Kuidas saada asjad tehtud: selle asemel, et nuputada ette välja, mis, kus, kuidas ja siis hakata asju ajama, tuleb hakata asju ajama ja jooksu pealt lahendada küsimused mis, kus ja kuidas.
Planeerimine üle taseme "ma tahaks teha seda. Selleks on vaja tol ja tol kuupäeval dokumendid sisse anda ja sel kuupäeval raha maksta" on üleplaneerimine.
Uskumatu. Aga tõsi.
Kõiki muid asju on hoopis mõttekam lahendada jooksvalt, lühikese etteteatamise ja korraldamise teel.
Võiksin ka seletada miks (sest hoolimata kahekuulisest etteteatamisest võib juhtuda, et su kokkulepitud lapsehoidja on ikkagi just sel nädalal haige, millele teil lepe oli nt), aga ei viitsi.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Planeerimine pole kõigi jaoks :D
VastaKustutaTõenäoliselt on planeerimine nende jaoks, kel on palju ressurssi.
VastaKustutaKui ma saan erinevate võimaluste vahel vabalt valida, on plaane oluliselt otstarbekam teha kui siis, kui ma pean tingimata tingimata leidma selle kõige optimaalsema.
Ma tahan öelda, teha plaane kindla peale on KULUKAS. Aja, raha, jõu - kõigekulukas. Tavaliselt läheb suur osa planeeritud varuvariantidest nagunii lihtsalt raisku, sest kasutusse tuleb ju ainult üks.
Planeerimiseks kulunud energia läheb samuti kõige liha teed.
Kui mina teeksin palju plaane jm ettevalmistusi, jääks need lihtsalt pooleli ammu enne (nt dokumentide sisseandmise) otsutavat hetke, sest jõud kui ressurss lõppeks otsa.
Kui asjaga on nii palju jama, ma parem ei tee seda on mul väga lihtne otsus tulema.
Aga mina olen enda puhul avastanud, et mul on alguses plaanide tegemisest kasu - ainult et plaan peab olema piisavalt lahtine, et sinna saab suvalisel hetkel muutusi teha.
VastaKustutaIsegi koreograafiat tehes on mul kergem mõelda, kui ma panen alguses mingi kondikava paika, mis siis, et ma seal lõpuks võib-olla kõik jupid välja vahetan. vähemalt on, mida vahetada.
Töötegemisel võib see esialgne plaan olla isegi nii lihtne, et "nüüd lähen arvuti taha ja teen faili lahti ja siis vaatan, kaua ma töötada viitsin." See tükeldab töö ohutu väljanägemisega lõikudeks, nt see faili lahtitegemine ei tundu üldse nii hirmus, kui töö tervikuna.
Huvi pärast küsin, kas sa teenid elatist palgatööga? sellisel juhul on sul juba taustastruktuur olemas. Kui sa oled samasugune iseenda tööandja nagu mina, siis muidugi respect, kui sa kõik asjad ilma plaanideta tehtud saad.
Mõne koha peal on mul lausa kohustus plaane teha: kui mulle saadetakse töö ja küsitakse, mis tähtaega ma pakun, siis ma pean välja mõtlema, kui palju ma mis päeval umbes teha jaksan. Ma ei saa kliendile öelda, et "eks ma hakkan tegema ja kui valmis saan, siis ütlen." Vähemalt reeglina mitte, enamasti nad sunnikud tahavad ikka kindlat kuupäeva.
Kuigi see minu plaanitegemine kategoriseerub sinu maailmas võib-olla hoopis asjade jooksvaks tegemiseks, sest need plaanid ongi enamasti maksimum paari nädala peale ette.
VastaKustutaVälja arvatud pikema kursuse andmine: sellega on hea, kui ma mõtlen aasta alguses välja, mida ma umbes tahan inimestele selgeks õpetada (selle asemel, et iga jumala tund uuesti välja mõelda, mida ma nendega pihta hakkan - tundide ettevalmistamata jätmine soodustab paanikahäireid ja pikema õppekava tegemine hoiab need ära, sest kui ma asjad septembris käima lükkan, siis veerevad nad juba iseenesest). Kui ma oleks koolis või ülikoolis tööl, siis oleks see kursuseplaani koostamine mõistagi sunduslik.
a no ja FIEna pean ma tegema finantsplaane, et mul oleks kord kvartalis umbes 900 euri maksuavansi maksmise raha olemas - ja et oktoobriks oleks see paar tuhat euri maksuraha olemas, mis tuleb juurde maksta. Kui ma lasen isevoolu teed minna, saab raha käes lihtsalt otsa ja maksuamet võtab pea maha. Sul ei saa või on sul selleks kaval säästuhoius või midagi?
VastaKustutaJah, sinu planeerimine on umbes see, mida mina mõtlen jooksva tegemise all =)
VastaKustutaEks ma panen ka õppelaenu tagasimaksesummad kõrvale, sest ma tean, et need 100% ka arvelt maha võetakse.
