Mina mina mina mina

Ei taha siia üldse mitte midagi kirjutada.

Paar päeva tagasi sain korraga täiesti selgeks, miks mul on raskusi inimestega suhtlemisel ja miks kunagi notsu poolt pakutud "aga on ju ka huvitavaid inimesi ja huvitavaid teemasid, kelle-mille puhul ei pea pingutama, et küsimusi küsida jms" idee tundus mulle küll meeldiva, aga mitte päriselt usutavana.

Nimelt on maailmas olemuslikult täpselt üks teema, mis mulle huvi pakub: see olen mina ise.
Kõik muu tuleb kõne alla võtmes "kuidas see suhtestub minuga".
Ma võin olla jumalast huvitatud teise inimese tegemistest ja mõtetest ja muredest - kuni neil on minu omadega piisavalt suur kattuvus või vast ka muud laadi seos. Olemuslikult aga on see ikkagi mina, kes mind ka kellegi teise juures huvitab - mitte teie avastused optika alal v.a. juhul, kui ma saan kohe minna proovima, kas mina näen rohelist värvi kaugemalt kui punast või vastupidi.
Mulle meeldivad inimesed, kes räägivad omadest asjadest ise ja küsivad küsimusi minult (mitte vastupidi), nii et mina ei pea nende kohta küsima vaid saan süümepiinadeta (ise ta küsis ju!) rääkida endast, sest see on mu lemmikosa vestlusest, jee.

Phmt nõme.
Phmt nõme ja alandav ja vastik.

Kohe pärast seda avastust hakkas võrgupäevik ka talumatult nõme tunduma. Et heitnud kõrvale õilsad ja lustlikud põhjendused, nägin kurvastusega, et see on lihtsalt koht, kus ma saan karistamatult ainult endast rääkida.
Ja kus teised, kui räägivad, räägivad ka minust.

Ainus lohutus on praegu lootus, et äkki on kõik teised inimesed sama nõmedad. Ja kõiki plokke peetakse mingit sorti eneseupitamiseks. Ja mitteblogijad on ka sama nõmedad, aga varjatumal moel.
Tundub jumala võimalik kusjuures.
Mul ei tule esimese hooga meelde ühtegi seda teooriat välistavat blogi.
Ja noh, mis toimub inimeste sees varjatult, seda ma nagunii ei tea, aga võin ju kahtlustada halvimat, kui tahan.

/pessimistlikult meelestatud