Vaheldus

DISCLAIMER: selles postituses ma ainult virisen, ses osas pole mingit vaheldust oodata!

Phmtselt on nii, et kogu aeg on mingi sitt ja jama, aga et üksluiseks ei läheks, vahelduvad erinevad jõledused astronoomilise kiirusega.

Nt on selgunud, et kui ma muidu arvustan kirjandusteoseid suure entusiasmi ja paljude sõnadega, siis hetkel, kui ma olen kellelegi lubanud midagi arvustada, hakkab tekstigeneraator ägama, et õli pole ja kütust pole ja aega pole ja üldse, miks, miks, MIKS MINA?!
Ja siis on selgunud, et "ah, need on kergemad, nendega tegelen hiljem" õppetööd osutuvad mingiteks elajalikeks lohedeks sageli. Või siis ma teen nad heroiliselt ära ja kohe selgub, et polnud vajagi, hinne on juba väljas. Ma ei tea, kumb on vaimselt kurnavam variant.

Eriti äge on peavalurežiim. See käib nii, et ärkan peavaluga, sest und on olnud liiga vähe. Siis elan päev otsa peavaluga, sest tablett toimiks ainult koos unega, aga magada ei saa, on vaja kaame näoga Asju teha koolis v. praktikal. Siis saavad Asjad läbi ja paari tunni jooksul pärast kojuminekut leeveneb ka valu. Õhtul kodus täitsa on mingi 3 väga kurnatud, aga valuvaba tundi. Magama lähen hästi vara, et püüda järgmisel päeval vara tõusta ja teha ära kõik need asjad, mida ma õhtul ei jõudnud, sest oli valujärgne väsimus ja vaja vara magama minna.
Hommikul ärkan peavaluga, ikka seoses liiga vähese une ja liiga varase tõusmisega.
On ka alternatiivne võimalus mitte minna kooli ja lihtsalt end välja magada. Õnnetuseks aitab see ainult sel konkreetsel päeval + on täitsa mitu õppejõudu, kes loengutest puudujatele väänavad selga ekstra kirjalikke töid. Mida ikkagi tuleb teha uneajast. Nokk lahti, saba kinni.

Üldse, kes Tervishoiukõrgkoolis õieti mõtles välja selle süsteemi, et sessi ei ole, arvestusi teeme jooksvalt läbi kogu semestri paralleelselt loengutega, ja mõned ained algavad üldse mai keskel, kui teistes on samal ajal eksamid kogu aasta materjali peale?
Ma tahaks näha teda ennast niimoodi õppimas. Puhtast sadismist.

Ja mängule pole selga panna ka midagi ja mõistust ka ei ole ja treenida ei jaksa (no valuga ei saa, see teeb asja hullemaks, ja valuta ei jaksa) ja üldse ja üldse ja üldse.
Vähemalt on mul kohutavalt hea ihusõber, kes motiveerib ka midagi muud mõnel vabal hetkel tegema, kui kala näoga seina vahtima.