Arutasin öösel ühe hurmavalt paindliku mõistusega meesterahva seltsis suhteid.
Ta sõnastas nende kohta siukse ürgküsimuse: kas suhe peaks olema selline, et saad igal hetkel sirge seljaga minema jalutada, või selline, et lähed roomates, veenid ja arterid järel lohisemas?
Olen ikka romantik, ikka veel romantik. Kui veenid ja aordid ei lohise, verd ei purska ja silme ees pole pime, siis vist pold õige asi. Kuni haavub ainult edevus ja eneseusk (isegi kui tugevalt), pold õige asi. Kuni pole sündinu ümberpööramise nimel valmis ennast muutma (mis on umbes kõige raskem asi maailmas üldse), pold ikkagi õige asi.
Partnerlus ja koorma jagamine on ju tore asi, muidugi, ja see et on kerge ja hea, ei ole ka paha, aga... see kõik on pinnaline, kas jah?
Lähedus saab tekkida ainult siis, kui on mingil ajal koos ilgelt sitt olnud. Kui kogu aeg on hea ja kerge, austav ja sile, siis sügavamaid kihte ei katsutagi. Kuni kunagi nuga sisikonnas keeratud pole, mida ma üldse tean teise sisemusest - või tema minu omast?
Ja kui ei ole koos piisavalt sitt olnud, siis ajab asja ära ka pärast üksinda väänlemine ja piinlemine, sest ok, ma ei saanud teada teise sisemuse kohta, aga vähemalt enda omaga olen palju lähemalt tuttav nüüd. Vähemalt oli midagi õppida!
Mul on tungiv vajadus elu õppida. Kui ei õpi, kui mu vaim ei pinguldu kuristiku kohal viimseni, on igav, ja igavus on surm. Siis on hiljem piinavalt kahju asjatult elatud aastate pärast.
Emotsionaalne kogemus, mida ma ka uskuda saan, on selline, mida ma tunnen. Õnnetuseks ei ole võimalik tunda äärmuslikku õnne, kuni kõrvale pole panna veritsevat õnnetust. Saabki olla kas üles-ja-alla või ühtlane. See on emotsioonide seadus.
Ja kui üldse ei tunne, kuni õpitu jääb minus teoreetiliseks, pole saadud teave parem ühestki teisest teooriast. Siis pole õppimise tulemuseks mitte teadmine, vaid lihtsalt veel üks variant võimalike vaatenurkade seas.
Ühesõnaga, ma mõistan mõistlikke suhteid küll. Lihtsalt enesekohasena mõistan ma nad siiski hukka.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
veritsevad suhted, riplevad veenid - see on kõige tugevam tundekirjeldus mida ma olen lugenud. Ju siis olen vähe lugenud ja kogenud.
VastaKustutaremontik on vahel raske olla. Remontika on vahel aeglane kui jää. Ja kui kiired spinnid on sees, siis ei ole selleks kannatust.
Väga hea teemakäsitlus - mulle meeldib! Maadlen isegi samade küsimustega ja nüüd need siin nii kenasti ja kujundlikult kirja pandud!
VastaKustutaHästi-ilusti-osavalt öeldud. Nauditav lugemine !
VastaKustutamu arust on vahe selles, kas koos on sitt olla (mis suurendab lähedust), või on sitt olla just sellepärast, et teine teeb nii, et mul oleks sitt olla, ja mina nii, et tal oleks sitt olla. Ma teen just viimasest järelduse, et ei ole õige asi. Et me oleme vale sorti inimesed üksteise jaoks.
VastaKustutaSee, et teist õpib tundma siis, kui on koos sitt olla, on iseasi, sitt saab olla ka muudel põhjustel, et me absoluutselt ei sobi üksteisele.
oleneb muidugi, mida mõista selle all, et "sitt olla" ja "ennast muutma". Enese tundmaõppimiseks on mu arust parim see suhe, kus partner virgutab mind olema võimalikult palju mina ise. see on teatud mõttes enesemuutmine, aga teises mõttes on jälle ei ole. selle teise mõtte loogika järgi oleks enesemuutmine pmst maski ettepanek, tähendab, mingi liba-asi.
aa no ja partneritest, kes mind ei austa, hoian ma oma sügavamad kihid hoolikalt eemal. a vbla on sul ka "austamisel" mingi teine tähendus.
