Vaprusega on see mage lugu, et vapper saab olla ainult keegi teine.
Kui mina seda suudan, on see järelikult normaalne. Nii käibki.
Kui mina seda ei suuda, on tegu ehk juba millegi mainimisväärsega.
Seetõttu ongi kuskil suutmise piiri peal kõõluda nii tobe - kui ma pean vastu, on see normaalne. Kui ma vastu ei peaks, võiks kellegi teise analoogilist vastupidamist juba imetleda, aga... seni ju pean!
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Sa oled imeline. Ja ära lase mitte kunagi mitte kellelgi seda kahtluse alla seada!
VastaKustuta