Lühidalt kokku võttes: kui ma näen nii palju vaeva, et olla rahulikum, rõõmsam, ehedam ja õnnelikum, siis miks ma olen nii vähe rahulikum, rõõmsam, ehedam ja õnnelikum kui... no nt ma ise 2 aastat tagasi?
Sest ma olen piinlikult rumal, on vastuseks. Mul on hingerahu just siis, kui ma üritan korraga mitut maakera liigutades naba paigast ära tõsta, meeleheitehigi jookseb rindade alt püksivärvli vahele ja huuled on valu ja pinge pärast hammaste vahel. Ja peaaegu... peaaegu ju liigub! Ägedus! Ma olen nii lahe!
Muidu on aga tunne, et elan mõttetult.
Õnnetuseks ei ole maakerad ent inimestele tõstmiseks ette nähtud. Selle katsetamine tapab inimesi. Üsna efektiivselt.
Nii et kui ma end aktiivselt surnuks ei püüa rassida, elan omast arust mõttetut elu.
Hea plaan, pole midagi öelda =)
Lisa: tähendab, mulle meeldib see ka, kui on lihtne, helge ja tore. Aga ma eelistan varianti, kus see "tore" oleks ära teenitud. Mitte niisama, kenade varvaste ja õigesse perekonda sündimise eest kätte tulnud.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Oi kui tuttav tunne.
VastaKustutaseda on nii tore kuulda =)
VastaKustutaTekkis ootamatu kahtlus, et äkki on selle taga üks meie ühistegur: me oleme mõlemad suured õed.
VastaKustutaSokrates ütles selle kohta, et kes tahab nihutada maailma, las nihutab ennast.
VastaKustutaMa ei tea, kuhu suured õed peaks ennast esmalt nihutama, aga ma soovitaks alustuseks võrkkiike või midagi analoogset.
Kõlab ju ka enamvähem nagu plaan..
Räägi sellest mu koolile ja praktikajuhendajale.
VastaKustutaNope, praktikajuhendajale ei saa seda tõesti rääkida.
VastaKustutaKas nendega saab üldse rääkida?
Nad räägivad?
Väga-väga naine on kirjutanud ennast üsna probleemseks aegade jooksul.Üks teine kirjutab ka selliseid asju..heh!SEE ON KELLEGI "BLONDIBLOGI"
VastaKustuta