VastaKustutaMul oli kunagi partner, kes ei saanud mind kuidagi austada juba sellisel lihtsal põhjusel, et ma olen naine. On väga palju sügavamaid asju, mida ta minust kunagi teada ei saanud, sest mul polnud aegagi neid talle paljastada, ma pidin kogu aeg ju tõestama, et ma ei ole kaamel, kuigi ma naisoost olen. ja loomulikult jäid selle tõestamise käigus mul teada saamata ka paljud tema enda sügavamad kihid.
st mul suhted sügavaks ei lähegi, kui ei ole piisavalt hea ja piisavalt austav, muidu olen ma kogu aeg kaitsepositsioonis ja käitun, kuidas nüüd öeldagi, seltskondlikult - sellise agressiivsema seltskonna mõttes. ei ütle, mida ma päriselt mõtlen, vaid toodan lakkamatult argumente, millega oleks hea lajatada.
VastaKustutaMinu arvates ei mõelnud autor ilmtingimata sellist suhet, kus tehakse teineteisele nimme haiget, et siis on mõlemal võrdselt sitt olla. Mulle seostus see enda elus rohkem sellel tasandil, et teinekord on kaks inimest nii lähedased, et pole just palju vaja, et teisele tõsiselt haiget teha, eriti kui tegu n-ö natuke katkiste inimestega. Et suurte tunnetega ei saagi autori arvates alati olla ilus ja tore, seda just omavahelistes suhetes, jättes muu maailma kõrvale. Et lähedusega kaasneb paratamatu haiget tegemine. Et need kaks mõistet käivad käsikäes. Ma ise ka usun, et need paarid, kellel on kõik kogu aeg väga bueno ja kes eriti ei kakle, küll sobivad isiksustena, aga kelle vahel pole nii suuri lõõmavaid tundeid. Ja pikas perspektiivis, pere loomiseks jne ongi see variant parem.
VastaKustutaVäga intensiivsetes suhetes (ka sõbrannade vahel, mitte ainult vastassugupoolega) on seda haiget tegemist ja ülevõlliminekut olnud vahel nii palju, et enam ei pea vastu ja ainult sellepärast katkestad suhtlemise. Mingi aja möödudes, kui ise oled kasvanud inimesena, on võimalik jälle edasi suhelda kui see vajalikuks ja võimalikuks osutub.
VastaKustutaAga seda olen ma jah kogenud, et lähedust süvendavad keerulised olukorrad - eriti kui julged olla ise end tagasi hoidmata.
Viimasel ajal olen hakanud lausa pelgama suhteid, mis väga kiirelt arenevad, sest nendega on kaasnenud paras emotsionaalne puhastustuli. Mis iseenesest on lõpputulemusena väga arendav, kuid kui selle sees olla, tahaks põgeneda 1000 km/h.
Lizzy ütles, mis ma öelda tahtsin. Õigesti.
VastaKustuta=)
Aga austusega on see värk, et see on absoluutselt hädavajalik, aga AINULT austusel ja usaldusel põhineva suhtega vist läheks nii, et kui austus muutub tunnetetavast (vau, miuke inime!) teoreetiliseks (tema on tema ja mina olen mina ja pole lõpuks minu asi, kuidas ta elab, tema enda valikud), siis on ka suhtega kööga.
Tunnetega võib minna kööga ka siis, kui avastad, et teine on just täpselt nii katki, et mina ei saa siin mitte midagi parata. Isegi kui tahaks.
