Et ma ei tea, kes ma olen ja miks ma selline olen

DISCLAIMER: Postitus ei sisalda ühtegi grammi süüdistust ühegi armsa armsa inimese aadressil ja on enesekeskne ning rahvavalgustuslik, mitte millegi ega kellegi heasusi ja halbusi mõõtev.


"Kuule, sul on seekord varbad ka värvitud!"
"Nojah, sel ajal, kui ma üksinda seal rõdul istusin ja väike laps olin, oli ju tarvis midagi teha!"

Nii et...

mida ma teile siis nüüd õigupoolest räägin?


Kord üks võluv inimene ütles, et talle meeldib mu blogi lugeda, kohati on see väga hästi kirjutatud.
Ma tänasin ja vastasin ausalt, et kohati on mul endal ka selline tunne, et hea sai - aga selle asja hind on see, et ma juba mõtlen ka blogipostides.

Iga emotsiooni, ebakindlat hetke, loetud luuletust, head nalja, valu või vabadust kogen mina oma teadvuses ristkülikukujulise tekstilahmakana.
Õnne see pisemaks ei tee, valu võtab maha, mis ses halba, onju?

Peale selle, et iseendast jääb nõme mulje.

Peaks nagu oma elu ja selle kulgu täiega kogema, aga samal ajal ajus tiksub sõnasalvestaja:

"...ja siis ma istun seal köögis ja silmad on pisaraid täis ja mõtlen, et kui nüüd ometi keegi ei tuleks ja ei küsiks, et noh, miks sa siin üksinda konutad, sest siis ma hakkaksin kõva häälega nutma nagu üks üleväsinud laps kunagi.
Ja siis keegi tuligi. Valas endale kohvi ja läks minema ja ei teinud minust üldse välja ning ma mõtlesin: "No misasja?! Keegi isegi ei märka, et ma olen nutu äärel! Mitte keegi mind ei armasta!"
Ja siis hakkas muidugi piinlik. Mõtsin, mida ma siis õieti tahan, kas et küsitaks või ei küsitaks? Läksin vaikselt paremini peitu ära, nii et kellegi pealesattumine oleks väga ebatõenäoline olnud, ja otsustasin, et noh, olgu, nutan enda siin välja. Siis olen jälle rõõmus, ei pea keegi teine minu draamasid üle elama.
Aga nuttu nagu enam peale ei tulnudki. No kas draama oligi siis ikkagi see alateadlik eesmärk või..?"

Hääletu vesistamise vahele juurdlesin veel, et kas "üleväsinud laps" jääb arusaadav ja v-o peaks pikemalt kirjutama sellest, kuidas ma olen eraklik ja vahel on mittevägatuttavaid inimesi korraga nii palju ja kaua, et ükskõik kui kenad nad ka poleks, mul jookseb juhe kokku ja närvisüsteem hakkab ERROR! ERROR!teateid välja saatma.

Ja siis nokkisin suurima rahuldustundega veidi nina ning värvisin varbaküüned kärtspunaseks. Nende kuivamise ajal tegin suitsu, sirutasin end võimalikult päikese kätte ja mõtlesin sinna juurde pahaselt, et miks ma nii... tudisev olen?! Kus on mu "olen ise endale huvitav"-võime?

Üsna üürikese aja pärast leidsin, et pole mul häda midagi, sest nägin oma peidukohast vähemalt kahte naist, kes uitasid ka ringi sügavalt igavleva näoga ja tegid kindlasti juba kuuendat suitsu järjest (vaevalt, et nad nii jube ahelsuitsetajad olid, ju neil polnud muud teha lihtsalt. Tundsin täiega kaasa.)
Ja siis kuulsin kaugusest toredat laulu, lülitusin ümber party-mode'i ja mitte ei teeslenud, et nüüd on mul lõbus, vaid mul hakkaski kiirelt jumalasta väga sitaks lõbus. Ja tänu rõdutegevusele sain punaste küüntega olla pealegi.

Mulle meeldib küünelakk, juba peaaegu terve kuu aega.

See laksuga lustiliseks muundumine tundus ka nii huvitav fenomen olevat, et aju püüdis vaimuseisundi paranemise tunde vahele sellestki mingit sõnastatud kirjeldust salvestada:
phmt on tegu otsusega. Tuleb otsustada (aga päriselt, mitte poole teraga), et mul on hea olla ja minu enda asi on ennast lõbustada. Et mul on väga hea meel olla just siin, kus ma olen, ja ma ei kavatse seda hinnatud aega hädisemise peale raisata - ja kohe hakkab pisut toredam.
Kui siis kiiresti endale mingi aktiivne tegevus orgunnida, siis saab otsuse hooga sellesse rõõmsalt sisse elada ning edasi hoolitsevad juba hormoonid ise selle eest, et oleks olla hea ja äge, mitte midagi neile asjadele antipoodset.

(See töötab ilmselt küll ainult siis, kui on töökorras hormoonid.)

Nojah.
Ja nii on pidevalt. Sõidan autoga, näen pilvi, kuulan laulu, aga mõttes küsib keegi: "Mis sellest kogemusest võiks lugejale huvitav olla?"
Kiigun üles-alla vanal palkkiigel, lihased hakkavad juba oma olemasolu meenutama, mõtlen: "Huvitav, kas ma olen lihasevaludest pikema kiikumise järel üldse kirjutanud?"
Õmblen mingit asja, mis välja ei tule, vihastan ning vannun nagu mereröövel jäävangis, aga lisan endamisi sinna juurde: "Vähemalt saab sellest plokki posti, kui ka muidu kõik täiesti nõme ja nässus on."

See kõik hakkab juba... natuke väga veidralt võlts tunduma.


Pilt on mingist ilublogist. Varbad on võõrad, aga üsna sarnased minu omadega küll.