Aga hiljem saab omavahel võrrelda valust jäänud jälgi, mälestusi, ja neid mingisse järjekorda panna. Nii et mõõta ikkagi saab.
Et kehaline ja mittekehaline valu on ses suhtes täpselt ühe kvaliteediga, pole vist vaja öeldagi.
* Müüt: isad tahaksid meelsasti oma lastega tegeleda, kui nood on imikud, aga emad ise koolitavad nad niimoodi välja, et nende mehed ei julge lapse eest hoolt kanda.
Ütlevad: "Kuule sa ei oska ju!" või "Sa teed seda valesti!" vms ja siis mehed enam ei julgegi.
Minu kogetud reaalsus: emad lähevad närvi ja katkuvad imikud meeste käest ära siis ja ainult siis, kui nood üldiselt ei ilmuta laste vastu mingit huvi, aga seltskonnas esinevad nagu usinad ülivanemad.
Sest see on lihtsalt solvav.
Mitte lihtsalt et su kuramuse mees ei aita sind kodus ilmaski lastega, aga ta isegi ei jäta sulle võimalust esineda kangelasemana "mina teen selle ränga töö kõik ise ära!"
Tüüp püüab tirida enda kätte kahte kolmandikku kogu vanemaaust, tehes samas napilt 1/25 tööst! Ime siis, et emad ärrituvad ja kõigi silme all "ah, jäta, sa ei oska!" käratavad.
Õnnetuseks ei anna see neile tagasi kaotatud tunnustust vaid tekitab "oi, nii tubli isa!"-muljele lisaks ülaloleva idiootse naistepõlgliku müüdi.
Naine on ikka raske olla =)
Muidu, vale mulje vältimiseks lisan: päriselt adekvaatseid titeisasid on ka olemas. Olen näinud, katsunud ja isegi kallistanud.
* Naljakas: kui järjekordses, uhiuut infot täis hämmastavas, statistikapõhises ajaleheartiklis selgub, et naised üldiselt ka küsivad (mitte ainult saavad) meestest väiksemat palka, ilmuvad alati välja need antifeminstilikud hurjutajad.:"Mis nad siis küsivad vähem, ise on süüdi, et küsivad vähem! Lollakad feministid, misasja nad halavad vale puu all?" kaebavad nad ärritunult.
Aint et... mida need feministid siis muud teevad, kui üritavad rohkem küsida..? Lihtsalt mitte ainult endale vaid nagu - teistele ka?
Teate, teistest hoolimine, kollektiivi huvide arvestamine on üks naissoo tugevustest, mitte nõrkustest!
* Märgatud: üldiselt on süsteemne mõtlemine täiega võimas ja ma kadestan inimesi, kes suudavad pidevalt suurt pilti näha. Ise unustan pidevalt mingeid asju sellest ära ja olen pärast nukras hämmelduses.
Aga ses mõttes on jälle lineaarne mõtlemine täiega võimas, et selle abil on võimalik korraga keskenduda ühele asjale ja ülejäänute pärast muretsemine välja lülitada.
"Pole sinu kord!" - ja vaikus majas, ei kriiska need 12 tegemata tööd ajus nagu uduviled.
Elu on 8,2 korda kergem pärast seda avastust.
* Väljavaade (aknast): kuni lumi maha ei tule, seni ei usugi õieti, et kunagi saabub ka uus kevad ja uus suvi.
Rääkimata sellest, et mulle talv (see õige, lumega) kangesti meeldib.
Õnneks meeldib sügis veel rohkem.
* Hinnang: väga väga ilus-päris-jõuline aasta oli.
Kuid ilmselt ka kurnav: märgatavalt vanem nägu vaatab peeglist vastu. (Mitte et see jätkuvalt ilus nägu ei oleks, eks ole. Mida ma ütlesin selleks, et ei arvataks, et ma norin komplimenti, kuigi v-o tegelt noringi.