VastaKustutaSuurte tunnetega on ju see häda, et kui neid liiga kaua ja palju saab, siis organism väsib lõpuks ära ja polegi enam tundeid. no selles mõttes, et kõik tunded oleks lõpuks nagu maha keeratud, mitte ainult selle algse tundeobjekti vastu.
a ja siis on mul enda küljes olnud põhjust täheldada, et on olemas ka Suured Tunded, mis on teise inimese suhtes umbes täpselt sama hoolimatud kui see "pole minu asi, kuidas ta elab". noh, et mul on nii suured tunded! nii suured tunded! nii lahe! ja selle käigus ei lähe nagu kordagi, et teine on omadega täiesti katki ja mina vbla isegi süvendan seda, sest mul on ometi vaja kellegi ilmsüütu peal oma suuri tundeid harrastada.
nt ühe konkreetse näite põhjal:
VastaKustutaoli nii lahe panna tähele ja hinnata just teise halbu ja haigeid külgi, sest siis on mul ju eriti Tõeline Armastus, kui ma nii halba ja haiget inimest armastan. Pärast, kui lahku mindud, tuli välja, et inimesel on ka head ja terved küljed täiesti olemas, aint et mind need ei huvitanud, sest nende peal ei saanud Suuri Tundeid harrastada.
Ma olen peagu kindel, et selline halbade külgede erikohtlemine mõjub objektile halvasti. Seda ma katkioleku süvendamise all mõtlesingi.
Katkised inimesed on üldse väga ohtlik liik.
VastaKustutaSellest faasist, et "tahan olla su köhasiirup, d-vitamiin ja hambaplomm" olen õnneks üle saanud vist.
Mul tolle konkreetse näite puhul ei olnud isegi see, vaid ikka palju-palju enesekohasem. et no ikka eriliselt Suured Tunded oleks. pmst juba enne esimest kohtingut mõtlesin umbes selliseid ülevaid mõtteid, et "ma ei tea temast midagi ja ta on nii friik tüüp, äkki ta tapab mu kuskil võsa vahel ära, aga mis siis, mul on ikka nii suured ja erilised tunded".
VastaKustutamis, kui nüüd tagantjärele vanemast peast mõelda, on ikka kohutavalt alatu teisest inimesest mõelda. et ma pean ta pmst potentsiaalseks mõrvariks mõtlema, et ise saaks hästi ülevalt armastada. erakordselt instrumentaalne suhtumine ja tegelikust lähedusest väga kaugel.
See sirge seljaga (ja käed taskus) minema jalutamise jutt on isase veise seedetegevuse jääk. Nii saab teha inimene, kes polegi kogu suhte kestuse jooksul suhtesse piisavalt panustanud. Ainult selline.
VastaKustutaSellise minemajalutamise puhul võib kahjuks täiesti vabalt juhtuda, et see teine inimene jääb väljavoolavate soolikatega ja südamest lahkuva verega maha.
Normaalne inimene katsub leida mõlemale osapoolele ühekorraga sobiva lahenduse.
maiole kindel, et neid asju saab niimoodi üheselt kokku seada. S.t. inimene, kes haardub surmapõlgavalt teisesse, kes isegi vastu ei haardu, kõlab mulle nagu mingi õudne emotsionaalne parasiit. Siukse eest jalutaks ka ära - ja suht kärmelt. Et mitte öelda, pisut paanilise sammuga ja pooljoostes.
VastaKustutaMina kujutan sirgeselgse minemajalutamise suhte all ette midagi siukest: "Mina olen mina, sina oled sina ja me oleme valinud oma teid koos käia" suhet, koostöösuhet, kui soovite. Sellist, kus inimeste eesmärgid kattuvad (olgu selleks siis majaost, hea seks, laste saamine või see kõik koos) ja kahekesi on neid oluliselt kergem täita.
Veri ja soolikad hakkavad põimuma aga mingil hoopis teisel, mittemõistuslikul tasandil. Kus eesmärgid ei pruugi üldse haakuda ja sageli ei haakugi, minnakse oma eesmärkide vastu ja kistakse hormoonide mängu sellist jõudu, mis tegelikult oleks hoopis mõttekam mujale suunata.
Ütleme - lihtne võrdlus oleks lapsesaamine. Sirge seljaga suhe on selline planeeritud laps õigel ajal, ajalise arvestusega, millal sündides saab lapse eest parima vanemapalga.
Veenid ja arterid lohisemas on klassikaline "Juhtus nii et... ma olen rase"-keiss.