Nelja-aastase peale solvuda tundub ikka väga nõrk.
Aga krt, miks mu poeglaps käitub siis nagu klišee-mees (v.a. see osa, kus ta minu pitsilisi sukkpükse jalga proovib)?
Ei kuula, ei kuula, ei kuula! Jookseb toast välja ja karjub, et tahab üksi olla. Topib näpud kõrvadesse ja kriiskab, kui ma lähen järele, selgitamaks, milles oli probleem.
Kui ta saab mõnd aega üksi olla ja millegi muuga tegeleda, leebub iseenesest, aga vabandusi, õpetusi, noomimisi ja selgitusi lihtsalt ei kuula, aktsepteerimisest rääkimata.
Nagu mingi paganama ürgimetaja, sõnalist mõtlemist üldse ei ole! Mingit - ömm, "räägi lapsega"-asja ei ole, kui küsimuse all on mingidki probleemid. Ükskõik, kas käki keerab kokku tema või mina või Tütarlaps, poisi reaktsiooni on täpselt ühesugune: lukkuminek ja raev.
Phmt sel puhul toimibki ainult üks asi - võtan sülle, viin vannituppa ja siis hoian ust kinni, kuni kolkimine ja peksmine teisel pool vaikib.
Aga üle hakkab viskama! 2 aastat juba räägib, võiks kuulamisvõime ka omandada!!
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Väga tuttav!
VastaKustutaKuulmisvõimest tugevam on enesekehtestamisvõime - järelikult kasvab Sul isiksus, kes soovib ennast kuuldavaks teha. Äkki ta ei saa neid naudinguid, mida talle vaja? Näiteks emmed teevad selle vea, et ei lase lastel paljusid asju teha, mida nood tahaks: katsetada toiduainetega, aidata pesu pesta, joonistada (seinale tapeedile saab ju kinnitada teise, sodimiseks)jne, jne. Mulle mu ema ikka ütles, et miks sa lased seda, teist või kolmandat teha. Lapselaste puhul võtan asja veelgi rahulikumalt, mängin kaasa. Kui nad on ära saanud katsetada, siis enamasti nad teine kord enam ei soovigi.
:-)))))))))))
Kui ta on ära röökinud, kas siis ei anna asjast rääkida? muidu ta õpibki eiramispoliitika edukuse selgeks. 4aastased saavad muidu päris kenasti asjadest aru juba.
VastaKustutaAga kui sa räägid pärast seda, kui raev on möödunud? Kas siis kuulab?
VastaKustutasee on tundlik küsimus. kui ma räägin piisavalt palju hiljem ja hästi pehmel kergel toonil, siis peaaegu nagu kuulab. Mitte et ta midagi adekvaatset vastaks tavaliselt.
VastaKustutaVastuseks tuleb üldiselt mingi siuke "Aga mina olen kõige vihasem!" või "Aga mina hakkan üksida elama!" asi (samasugusel leebel toonil).
Tõsi, on olnud üksikuid erandeid normaalse jutu näol ka mõnikord.
Emasid süüdistatakse tõesti selle vea tegemises, et ei lase lapsel aidata või tapeeti sodida. Et see aga toimub ema enda ööpäevast, mis pole pikem kui normaalse inimese oma, siis edukas on juba see, kes suudab lapsega KOOS olles need igitekkivad nõud ära pesta ja seina, põranda, mööbli, enam-vähem puhtana pidada, lapsele teine lapp kätte ja nii edasi... Aga ei ole lihtsalt jõudu tekitada endale ise lisajamasid. Näiteks olukorda, kus laps ei tee vahet tapeedi ja joonistamistapeedi vahel, oma kodu ja võõra kodu vahel (kel meist raha võõraid kodusid remontida?) sest nagunii ei tee laps mingi vanuse juures eriti vahet joonistusbloki, mänguraamatu (mänguraha, mänguõnnetuse) ja päris raamatu, päris ning veel võõra ja laenatud raamatu või issi passi vahel! Kui lapsi on mitu, siis ei ole reaalne, et üksi neid valvav vanem ei teeks sellist viga, et läheb noorema peput pesema ja avastab pärast suurema kääridega aknakardinate kallalt. Ja väga hästi läks veel! Et suurem seni polnud väiksema juuste (silmade ja kõrvade) kallal, kuni vanem läks väga ebaõnnestunud hetkel pliidilt potti võtma!