Aga kõikvõimalike "meil oleks vaja seda asja juunikuuks (mina töötan higipull otsa ees, ja saan asja valmis juuniks), ei tegelt augustis (mina viimistlen, parandan, rõõmustan, et näe, saab veel parem), tegelt me ei jõua seda töösse panna ka oktoobris - ei, jõuluks ka ei saa - ei, see pole isegi aprilliks kasutusse läinud (ja seetõttu ei saa ka mina ikka veel raha) - see on mulle õpetanud paindlikkust.
Kuu aega - teen oma plaanid umbes kuuks ajaks ette.
Toimib nii palju paremini.
Mul on planeerimisega see probleem, et see muutub mingiks vaimseks onaneerimiseks, millel ei ole mitte mingit meeldivat tulemust. Näiteks pean ma valima ühe artikliteema ja kaks magistritööteemat. Ja ma tean juba ette ära, et ma mõtlen ja vaagin ja teen lolli nägu, kuni kiiruga midagi ära otsustan (artikli osas juba otsustasin), sest kui asi läheb planeerimiseks, et mis teemal täpselt, mis meetodiga jne, olen ma täiesti otsustusvõimetu. Tunnen, et vajan abi. Planeerimise ja loova mõtlemise ühendkursust. Notsu võiks korraldada, tuleksin küll, eriti kui juustu ja siidrit pakutakse.
VastaKustutaHehee.
VastaKustutaMul tuleb see haige vaagimine hoopis siis, kui ma ei planeeri - kui seda lõtvagi plaani ei ole, siis jooksevad kõik tuleviku kohustused mul lakkamatult paaniliselt peast läbi ja kogu aeg on hirm, et äkki mõni ununeb ära, ja selle ununemise vastu aitab teadagi ainult lõpmatu meeldetuletamine, kuni ma olen ennast lolliks meenutanud. Kui ma teen plaani, isegi kui see pärast muutub, siis ei pea ma seda kõike vähemalt oma peas jooksutama, saan paberi peal või arvutis sodida.
Ma isegi tean vahel selle plaani tegemise ajal, et see ei jää kehtima, aga kuna see eneseabivahendina töötab, siis ma teen neid plaane ikka.
Jõudsin otsusele, et see postitus on väga halvasti sõnastatud.
VastaKustutaSest misasjad on siis minu "mida-teha" nimekirjad, mis igal pool üle kogu korteri vedelevad, eks ole? Ikka plaanid!
ja lisaks on mul täiesti olemas ka pikaajalisi plaane.
Asja mõte oli vist umbes selline, et kui plaanis on nt minna tööle, siis on väga ebapraktiline teha esmalt nimekiri asjadest, mida on mugavaks tööleminekuks vaja ja hakata neid ükshaaval klattima - ajal kui töökohta kuskilt ei paista ja seda ei otsita ka, sest kogu jõud kulub ära ettevalmistusteks.
Selleks, et leida lapsele hoiuvõimalus, mille eest ollakse suuteline maksma ka siis, kui töökohta veel pole. Selleks, et omada töörõivaid, töölejõudmistransporti, elada kohas, kus on rohkem töökohti või misiganes.
See on lihtsalt idiootsus ju! (Ma tegin seda kaua aega.)
Normaalne oleks planeermine moel: leia töö. Siis kohanda oma senine elu tolle nõudmistega.
PALJU lihtsam kui kohandada oma elu kõiksuguste võimalike nõudmistega, mis võib-olla tekivad.
Kusjuures ma nõustun sinuga täielikult. Lihtsalt vahel tundub, et selline nö peataolek takistab hooga pihtahakkamist ja et esiteks on vaja mingi plaan paika saada, et teaks, kust otsast kinni haarata - ja siis avastan, et olen nädalast tööd viis päeva planeerinud, pole kuskile jõudnud ja viskan kahe päevaga midagi valmis, nii nagu oskan. Vahel on siiski kasu kah.
VastaKustutaEhk siis mina hakkan "plaanide poole palvetama" siis, kui ma tegelikult tunnen, et ei ole ülesannete kõrgusel ja mul on ilma plaanita raskusi selle saavutamisega.
Njah, minu jutu mõte oli tglt see, et ma kasutan plaane, et jupitada suured ja hirmuäratavad ülesanded väikesteks ja jõukohasteks.
VastaKustutaTere päevast, ma olen nüüd üliõnnelik, sest sain just oma heast ettevõttest - LAPO - kätte oma 69 000 euro suuruse laenu. Võtke nendega ühendust, kui vajate kiirlaenu. Võtke nendega kohe ühendust selle e -posti teel: (lapofunding960@gmail.com) või WhatsApp: +447883183014
VastaKustuta