Raudteejaam. Vaatad paremale - sirge raudtee silmapiirini. Vaatad vasemale - enam-vähem sama. Võimalik, et kuskil 19 meetrit enne silmapiiri on pisike käänak, aga see ei paista eriti kätte.
Vaatad otse. Kolm tekkidega kaetud hobust söövad midagi. Veidi neist eemal, ilmselt ebapopulaarsena, töllerdab pisike valge poni.
Mul on 3 likööriga shokolaadikommi, raamat ja 56 minutit. Toetan pea vastu metallist pingikaart ja vaatan taevasse. Algul liiga väsinud et lugeda - aga raamat on raamat. Nad ju söövad inimesi. Vahel neelavad nad su seda paremini, mida väsinum sa oled.
Kui rong viimaks läheneb, asub raudteeülesõidul prääksuma mingi helitekitaja. Kõlab, nagu tõmbaks keegi kahvliga mööda pesulauda. Kraaps-kraaps-kraaps.
Selja taga, aiaposti otsas istub väike märg koeranäss.
Kas see kõik on üldse päriselt?
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
kui kella ei oleks keeratud, kas siis sel varajasel õhtutunnil näeks lugeda?
VastaKustutaOleks näinud küll.
VastaKustuta