Ka naeruväärselt pisike midagi on parem kui mitte midagi

Avastus selles elus, kus kunagi ei ole millekski küllalt aega, kõigel on topeltbroneering peal (k.a. uneajal) ning midagi ei suuda teha nii hästi, kui tahaks:
midagi on alati parem kui mitte midagi ja iga hetke saab kuidagi kasulikult ära kasutada.

Bussist maha jäädes (kui ka nagunii oled juba rämedalt hilinenud) saab kõndida järgmisesse (või lausa ülejärgmisse, oleneb bussigraafikust) peatusse, mis annab küll väga kahvatu, aga siiski risti "liikumine värskes õhus" kasti. Midagi.
(Ja liikumine värskes õhus on igasuguste ülesannetega ülekoormatud inimestele väga kasulik, võtab veidi stressi maha, aitab veidi kaasa tervise enam-vähem kõlbulikuks jäämisele, hoiab keha natukene paremas toonuses.)
(Halisemine "oh, ma jään hiljaks, mu kõrvad ja karvad!" seevastu on täiesti kasutu. Kui nagunii on jama kaelas, tasub suhtuda utilitaarselt - kui hilinen siis hilinen, vähemalt jõuan kohale.)

Kui loengusse minek kulgeb nii, et jõuaksidki ainult päris lõppu ja see tundub tõesti väga kahtlase kvaliteediga plaan, saab ju selle loengulõpuaja sees raamatukogus järgmises loengus toimuva arvestuse jaoks õppida või siis arvutiklassis oma tähtaja ületanud tööd teha.
(Aga samas, seesugust otsust tehes tuleks meeles pidada, et ka pool või isegi kolmandik loengut on parem kui üldse mitte loengut, sest natuke on parem kui 0. Kaaluda igal juhul olukorra kõiki aspekte!)

3 terminit päevas meelde jätta on parem tempo kui 0 terminit. 10 päevaga teeb see ikkagi 30 terminit!

17 lk loetud kohustuslikku kirjandust parem kui 0 lehekülge. 34 on juba parem, nädalake veel ja ennäe, saab ehk 50 täis isegi! Mis ongi juba veerand teost!

Jne.

Kindluse mõttes kordan alguse veel üle:
midagi on alati parem kui mitte midagi ja iga hetke saab kuidagi kasulikult ära kasutada.