Ümbertnurga selgitus, miks ma ei käi parasjagu sünnipäevadel, muidu kohtumistel ega üldse kuskil ja mis toredaid asju ma selle asemel teen

Ei jaksa enam kodus olla.

Isegi kui ma oma kirjutist muudkui parandades ja parandades ja parandades tegelikult tõsiselt ajahädas olen, hakkab see koduspassimine õudseks kiskuma. Selline tunne on, et juustealune suisa sammaldub tasapisi.

Samas peaks vist haigusele siiski tänulik olema.
Nii mitmele toredale üritusele on minemata jäänud ja selle asemel kodus tegeldud sellega, et tõmmata maha sõna liigagi, vahtida lauset natuke aega. Kerida üles, kustutada sealt maha kaks nämmutavat lauset. Kirjutada sinna asemele terve (esmapilgul vähem nämmutav, aga järgmisel päeval ülelugemise järel väga palju parandamist nõudev) lehekülg.
Kerida alla tagasi. Kirjutatada sinna juurde sõna "liigagi" ja veel üks lause.

Taibata, mis sisuline muutus sellega just tehtud sai, kerida veel tükk maad allpoole, lugeda sealt, märkida ära terve sektsioon, lõigata see välja ja kleepida kõrvale prügifaili - ning hakata kogu asja uuesti ümber kirjutama.

Seal juures hirmsat rögisevat mädamaigulist köha köhides.