VastaKustutaMillega ma ei tahtnud öelda, et karm tuleb olla või mitte nii palju asju lubada... Ohkisin niisama. Mul on vanem laps kahe-poolene, ka juba vestleb, aga põhjust-tagajärge keerab raevukalt peapeale ning süüdistab vahel emmetki püksikakamises :D Mul on sageli tunne, et võhm väsib ja ma ilmapeal ei saa talle asju selgeks tehtud, aga tema moodi elama hakata ei lubata jällegi minul... Aga et mis siis teha ja millal ma ükskord saan talle midagi SELGITADA, seda ma ei tea.
VastaKustutaRäägiks tõesti veel:
VastaKustutaPalun vabandust, ma ei soovinud süüdistada. Olen veendunud, et jonn on nähtus, mis ilmneb ehk peale neljandat eluaastat. Enne seda jonni pole, sest nii väike ei oska veel jonnida. Tema nutt ja protest tuleb sellest, et ta ei oska sõnadega oma ebamugavusi selgitada. Laste nutu ja "jonni" suhtes lihtsalt tuleb võtta teine suhtumine.Mina ei saa aru, miks lapsuke ei tohi oma maailmas toimetada ja alati peab alluma vanemale, justkui lapsel pole õigus oma huvisid rahuldada: laps avastab ju maailma, ta tahab katsetada, küsida - see on vanema püha kohus võimaldada talle arengut tegeluste ja muu läbi. Endale ju lubatakse kõike, miks lapsele peaks keelama elamist?
Meid kasvatati, kui üldse, hirmu ja allumise vaimus, manipulatsioonide abil, keelati kohutavalt. Aga saab hoopis teisiti ja paremini. Üks tuttav kurtis hiljuti, et laps on jonnakas, kuigi emme ja issi on ülihoolivad, oldi isegi solvunud, et 3 a laps samaga ei vasta. Arvestada tuleb sellegagi, et kui vanematel on pinged, tajuvad lapsed selle õhust. Väikelapse nutu taga on alati põhjus, lihtne on seda jonnimiseks tembeldada. Hiljuti mu tütar läks närvi, kui ta tütreke nuttis ja pahandas temaga selle pärast. Pool päeva hiljem tõusis lapsukesel palavik, viirushaigus sai võimust. Laps ei oska veel seletada, ta ütleb nutu kaudu, et tal on ebamugav, ta vajadused pole rahuldatud. Aga igal lapsel on vajadus uurida, katsetada, liikuda, jäljendada, ka piire kompida muidugi. Piiride kehtestamine on väga oluline, aga ka kannatlikkust nõudev protsess.
Ma arvan,et lõpuks tuleb temast ikkagi normaalne inimene...:D Elus olen ainult üks kord näinud juhtu,kus üdini korralikul,heal emal,saarlannal, tuli kõige kiuste väänkael-laps,raskestikasvatatav,kuritegelik,nüüdseks narkomaan...Mitte midagi polnud teisiti lapse elus kui meil teistel,peretuttavatel,pigem parem.Loodrist-joodikust isa geenid(kes ei elanud perega)? Ilmselt,ja see oli lugu,kus keskkond e i aidanud...
VastaKustutaVabandust, aga kas see ei ole klišee-naine, et mina TAHAN rääkida ja see ei ole, kas teine pool sel hetkel TAHAB kuulata?
VastaKustuta