kuningalt!“

Nõuandja heitis oma kokkukasvanud kulmude alt Nias-sule sünge pilgu, kõneles mõned mõõdetud, ent halvakspanevad sõnad ja lahkus, rüüd kaasa võttes. Nias-su ei pannud talle tema viisakusetust pahaks – kehval päeval võis kuningas naise vastusest kuulda saades nõunikku tolle taipamatuse eest karmilt karistada, ja nõunik teadis seda samuti väga hästi.

Aga Nias-su, ilus ja tark Nias-su, oli juba nii tüdinud, et ei hoidnud end ka nõuniku pärast tagasi.

Ta teadis, et nõunik ei varjaks eales oma arvamust tema heaolu nimel.

Kahe päeva pärast tuli terassil lebava ja igavusest tangidega hõbetraati keerutava Nias-su juurde teine nõunik. See oli kiilaspäine ja ulja kotkaninaga veel noor mees, kes meeliskles uhkeldavalt mõtte paistel, kuidas kuninga naised naistemaja tumedatest aknaavadest tema katmata ülakeha nähes piinlikku naudingut tunnevad.

Tal oli kaasas rüü.

Vaev, mida selle valmistajad olid näinud, pidi tõesti suur olema. Nias-su tõusis hämmeldunult, kutsus orja ning lasi end samba taha peitudes kingitusse rõivastada. Käsitöölised olid siidikangale sulg sule haaval kinnitanud paljude paljude isaste paabulindude kehakatted. Nias-su rindu ja õlgu katsid soomustena paabu sinised pisikesed rinnasuled ja pihalt langesid helde kosena alla pikad sabasuled, mida oli nii palju, et naise kannule jäi lohisema voogav slepp.

Kui ta paabusulisena taas terassile astus, mõtles nõunik, et see kleit polnudki nii halb mõte, kuigi nii paljud päris head õmblejad selle tegemise käigus piitsa said ja oma sõrmed verele töötasid. Naine nägi välja pimestavalt kaunis ja ühtlasi kuidagi – erakordne, tabamatu ja metsik.

Nias-su tõstis oma ühteaegu ümarad ja saledad käsivarred taeva poole ning sirutas end nagu lendu tõusev must luik. Keegi majas ahhetas valjusti ning eemalt aiast kostis elevantide pasundamist.

„See on oivaline rüü,“ ütles naine ja naeratas kurvalt, lastes kätel taas langeda. „Kuid see on röövitud – ja ma kardan, et julmalt – selle tõeliste omanike, ehtsate paabulindude seljast. Kui ma seda kannan, olen ma kaunis varas, aga ometi varas. Mitte seda ei palunud ma kuningalt!“

Ta astus rõivast välja ning tõmbas selga lihtsa valge siidmantli.

Nõunikul ei olnud vuntse, mida hammustada, nii et ta vaid kummardas ja lahkus, hirmuhigi seljal läikimas, paabulinnukleit käsivarrel.

Nias-su teadis, et varsti tuleb kolmas nõunik. Ta oli kuulnud palju muinaslugusid (noil aegadel räägiti neid rohkem kui tänapäeval) ning kolm oli alati otsustav arv. Ka tundis ta kuningat piisavalt teadmaks, et tema kuningas ei salli nurjumisi.

Nii et kui ka kolmanda nõuniku toodud kink teda ei rahulda, laseb kuningas ta tõenäoliselt peksta sinise-rohelise-lillakirjuks nagu paabulinnu, seob kinni ja jätab palee katusele päikese kätte aeglaselt surema. Sest kui üks naine on küsinud asja, mida kuningas oma lubadusest hoolimata talle anda ei taha, eks peab ju viga olema naises. Kindlasti mitte ei saa viga olla kuningas!

Nias-su aimas, et küllap tuleb kolmas nõunik kolm päeva pärast eelmist. Ta vaatas oma toa kõrgest aknast kaugele aedadesse, imetledes lopsakat, kõigis võimalikes toonides haljast taimestikku, õitsevat luuderohtu müüridel, mille harjadelt teritatud metallogad ülespoole küünitusid, ja taeva kartmatut säravsinist selle kõige kohal.

Aed oli ilus. Tõepoolest ilus.

Just nagu tema isegi.

Kolm päeva hiljem kolmandat nõunikku ei tulnud. Tuli kuningas ise. Tema paremal käsivarrel oli sinisest siidist rüü, vasemal paabulinnusulgedest. Orjad avasid talle uksi, tema järel tulid kaks nõunikku, aga kuningas ei märganud neist kedagi. Nias-su, mõtles mees, on pisut unistaja, pisut pirtsakas ja pisut ninakas, aga ta on väga kaunis ja peab minu järgi tõesti väga igatsema.

Sest eks olnud ta nende rõivastega rahulolematu seepärast, et ma ise neid talle ei andnud? Vaid siis, kui kuningas ise oma käega kingituse üle annab, ei saa selle kuuluvuses mingit kahtlust olla! Väga nutikas on Nias-su, tõepoolest.

