Väga lühike meenutus Estconist

Metsa sattusin nädalavahel. Selgub, et metsmaasikad on veel konditsioonis, mustikad juba valmis ja kukeseened ummistavad teeradu, kus inimesed neil ükskõikselt peal tallama kippusid.
Korjata polnud aega, sõin jooksu pealt palju jaksasin, ja nüüd muidugi kahetsen. Et ei korjanud. Mitte et sõin. Kukeseened, noh! Jäid lihtsalt maha sinna!
Selles kukeseentega metsas tegime me lühilarbi, mille ainus uudne moment oli elupunktisüsteem. Aga see elupunktisüsteem täiega töötas! Nii et palusin kodanikul, kes selle kirja pani, teavet ka oma võrgupäevikus jagada, et mina saaksin sinna lingi panna ja kõik, keda lõbusad elupunktisüsteemid huvitavad, saaks lugeda.
(Tõestus, et mäng töötas, on siin. Omalt poolt võin öelda, et minu seltsis liikunud grupp oli tõesti äärmiselt mänguline ja anderikas seltskond ja neid kunagi veel mõnele mängule kangutada võiks olla täiesti tänuväärne ettevõtmine.)

Pildi tegi Veiko Kastanje

Lisaks kirjutasin iseendalegi ootamatult kaks lühikest juttu. Üks peaaegu töötas, teine oli täielik saast, aga ma vähemalt kirjutasin valmis kaks lühijuttu! (Üldiselt ma nimelt arvan, et olen täiesti võimetu lühijutte kirjutama. Et see lihtsalt ei ole minu žanr. Nii et - hämmeldus ja rõõm.)
Ja siis nägin täitsa mitut inimest, kes rääkisid minuga kirjandusest. Maailmas on vähe jututeemasid, mis mulle rohkem huvi pakuvad kui kirjutamine (no ja selle resultaadid e. lugemine ja raamatud), aga enamasti keegi ei taha muga sellest rääkida ja igavus künnab inimeste silmisse käsivarresügavused vaod, kui ma kasvõi alustan mingi järjekordse "Aga prototüübid?! Kas ja kuidas sina suhtud prototüüpide kasutamisesse?!"-teemaga. Estconil kuid täitsa oli inimesi, kes tahtsid rääkida Eriksonist või jutuloome kontseptsioonidest või sellest, kuidas on sügavalt solvav, kui sulle oluline inimene ei viitsi su jutte lugeda.
Juba ainult seepärast tasus ära käia!

...ja siis ma tulin tagasi linna ja olin kaks päeva täiesti lääbakil. Üldse ei ole harjunud, et mitmepäevased üritused ohtra värske õhuga mõjuvad mulle laastavalt isegi siis, kui ma eriti ei joo, magan korralikult, käin sooja duši all ja ei tee üldse pahandusi. Mitte et kehaliselt midagi häda väga olnuks, aga vaim oli väsinud ja kurb ja maailm surus mu oma raskusega lapikuks ja üldse ja üldse ja üldse!
Kolmandal hommikul ärgates oli kogu see jõledus ent ootamatult lahtunud, meel kerge, päike väljas ja pea plaane täis.
Täiesti mõistetamatu.
Vana on ikka kole olla. Organism reedab sind igal sammul.