A kurnav oli igatahes ja kortsud silmade ümber ei lähe enam üldse ära, isegi mitte korraks.)
ma olen oma kogetud reaalsuses näinud jälle igasuguseid titemammasid, nii neid, kes ei närvitsegi ja säilitavad oma uskumatu tasakaalu igal võimatul juhul, neid, kes närvitsevad teinekord asja pärast, ja neid, kes närvitsevad kogu aeg ega anna last üldse kellegi teise kätte, väites, et "laps läheb kõigi teiste käes närvi" (laps on sellisel juhul muidugi suurem osa ajast nagunii närvis) ja kaevates, kui raske laps neil on. Tähendab, lapsed on ka ise muidugi erinevad, aga kui mõni selline närvitseja on närvitseja olnud juba enne lapse sündi, siis ei süüdistaks ma asjas ainult lapse halba närvikava.
VastaKustutaisadega on kõigil kogetud juhtudel olnud nagunii kuidas kunagi, st reeglina neid ei ole.
VastaKustutaSõbranna tõi ükspäev oma lapse hoida. Peaaegu kuus kuud vana. Mina panin parajasti alles pusa selga, nii et mees läks uksele (ütlesin talle, et toogu titt minu juurde) - tegi ukse lahti ja siis tuli eest ära ja lasi sõbrannal lapse otse mulle anda, et ise vahepeal puutuma ei hakkaks. Ükskord varem pidime ühte suuremat hoidma (kolmest) ja see jäi meie voodisse magama - tulemuseks oli see, et mees magas diivanil, sest "muidu äkki keeran talle kogemata peale".
VastaKustutaKüsisin eile, mis ta ükskord siis teeb, kui meil laps sünnib, ta väitis, et oma last ta ei kartvat sülle võtta. Ja siis lisas juurde "Ja Pireti last olen ma ühe korra süles hoidnud küll!" Nojah, eks saab näha. :D
Mul lonkab vahel võime lineaarsele mõtlemisele ümber lülituda. Mitte, et ma alati suurt pilti näeks, aga ma omameelest püüan seda näha ju. Ja kui siis oleks hirmsasti tarvis efektiivne ja funktsionaalne olemise nimel mingite asjade puhul ära näha, mis hetkel lineaarsele ja keskendumisvõimelisele tahule kalduda, et noh kui prioriteerimine on juba tehtud, aga ikka veel ei suuda põdemist lõpetada ja ühte tähtsat asja täiega-täiega teha... Ja siis keegi hea inimene mulle seda vajadust meelde tuletab (õnneks), siis ma tavaliselt esimesel hetkel ehmun ja vihastun. See tuleb kadedusekihvatusest, sest ma saan aru, et ma oleks tahtnud ise endale seda meelde tuletada suuta, aga näh, ei suutnud muidugi. Ja mis see teine koguaeg nii äge äss on, et isegi minu elu nii hästi läbi näeb. Aga kihvatus läheb üle tavaliselt veelgi varem, kui efektiivsus ja normaalsus jälle pihta hakkab. Mahub sinna vahele siis tükk enesehaletsuslikku halinat veel harjumuse jõul.
VastaKustutaSee sinu isade poolt emade panuse anastamise teema tuletas mulle meelde John Ruskini väidet hoonete restaureerimise kohta.
VastaKustuta"It means the most total destruction which a building can suffer: a destruction out of which no remains can be gathered: a destructuin accompanied with false description of the thing destroyed."
Ja teistpidi meile pealesurutud sundi kriitiliselt jälgida ja vajadusel murda meist loodavaid mainekujundeid.
Vabadage väga aga lapsed muutuvad huvitavakas isase olendi jaoks siis kui neil lisaks refleksidele miskit ideed tekivad. Seetõttu tundub mulle ka see isade-imikute avalik lembeetendus alati kahtlane. Nii et armsad naised ärge kartke et keegi au endale saab.
VastaKustuta