Aga kui vaitseja jõudis Nias-su ruumidesse, leidis ta voodilt ainult naise hunnitud juuksed, mustad nagu kesköö, läikivad nagu vesi, ühest otsast musta paelaga kinni seotud.

„Mis see on?“ küsis kuningas jahmunult ja vihaselt, sest kuidas julges tema naine rikkuda ilu, mis kuulus temale, kuningale? „Kus on Nias-su?!“

Nõunikud taganesid uksest välja, kartes valitseja viha, ja langesid alles koridori kiviplaatidele jõudnuna põlvili, nagu oleksid selle liigutuse omavahel kokku leppinud. Aga kui vanem, vuntside ja kokkukasvanud kulmudega nõunik oli avanud suu ja madalal häälel vastamist alustanud: „Halastaja Armuline Kuldselt Hiilgav ja Kallisikiviselt Sädelev Armastatud ja Kõigist Targem Valitseja, kelle Jalge all kivid laulavad,“ kostis kõrgest aknast vali ja hirmuäratav müra. Selles oli kolinat ja mütsatusi, pauke ning inim- ja loomahäälset karjumist, ja kuningas pöördus ja nägi läbi akna oma haljast kaunist aiast kerkivat tolmupilve.

Nõunikud, kelle ta saatis selgust otsima, ei naasnudki.

Nende asemel tuli viimaks üks ori, kel polnud kuhugi põgeneda ega mingit valikut, kas ta täidab käsu või mitte. Ori roomas kuninga jalgade ette, kes istus ikka veel sealsamas Nias-su toas. Kõhuli lamav mees hoidis pilgu seinal, hoolikalt valitseja poole vaatamisest hoidudes.

„Oo Kõrgeimatest Kõrgeim ja Kalleimatest Kallim, kellega ma olen vääritu rääkima ja olen oma jultumuse tõttu surma ära teeninud,“ ütles ta selgel häälel, sest kuigi ta nagunii surema pidi, ei olnud põhjust saada enne pekstud ja piinatud arusaamatu pobisemise eest.

„On juhtunud nõnda, et elevandid Teie Imepärasuse aedades läksid metsikuks, murdsid maha aiavärava ja tormasid oma taltsutajate hüüdmistest hoolimata minema. Mõned valvurid, Armuline ja Targim, vannuvad, et tolmus nende ümber lendas kaasa kriiskav ja ulguv deemon, tulemõõk käes. Teised räägivad, et suure emase karjajuhi seljas istus keegi kasimata kerjuspoiss hirmuäratavalt säravate silmadega ja puhus elevandivilet. Tõde on aga kindlasti see, et kõik elevandid on läinud ja ratsasalk asub just praegu teele neid jälitama – midagi enamat, oo Võrreldamatult Üllas, ei osata nende juhtumiste kohta veel ütleda.“

Kuningas tõusis mõtlikult, vaatas aknast välja aia poole, keerutas sõrmede vahel Nias-su musti juukseid ja unustas hoopiski orja hukkamise temaga kõnelemise patu eest. Ori vingerdas end tagurpidi uksest välja ja pages tulistjalu, lootes, et ta kellelegi niipea enam meelde ei tule.

Aga kuninga rinnus valutas, just nagu oleks vana haav hakanud lahti rebenema, ja ta oli sügavalt vihane ning segaduses.

Kui Nias-su ei olnud oma kuningat enda juurde meelitada ihanud, mida oli ta siis tahtnud? Mida oli ta oma soovi soovides silmas pidanud?

Et seda teada saada (ja võib-olla ka selleks, et jultunud naist karistada, ta polnud isegi päris kindel), lasi kuningas teda otsida kogu riigist, igalt poolt. Ta lubas rikkaliku tasu iga teadmisekillu eest, mis Nias-su leidmisele kaasa aitaks.

Aga naine oli kadunud orgude uttu ja kuningas pidi lihtsalt hukkama hulga hanitajaid ja kelme ja lootusrikkaid õnnekütte, kes teda oma petujuttudega alt vedada üritasid. Tema rinnus valutas üks lahti kistud haav, aga ta ei osanud sellest valust õppida enne, kui leidis õpetaja.

Aga see on muidugi juba üks teine lugu. Ja kui hakata teisi lugusid rääkima, tuleks kõigepealt rääkida Nias-sust ja sellest, kuhu elevandid ta viisid.

Temast võiks rääkida veel palju lugusid. Aga mitte täna.

Vaadake, mina usun end teadvat, mida Nias-su ihkas. Ja just selle põhjal arvan ma, et kuninga naiste hulgas oli kindlasti targemaid kui tema. Selliseid, kes oleksid võinud talle rääkida, et asjatu on otsida iseennast kusagilt mujalt kui iseenda seest.

Kuid erinevalt nendest tarkadest naistest võis Nias-su oma põgenemiste ja ekslemiste, oma hirmude ja seikluste ja valude jooksul selles ka ise veenduda.