Võtame kappidest välisriided ja kisume neid kergelt niiskeid nartse endale kiiruga ülle.
Pärast koolipäeva lõppu pole suurt kellelgi soovi Tervishoiukõrgkooli majas veel pikemalt kükitada.
Mul on mantel juba seljas. Selle revääril kallilt sõbralt kingiks saadud öökullikujuline helkurpross.
Kursuseõde (eriti sümpaatne selline) kummardub prossile lähemale. Silmitseb seda huviga. Kommenteerib: "Lahe..."
Mina (esmalt uhkusega, siis vabandavalt): "See on helkur. Kuigi väga vales kohas."
Kursuseõde (eriti sümpaatne selline) ajab end sirgu ja noogutab mõistvalt: "No muidugi. Sitta neist jalgadest, peamine, et rinnad alles jäävad!"
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.