Õnnelike aegade puudutus

Noppisin pühapäeval õnneliku hetke.
Selle täiusliku momendi, kus elu on nii hea, et õhk tundub paigal seisvat ja maailm kogu oma ajaga näib pidurduvat mesikuldselt venivaks tihkeks ajamulliks ümber minu. Kus kõik soovid ja saamised, teod ja puhkused on täpselt ideaalses tasakaalus ning miski ei vea ega rebi kuskile poole, kus elu ja maailm lihtsalt on - ja on head.
Istusin Lõunalinnas mingisuguse suletud ja hüljatud putka, kus kunagi minu ülikooliajal oli toore liha pood, ees trepil päikeseribas. Oli juba väga õhtu ja valgus oli tõmbunud kuldsemaks, tumedamaks, unisemaks kui ta oli keset päeva. Kõik sääsed olid juba välja tulnud, aga sellel päikesest soojaks köetud trepil valgusetriibus neid millegipärast ei olnud, mitte ainsatki, ausõna.
Juuksed, mille ma eelmisel päeval ise tiba liiga lühikeseks lõiganud olin, olid ujumisest veel märjad. Olin umbes tunni aja eest avastanud, et olen kuskile tundmatusse kohta kaotanud oma pangakaardi ja ostnud pärast seda avastust rahakotis veel kolisenud sularaha eest karbi punast lihasalatit, kuna mul oli metsik nälg.
See nälg oli istumise hetkeks samuti juba kustutatud ja tühi salatikarp tee äärde jäänud prügikasti visatud. Olin viimase 2 tunni sees kõndinud võluvas seltskonnas Tartu ühest keskpiirkonna servast teise ja siis omaenda võluvas seltskonnas (mul on endaga ka väga meeldiv) tagasisuunas jõe äärde. Kleidi eemaldamise järel sumatasin vette ning pärast 20 minutit intensiivset kehalist pingutust seal traavisin (jätkuvalt jalgsi) kõigi liikumiste alguspunkti tagasi.
Lihased surisesid pehmelt (see oli mu päeva teine tõsisem ujumine) ja huulevärv hakkas maha tulema. Mõtlesin sellele, et kas sportlikud saavutused nõuavad enda tasustamist ühe sigaretiga - ja siis jäi aeg seisma.
Aeglaselt lonkis mööda paar seltskonda suvekuumusest ja õllest uimaseid inimesi, aga taevale tänu ei kõnetanud mind keegi, nad tegelesid iseendaga. Kuskil avatud aknaga majas nuttis laps. Puust seinad igal pool piki tänavat õhkasid samamoodi soojust nagu trepiaste mu istumise all ning mitte ainuski sääsk ei pinisenud. Istusin, toetasin selja vastu kooruva värviga ust ja lasin tõeliselt meeldiva päeva, meeldiva koha, meeldivate inimeste ja meeldiva soojuse segul endasse ladestuda.
Päikesetriip nihkus natuke. Üks jalg jäi varvastpidi varju sisse.
Tõusin, tänumeelest ja õnnest uimane, ja läksin edasi.

Pildi laenasin küsimata siit